Indrek ei armastanud liugu lasta, mis oli vend Andresele hoopis arusaamatu asi, nagu ei mõistnud seda teisedki poisid ega õpetaja ise. Üksinda istus Indrek koolitoas, vahtis läbi akna teiste nalja ja tundis sellest vaadates ehk rohkem lõbu kui need seal mäel ise. Mõnikord juhtus ka nõnda, et ta üldse ei vaadanud, mis teised liumäel tegid, vaid süvenes mõne raamatu lugemisse, kuigi see raamat oli piiblilugu, mis pähetuupimise tõttu oleks pidanud vastikuks muutuma. Ühel niisugusel silmapilgul astus klassi õpetaja vend, keda kõik hüüdsid kooli Juljuseks. Nähes Indrekut üksinda siin, küsis ta.
“Mis sa siin teed?”
“Ei kedagi,” vastas poiss hirmunult.
“Miks sa ei lähe liugu laskma?”
“Ei taha,” vastas Indrek lihtsalt.
“Mis? Sina ei taha liugu lasta? Mis poiss sa oled? Mine ometi katsu! Kui sa mäest alla lendad, küll sa siis tunned, et hea külm tuul käib südame alt läbi.”
“Ma mineval aastal katsusin.”
“Ja enam ei taha?”
“Ei taha.”
“Mis raamat sul ees on?” küsis Juljus ja võttis poisi piibliloo. “Tahad, ma toon sulle ühe teise raamatu? Niisukese, mida sa enne pole lugend.”
“Tahan küll, kui enne põle lugend,” vastas Indrek ja oli huvitatud, mis raamat see küll võiks olla, mida tema enne pole lugenud. Oma teada oli ta juba sel ajal nii hirmus palju lugenud, et vaevalt võis veel päris uusi ja tundmata raamatuid leiduda. Ta oli lugenud Kolomatsist ja Kuradi kolmest juuksekarvast, mis puht kullast. Vaga Jeenoveeva ja vürst Apollooniuse lood olid tal otsast otsani kui vesi peas. Vanu “Virulasi” oli ta läbi võtnud kahlaku kaupa. Isal oli suur raamat “Maailm ja mõnda”, seda tundis ta kaanest kaaneni. Temal oli veel teine suur raamat, millel polnud algust ega lõppu, mispärast keegi tema nime ei teadnud, ka selle oli Indrek läbi lugenud. Orult oli ta saanud mingisuguse pika, pika jutu, nii pika, et tal lõppu vist ei olnudki, kuna algus ei tea kuhu kadunud, ja ka seda oli Indrek lugenud, et see peaaegu temalt mõistuse röövis oma lõpmatusega. Loe kas või aasta otsa, aga jutt käib edasi, käib mitu aastat, käib kas eluaja, nagu sünniks ta aina ühes eluga.
“Siin on see raamat,” ütles Juljus koolituppa tagasi tulles ja poissi tema mõtteist äratades, “aga hoia teda puhtalt ja loe, kui aega saad. Pärast ma ehk küsin sinult, mis sul temast ka meelde jäänd.”
Seega andis ta paberisse pandud raamatu Indreku kätte.
Poiss hakkas raamatut sirvima. Kohe märkas ta, et see on tõepoolest sootuks uus raamat, niisugust pole ta kunagi enne näinud, veel vähem lugenud. On ikka küll päris maakeelne raamat, aga mõned tähed on niisugused, et tema neid ei tunne ja lugeda ei mõista. Muidu saaks ehk veelgi lugemisega hakkama, aga kole palju võõraid nimesid, mida tema pole kunagi kuulnud ega raamatuistki leidnud. Poiss ei saanud kuidagi aru, milleks see võõraste nimede lõpmatu rodu, ava raamat, kust tahad. Ta katsus lugemisega mitmest kohast õnne, aga ikka lõppes sellega, et ta lugemise raskuse tõttu loetu mõtte kaotas. Lugemine muutus tühiseks pomisemiseks või posisemiseks, millest tal midagi meelde ei jäänud, nagu loeks ta mõnda arusaamatut keelt.
Ometi hakkas ta seda pöörast raamatut armastama. Temast sai talle nagu mingisugune elumõistatus, eluõnnistus. Kui ometi kord sinnamaale jõuaks, et seda raamatut võiks lugeda arusaamisega ja et sellest, mis oled lugenud, oskaks ta teistele jutustada! Kui see kord sünniks, siis oleks ehk nii mõnigi asi arusaadav, mille kallal Indrek murrab praegu asjata oma pead.
Aga poiss ei jõudnud sinnamaale, sest enne lõppesid vastlad ja kooli Juljus pidi jällegi venna juurest linna sõitma. Enne seda tuli ta Indreku juurde oma raamatu järele, küsides, kui palju ta lugenud ja mis tal raamatust meelde jäänud. Indrekul hakkas nende küsimuste ees otse surmahirm, sest ei ühele ega teisele teadnud ta vastust. Ilmatu hulk võõraid sõnu, mis ta raamatust omale ette pomisenud või posisenud, keerles kusagil kõrgel pealuukummi all: Indrek arvas neid peaaegu avasilmi seletada võivat, aga ühegi nende väljendamiseks ei paindunud tal keel.
“Kas sul siis mitte midagi põle meelde jäänd?” küsis Juljus ja vaatas kaastundlikult Indrekule otsa, kellele vesi silmi kippus – nii haletsemisväärilisena tundus ta praegu iseendale.
“Paavst,” sai Indrek viimaks lausutud, nagu oleks ta mõni teab mis raskuse võitnud, ja hakka ise härdalt nutma.
“Ära sellepärast nuta,” trööstis Juljus poissi ja silitas tema pead, “küll teine kord jääb rohkem meelde.”
Aga nüüd sai poisi nutt veel suuremat hoogu. Ta jäigi nutma, kun.
Juljus raamatuga oma teed läks, mida ta enam kunagi Indrekule lugeda ei toonud. Sellest oli Indrekul veel siiski kahju, kui ta õppis juba köstri juures ja võis vene keelt lugeda mis plarinal. Kulus hulk aastaid, enne kui Indreku kätte sattus uuesti see imeraamat, millest tal meelde jäänud ainult sõna “paavst”. Aga vaheajal oli raamatust kõik endine ime ja võluvus kadunud. Imeraamat oli nüüd nagu palju teisigi raamatuid – tühine kirjasõna, kus polnud enam mõistatusi ega õndsust.
Samal ajal, kui Indrek mingisuguse haiglase igatsusega unistas kord nähtud “paavsti”-raamatust, luges ta kõike, mis aga kätte juhtus ja mida kätte sai. Muu seas pani ta tähele, et on olemas mingisugused raamatud, mida Liisi ja Maret peidavad, nagu oleksid need mõni häbiasi. Ta hakkas nende saladuslikkude raamatute järele piiluma, neid varitsema, et viimaks ometi nad kätte saada. Millegipärast tõusis tal kord meeletu mõte: aga mis siis, kui Liisi ja Mareti käes on mõni neist “paavsti”-raamatuist.
Viimaks sai ta õdede saladuslikud raamatud kätte ja luges neid karjas mättal istudes, kus polnud keegi teda nägemas. Aga otsitud imesõna ei leidnud ta siit mitte. Imelikud ja saladuslikud olid need raamatud siiski – juba pealkirjade poolest, sest ühe kaanel seisi:. “Suured saladused”, teisel: “Looduse kuningas”, kolmandal: “Naiste peegel”. Need nimed jäid Indrekule alatiseks meelde nagu sõna “paavstki”. Aga kui see viimane sõna ühes teda sisaldava raamatuga tekitas unistusi millegi kättesaamatu järele, siis tegid need õdede salaraamatud ta vastu tahtmist ärevaks. “Paavsti”-raamatut oleks Indrek julgenud ka kodus laual isa ja ema ees lugeda; ta oleks võinud ta jõuluõhtul kas või kirikussegi kaasa võtta ja tema avada Kristuse kuju ees, mis tuletas talle meelde Oru Pearut särgiväel, aga neid raamatuid kartis ta peaaegu soos mättalgi avada. Ikka laskis ta silmad piiluvalt ümber käia, kas ehk keegi kusagilt ei tule ja teda nende raamatute lugemiselt ei taba.
Ka neis oli palju seda, mida Indrek ei mõistnud, vaevalt ainult aimas ta. See paljas aimamine ja oletamine tegi nende raamatute sisu viirastuslikult kättesaamatuks ja meeletult veetlevaks. Oleksid need raamatud olnud samuti selged ja arusaadavad nagu piiblilood või katekismus – Indrek arvas, et need on arusaadavad, sest kõik pidasid neid selleks –, jah, kui nad oleksid olnud sama arusaadavad nagu peatükid ja õpetused, siis ehk poleks nad teda põrmugi erutanud, vähemalt sel määral mitte nagu nüüd. Neid raamatuid lugedes – ta näppas nad mitmel korral õdede järelt ja süvenes neisse ikka suurema innu ja ärevusega – hakkas ta kõike elavat millegipärast nägema mingisuguselt erutavalt vaatepunktilt. Nõnda kuulas ta kevadel lindude laulu ja vaatles nende mängu, nõnda nägi ta kirevaid liblikaid ja siniseid põuakiile, eriti kui nad paarikaupa kaisutades lendlesid paigast paika, et leida kusagil õndsalikku rahu päikese paistel.
Raamatuisse peidetud saladus lõi ilmenema loomadeski, keda ta tundis maast madalast nagu oma õdesid ja vendi. Jäärade puksimine ja jooksmine, härgade möirgamine ja pusklemine, hobuste hirnumine ja inkumine, hanede mäng vees, koerte purelemine ja pulmitamine, usside lamamine päikese paistel, olles ise palmikuna mässinud üksteise ümber, kultide vahuga
