“Ainult välja pead mulle selle raipe maksma.”
“Sinule välja?” hüüdis Pearu. “Vii ta ära, mul põle teda tarvis, ma kingin ta sulle. Ässita raibe veel minu kallale.”
“Ära tiku sina mu karjapoisi kallale, siis ei tule ka minu koer sinu, raipe, kallale,” vastas Andres.
“Raibe on su koer, raibe on su poiss ja raibe oled sa ise, mitte mina!” karjus Pearu.
Sõnad muutusid ägedamaks, hääled valjemaks. Viimaks ei kuulanud enam kumbki teist, vaid karjuti ainult. Ja et õhtu juba lähenes, siis kostis kahe Vargamäe peremehe kisa Jõessaarenigi, mis lõi kajama, nagu oleks ka seal riid mõne surnud koera pärast.
Palja karjumisega asi lõppeski, sest Pearu hoidus eemale ja Andres ei tahtnud läheneda, teades teisel püstoli kaasas olevat.
Tagajärjeks oli Vargamäe üleaedsete esimene kohtuskäimine. Eespere nõudis kahjutasu oma koera eest ja karistust tema tapjale. Tagapere tahtis tasu murtud tedrepoegade eest, valuraha iseendale surnud koera hammustamise pärast ja karistust Matule, sest tema ajas koera tedrepoegi otsima ja ässitas ta ka tema, Pearu, kallale. Vee paisutamist, millest kõik alguse saanud, ei tuletatud peaaegu meeldegi. Vaevalt et auväärt kohus teada sai – Vargamäe Tagapere Pearu teeb omale loodheinamaad, niisugune vänge mees on see Vargamäe Pearu.
Mehed käisid mitu raksu ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse, nii et tõde oli käega katsuda. Eespere Andresel polnudki muud eesmärki, kui et tõde jalule seada, mille põhjal siis kohus võiks õigust mõista. Ühes sulase ja karjapoisiga kinnitas ta, et kui nemad üheskoos sohu läksid, siis lamas surnud koer Pearu maa peal. Sedasama tõendas ka Pearu ise.
Aga tema tõendas veel rohkem, nimelt: kus koer tol korral lamas, seal leidis ta ka oma surma, sest temal polnud võimalik end kurja koera vastu millegi muuga kaitsta kui tuliriistaga, liiatigi, et poiss koera tema kallale aina ässitas. Matu sellevastu kinnitas, et Pearu ei tapnud koera mitte oma, vaid Eespere maa peal. Vahepeal aga, kus tema hirmuga koju jooksis, ajas ta Eespere loomad oma piiri äärde ja viis surnud koera üle kraavi oma maa peale.
Selles tõsiasjas – koera tapmise ja paiga küsimuses – seisid Pearu ja Matu kahekesi vastastikku, sest Andres ja Juss ei võinud siin kuidagi kaasa rääkida. Kohus oli raskes seisukorras, kas usaldada rohkem peremeest või üleaedse karjapoissi. Oleksid kohtulauas istunud lugupeetud karjapoisid, siis oleksid nad vististi Matu sõnad tõena võtnud, aga et õigust mõistsid auväärt peremehed, liiatigi veel kohaomanikud, siis oli loomulik, et nad uskusid rohkem Pearu sõnu: varandus seisab tõele lähemal kui vaesus. Peremeestel oli raske uskuda, et keegi teine peremees võiks minna sohu üleaedse koeraraibet vedama või kandma: niisugune tegu ei sobi kuidagi kohaomaniku kõrge seisusega.
Kui lõpuks kogu protsessist ei ühte- ega teistpidi midagi välja ei tulnud ja kui Andres kõige üle üsna rahulikus ja nukras meeleolus järele mõtles, siis pidi ta paratamatule otsusele tulema: tema jäi oma õigusest ilma ainult sellepärast, et oli teda nõudnud tõe põhjal. Oleks tema ühes Jussi ja Matuga algusest peale kohtu ees kohe tunnistanud, et nemad leidsid surnud koera oma maa pealt, liiatigi veel piirist eemal, siis oleks kohus asjast hoopis teise mulje saanud ja Pearu oleks pidanud temale koera välja maksma. Nüüd aga arvas kohus Andrese koera ja Pearu tedrepojad, keda koer hävitanud, umbes ühevääriliseks.
Andres oli löödud: ta ei suutnud tõde jalule seada ega saanud ka oma õigust kätte. Kaotas mõlemad. Pearu turi aina tõusis. Ometi ei läinud ta kogu heinaajal tammi üles tegema ega ka Matut enam taga ajama. Sel oli nüüd palju suurem koer karjas kaasas ja kuri oli ta Pearu peale vähemalt samuti nagu eelminegi. Ja nagu oleks ta Vargamäe asjadega põhjalikult tuttav, läks ta juba teisel, kolmandal päeval Tagapere akende alla kükitama.
Andres haudus Pearule kättemaksu. Kramplikult hoiti mõlemil pool, et loomad teise maa peale ei pääseks, sest siis on trahvimaks kindel. Aga õnnetus tabas seekord Pearut: tema karjane laskis loomad Eespere väljaalusele heinamaale, kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. Andres võttis loomad kinni ja ei andnud neid enne kätte, kui Pearu ise neile järele tuli, kes tahtis Andresega leppida.
“Küll kohus lepitab,” vastas see. “Kohtukulli ees õiendame oma asjad ära, muidu pärast võtan ma liiga või annad sina vähe.”
Pearu peksis meelepahas oma karjapoissi, nii et kisa kostis Eesperre. Aga see ei aidanud rohkem, kui et rahustas pisut ainult südant. Kohtusse pidi ta ikkagi minema ja kahjutasu maksma, sest kahju oli päevaselge: ädalahein, mille kari ära sõi ja tallas.
Nüüd hakkas lepiku all uus veepaisutamine, jällegi oli Matul tegemist tammi lõhkumisega. Aga vahetevahel solises Eespere karjamaa ometi veest. Viimaks tüdines Andres jändamisest ja läks kohtukullilt õigust ning kaitset otsima. Aga nagu oma esimeses protsessis Pearuga, samuti tundis Andres ka nüüd, kui raske oli kohtule tõtt sedavõrd arusaadavaks teha, et selle järele võiks õigust mõista. Viimaks sai ta peakohtumehe sinnamaale, et vaevaks võttis asja koha peale ise vaatama tulla, aga siis juhtus nõnda, et Matu oli enne saanud tammi maha lõhkuda ja kraavid olid tühjad. Andres oli nüüd poisi peale väga pahane, aga Pearu käis ja itsitas. Pealegi läks peakohtumees Eesperest mitte koju, vaid Tagaperesse, kus ta Pearuga palju kauem juttu ajas kui Andresega ja lõpuks tema kuulsat loodheinamaadki vaatamas käis.
Nõnda ei saanud Andres kohtumehe Vargamäele ilmumisest peaaegu mingit tulu, vähemalt ei avaldunud see kuidagi õigusemõistmisel. Naabrid protsessisid kaua, sest üks protsess tekitas teisi. Seda ei teadnud Andres enne, kui nägi oma silmaga. Meestel oli nüüd aina käimist ja sekeldamist. Pearu istus kõrtsi saksatoas sagedamini kui kunagi enne, sest asjad olid keerulised ja nõudsid “rehnutipidamist”.
Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga, töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge, nii et kaob söögiisu ja kaob öösel uni.
“Mis sa tühjaga jändad,” ütles Krõõt mehele. “Las ta olla, ega sina teda paremaks ja targemaks tee. Minu ema ütles ikka: inimest parandab ainult haud.”
“Mis ma siis pean tegema?” küsis Andres. “Alla vanduma?”
“Kas või alla vanduma,” vastas Krõõt, “siis ta süda saab ehk rahu.”
“Aga minu süda? Mis ütleb tema? Või on ainult Pearul süda?”
“Targem annab järele,” lausus Krõõt.
“Ma peaks laskma siis tõe ja õiguse jalge alla tallata, sest et mina olen targem?” küsis Andres.
“Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt.
Kui Andresel Aaseme Aaduga asi jutuks tuli, ütles see.
“Mis sa mädandiga prosessid ja oma aega raiskad, anna talle kere peale, sa oled ju üle. Mõista ise õigust, ära mine teda teiste käest otsima. Tema käib sinu poissi püüdmas, sina püüa teda ennast. Las poiss narrib teda seal tammi juures, ja kui ta sinu maa peale tuleb, võta ta kinni – tümmita, nii et aitab. Kasta vahel kraavi ja anna jälle. Usu, pole koeralgi kohut. Ja seda õigust kardab ta rohkem kui kohtukulli.”
Aga Andres ei võinud teha ei Krõõda ega Aaseme vanamehe nõuande järele. Tema tahtis oma asju ajada õiglaselt ja avalikult, olgugi tema vastaseks Oru Pearu taoline mees.
“Maksab minul tema, tõpra pärast hakata valetama ja võltsima,” ütles ta. “Kas siis ilmas tõesti nii vähe õigust on, et Vargamäel ilma temata peab elama?”
Ja et ühest suuremast tüliõunast pääseda, nimelt
