kõrtsist koju minema.
Aga kui Pearu oma peatäie oli välja maganud ja selle üle järele mõtles, mis ta purjus peaga teinud, siis kahetses ta oma tegu. Kuidas võis ta ometi sulasele nõnda palga välja maksta ja ta oma juurde tagasi võtta, oli see ju ometi Eespere Andreselt läinud nõu küsima tema vastu ning lõpuks oma asjadki Andrese ulualla viinud.
Algas uus kiuslemine. Pearu murdis pead, kuidas Jaagupit sisse vedada, kuidas talle vingerpussi mängida. Viimaks arvas ta õige nükke leidnud olevat. Ta läks kõrtsi ja tuli sealt hirmsa mürgliga koju. Varsti oli kogu talu karjumist, jooksu ja nuttu täis. Perenaise palve peale läks Jaagup peremeest rahustama ja kas või jällegi kinni siduma, kui muidu ei aita. Nüüd pistis Pearu appi karjuma, nagu tehtaks temale jumal teab mis liiga. Ja kui sulane ta lahti laskis, läks ta uksest välja ja vestiväel ning palja peaga läbi tuisu Eesperesse.
Oli õhtul kella üheteistkümne paiku, kui Pearu hirmsa müra ja karjumisega Eespere uksest sisse tormas ja seal lõõtsutades toolile langes. Eespere rahvas, kes alles ülal, ehmus õige tublisti, nähes Pearut sarnases olekus.
“Mis on üleaiamehega juhtund?” küsis Andres.
“Juagup tahab tappa,” lõõtsutas Pearu.
“Mis siis tema arusse läind, et ta sinu hinge himustab,” imestas Andres.
“Ta on kurjust täis ja segab end minu asjade vahele,” vastas Pearu ja hakkas Andrest endaga kaasa kutsuma, sest tema ei julgevat enam üksi koju minna. Kui ta alles rääkis, tuli teisepere perenaine oma vanamehele järele, kasukas ja müts tema tarvis kaasas.
Andres oli esteks peaaegu valmis Orule vaatama minema, mis seal lahti, aga et Krõõt väga vastu seisis, siis jäi kõik niisama: Pearu läks viimaks ühes eidega.
“Mine nüüd end tema asjade vahele segama,” ütles Krõõt, kui teisepere rahvas läinud, “aitab sellestki, mis sul endal temaga tegemist.”
Ka Andres arvas, et küllap Pearu mõnda tempu sepitseb. Nõnda see oligi. Varsti saadi kuulda, Pearu kaevanud sulase kohtusse. Käidi paar korda ees ja asi lõppes sellega, et Jaagup sai viisteistkümmend vitsahoopi ja lahkus Vargamäelt.
Nõnda oli Pearu viimaks seda saanud, mis ta tahtis. Aga tema rõõm ei kestnud kuigi kaua. Sest kui ta mõni nädal hiljem tuisuse ilmaga hilja õhtul kõrtsist koju tuli, peeti ta teel kinni ja anti talle niisugune keretäis, et tal vaevalt veel hing sisse jäi.
Kes peksjad olid, ei selgunud. Pearu isegi ei tundnud neid. Ainult ühte pidi arvama: see oli Jaagupi töö, tema kättemaks. Sest nagu läbi udu mäletas Pearu hiljem, et peksjad olid parastades öelnud.
“See on vihmaga haotegemise eest, see emapuude eest, see kartulivõtmise eest, see kraavikaevamise eest, see saamata jäänud söögitundide eest!”
Aga kindlasti ei teadnud Pearu mitte, oli ta neid sõnu kuulnud tõepoolest peksjailt või ainult iseendalt palavikus sonides.
Peksmisel kaotas Pearu vahetevahel mõistuse, aga siis topiti talle lund püksi ja krae vahele, ning kui ta sellest toibus, anti uuesti. Pearu palveist ei hoolitud. Palvesõnad olid kui herned, mis pillutakse vastu kivimüüri.
“Ah nüüd sa, kurat, palud,” ütlesid peksjad. “Jõllsilm niisuke!”
Viimaks ei osanud Pearu meelemärkusele tulles muud, kui kordas.
“Pekske, aga jätke hing sisse! Mul on naine ja lapsed!”
“Ära karda, ei me tapa, peksame ainult, kuni sured,” vastasid halastamatud tümitajad.
Vististi oleksidki nad Pearu surnuks peksnud, kui mitte nagu saatuse pilkena neid selles poleks seganud Eespere Andres, see Pearu suurim vihamees, kes ta maastki korjas ja koju tõi, et külm peksust pääsnud elunatukest ei lõpetaks.
Ei saadud muidu, kui toodi kolme-, neljakümne versta tagant arst Vargamäele.
“Sul on visa hing, vanamees,” ütles tohter. “Mõni teine oleks selle nahatäie kätte ammugi surnud.”
“Jään ma ikka elama?” küsis Pearu.
“Oled tänini elanud, elad ka edasi,” vastas arst.
Rohkem Pearu ei tahtnudki teada: peaasi, et pole surmaks, et jätsid hinge sisse.
Asja uuriti, aga peksjate jälile ei saadud. Näis tõenäolikuna, et kuigi ehk endine sulane Jaagup peksu oli korraldanud, siis ometi polnud ta ise sest osa võtnud: olid kindlad tõendused käepärast, et Jaagup oli peksu ööl ligi kümne versta taga. Tuisu tõttu olid hommikuks igasugused jäljed kadunud. Isegi kuritöö kohal oli hommikuks sügav hang. Aga hange all leidusid veremärgid, mis olid sündmuse tunnistajaks.
Kogu talve, järgmise kevade ja poole suvegi loksles Pearu, enne kui õieti jalad alla võttis. Harva sai teda mujal näha kui tagukambris. Nagu haavatud metsloom, kes koopas oma haavu lakub, lamas ta seal. Ning nõnda oli Vargamäe Tagaperes rahu maa peal ja jumalal inimestest hea meel. Eespereski tõmmati kergemini hinge tagasi, sest nüüd polnud karta veepaisutamist ega muud “rehnutipidamist”. Ei puudunud palju, siis oleks Andres kahetsenud, miks küll just tema peksjaile peale pidi minema, muidu oleks ta ehk Pearu kiusust alatiseks lahti saanud. Pealegi, milleks hakkas tema teda sealt tee kõrvalt korjama, ta oleks võinud ta sinnapaika jätta.
Aga varsti mõistis Andres, et niisugused mõtted on kurjast ja et neid ei pea üldse mõtlema. Ta teab väga hästi, et ta ka tulevikus oma üleaedse teeäärest koju korjaks, kui seda tarvis peaks olema. Needki kurjad mõtted ei tekkinud otseteed Andrese omas peas, vaid Aaseme Aadu ja Hundipalu Tiidu sõnade tõttu. Sest kui need asjast kuulda said, ütlesid nad kohe Andresele.
“Last ta olla, mis sa tast tahtsid! Arvad, et maksab sulle heaga kätte? Eks oota!”
“Heaga või halvaga, ükskõik,” vastas neile Andres. “Kudas sa siis inimese just lausa surema jätad. Hing oli ju teisel alles sees.”
Aga sügiseks toibus Pearu jällegi. Juba nähti teda kõrtsi saksatoas. Jõulu eeli tuli ta sealt juba kord hirmsa mürgliga koju. Näis, nagu tahaks ta nüüd seda tasa teha, mis ta aasta jooksul oli pidanud tegemata jätma. Lõppes sellega, et Tagapere perenaine jooksis Eesperre pelgu, sest mees tahtvat teda tappa. Olid mingisugused segased asjad arutada, mis sündinud Pearu haiguse ajal.
Natukese aja pärast tuli Pearu eidele järele. Aga ta ei astunud Eesperesse sisse, vaid jäi õueväravasse teele ja hakkas sealt oma eite hüüdma. Andres läks välja, et naabrilt küsida, mis ta karjub ja miks ta sisse ei tule.
“Kus mu lambasihver on?” küsis Pearu.
“Kust mina seda tean,” vastas Andres.
“Ta tuli ju sinu õueväravast sisse.”
“Ei mina põle teda näind,” kinnitas Andres. “Sinu eit on küll meil. Tahad ehk ise ka sisse astuda?”
Pearu võttis kutse vastu. Aga niipea kui ta kambri sai, küsis ta kohe.
“Kus sa siis oled, mu lambasihver?”
“Sinu eit on tagakambris, minu eide juures,” ütles Andres.
“Või tema, lohakas, läheb saksakambri s…e!” karjus Pearu ja taarus tagukambri poole. Niipea kui ta üle uksepaku sai, karjus ta oma eidele: “Mis sa, lohakas, siin vahid, kasi koju! Kasi silmapilk koju!”
