ega teist. Olen ennegi kaevanud.”
“Hea küll, siis hakkame tänavu kohe peale,” ütles Andres. “Umbes sinna, kus me vana Maasikut käisime rükkimas.”
“Aga kuhu laseme vee?”
“Esiotsa ei kuhugi,” vastas Andres. “Aga küllap pärast laseme kah: juhime otsa jõkke.”
“Paar versta maad.”
“Olgu või kolm,” arvas peremees.
Saunamees lirtsatas sülitada. Alles natukese aja pärast lausus ta.
“Võõras maa ees, ei pääse otse jõele.”
“Küllap pääseb läbi võõragi maa.”
“Kui aga pääseb.”
“Saame näha.”
Polnud parata, peremehele pidi alla vanduma. Arvab, et pääseb, pääsku, mis saunamehel sest on, pole ju tema maa ega tema vesi. Tõmmaku aga kraav jõkke, temal aina kasu: pääseks mööda kraavikallast kergemini kalale ja sügisel lambale ning lehmale kotiga padriku äärest heinu tooma.
“Saab ehk üleaedsega kahasse kaevata, tuleb odavam,” arvas peremees.
“Kallim,” vastas saunamees. “Pearuga kahasse on ikka kallim.”
“Kuidas nii?” küsis Andres. “Mis mees siis tema on?”
“Mees nagu mees muistegi,” vastas Madis.
Kuna mehed piipu popsisid ja jutlesid, kõndis perenaine mööda saaresööti, korjates varaseid lilli. Meel oli pühapäevaselt rõõmus ja kodune, et oleks tahtnud laulda, nagu laulsid linnud söödiservas metsas. Oleks tahtnud huigatagi, nagu oli ta huiganud millalgi isakodus, aga ometi jäi ta üsna vaikseks, kõndis ainult ja noppis lilli.
Koju jõudes võeti kehakinnitust ja siis mindi välju ja väljaaluseid vaatama. Taheti näha põldu ja tema mulda, taheti vaadata peenraid ja ristikive, nagu oli vaadatud soos sihte ja kupitsaid.
“Kui aga peenrad ja ristikivid paigal seisaksid,” lausus Sauna-Madis nagu endamisi.
“Kuidas nii – paigal seisaksid?” küsis peremees.
“Öeldakse, et vahel kipuvad teised liikuma,” irvitas Madis. “Endine peremees kuuldi ikka kaebama, muidu oleks ehk ise koha ostnud. Nõnda ta ütles, et läheb siit Tagapere Pearu pärast minema. See kiitleb veel praegu sellega.”
“Ah niisuke sõrasilm see Pearu! On ta tugev?” küsis Andres.
“Küllap saad varsti katsuda,” vastas Madis. “Tema ju selle peale ablas.”
“Tikub kaklema?”
“Tahab rammu katsuda. Mis mehed need muidu on, ikka rinnad kokku, ikka kokku. Tänini käis Tagapere Eesperest üle, näis’s nüüd.”
“Saad sina talle vastu?” küsis Andres huvitatult.
“Küllap saaks, kui oleks peremees, aga saunamees… noh, see on teine asi,” vastas Madis.
Andres muigas.
“Tahad sa minuga katsuda?” küsis ta Madiselt. “Aga nagu mees mehega, mitte nagu saunamees peremehega.”
“Eks võiks ka korraks,” arvas saunamees sülitades ja peremeest silmega mõõtes.
“Mis te nüüd hullu teete,” segas perenaine vahele. “Jätke järele, mõni näeb veel. Lausa tööpäeval põle muud teha kui mine võitlema, nagu oleks mõni pidu.”
“Kel sellega asja, oma välja ääres,” vastas peremees.
“Võiks ju ainult kivi tõsta, sellest näeb kohe,” arvas nüüd saunamees, et perenaise soovile vastu tulla. Sellega leppis ka peremees ja nõnda mindi Madise juhatusel natuke maad edasi, kuni leiti aia äärest kivihunnik. Siin oli paras paik rammukatsumiseks.
“Hakka sina peale,” ütles peremees saunamehele, “sina oled oma inimene.”
“Ükskõik,” vastas Madis. “Saad sinagi varsti omaks inimeseks.”
Ta valis kivi, millele ta vaevalt jaksas tuule alla teha. Aga peremees võttis sama kivi ja tõstis ta üle aia teisele poole.
“See mees on jumala viljaga toidetud,” ütles saunamees seda nähes.
Nüüd otsis Andres omakorda kivi, millele ta vaevalt suutis tuule alla teha, aga selle kallal pusis Madis hulk aega, ilma et kivi oleks mõelnudki maast kerkida.
“Sinust saab Pearule õige üleaedne,” ütles Madis ja jättis kivi sinnapaika.
“Olen temast tugevam?”
“Hästi sitkem. Ma’p uskundki. Olen omateada ikka ka paras mees, liiga vana ka mitte, aga üle mis üle, põle parata.”
Edasi minnes ütles Madis natukese aja pärast.
“Tegu tuleb sul temaga siiski, ramm üksi ei aita.”
Peremees mõistis ja vastas.
“Mis siis ikka: mees on mees ja ristikivi on ristikivi.”
“Õige näh, peremees: mees on mees ja ristikivi on ristikivi,” kordas Madis, aga tegi seda nõnda, nagu ei peaks ta seda sugugi õigeks ja lirtsatas läbi hammaste sülitada.
III
Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jatkuma isegi tulevale põlvele. Sest olgugi, et peremees ainult paar kuud abielus, ometi mõtles ta juba järeltuleva soo peale, tähendas ju abielu temale eelkõige lapsi. Ehk kas maksis Vargamäele elama asuda mõttega, et pärast sind talitavad siin võhivõõrad inimesed? Ei, seda mitte. Selle mõttega oleks võinud ükskõik kuhu minna, mitte aga Vargamäele tulla. Andres tundis, kuidas omandatud maalapp tekitas kohustusi, millest ei või loobuda, kui oled aus inimene.
Heameelega oleks Andres ostnud kogu Vargamäe, et elada siin omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli temast ette jõudnud, oli teise koha varem ostnud. Tagapere Pearu oli tulnud Tuhalepast, mis seisis veel kaugemal soode ja rabade taga kui Vargamäe. Tema ütles ikka, et tema tulnud huntide juurest inimeste sekka. Andres sellevastu oleks võinud öelda, et tema tuli inimeste seast huntide juurde, sest tema isakodu asus välimaal. Ometi ei öelnud ta seda, sest tema arvas, et ühesugused inimesed elavad igal pool. Olgu kusagil maantee ääres või mõne soosilla taga.
Üks imelik mõte oli viirastusena Andrese peaaju külastanud, kui ta esimest korda käis Vargamäel. Nimelt, mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamäe tema oma, tema laste käes? Võib-olla mõjuski see viirastuslik mõte sedavõrd, et Andres kohta otsides Vargamäe juurde peatama jäi. Kaasa aitas ka Hundipalu Tiit, kes elas kaugemal soode taga, teisel pool jõge – elas üksipäini oma väljamäel ja talitas seal, nagu süda kutsub. Temaga oli Andres siin kokku puutunud ja tema oli osanud nõnda rääkida, et Andres Vargamäele peatama jäi.
Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest ees seisis hall igapäevsus: risakile ja laokile hooned, elumajaga hakates ja karjalautadega lõpetades. Kõige halvem lugu oli
