kui teised orjused: sai perenaiseks, kuigi oli sauniku tütar. Ta sai jõukaks, rikkaks perenaiseks, kel omakorda orje käsutada ja toimetada hulk loomi – sigu, lambaid, lehmi. Nõnda siis: parem olla hädaga perenaine kui hädaga saunik, kui hädast niikuinii ei pääse.
Teisipäeva lõunaks katkes perenaise kannatus. Tulgu mis tuleb, saagu mis saab, aga nüüd tahtis ta peremehele järele minna ja ta kõrtsist koju tuua. Mees võib tormiks saada, võib peksta – peksku, mees võib teda juustest kiskuda – kiskugu, aga perenaine ei tule kõrtsist enne, kui tuleb ka mees.
Tervis oli perenaisele jumalast hea antud: lüheldane matsakas keha ja sääred nagu sambad, mis ei karda ei rusikat ega keppi. Muidugi, sinised muhud ja vorbid jäävad järele, aga need paranevad, nagu ununevad valudki.
Ehk mis naine see on, kes ei jaksa iseoma mehe peksugi välja kannatada! Aga kuis ta siis lapsi ilmale kannab? On see vähem valus? Heldekene, seda võivad ainult need arvata, kes lapsi pole ilmale kandnud. Mis on juustest kiskumine selle kõrval – mitte kui midagi. Liiatigi kui kellelgi juuste asemel ainult rotisaba peas.
Nõnda tundis aidas riietudes Vargamäe Tagapere perenaine, nõnda tundsid paljud teisedki perenaised, sest kuidas muidu oleksid suutnud nad oma eluga leppida. Aga just parajasti sel silmapilgul, kui perenaine aidas särgiväel oli, hakkas väljamäelt kostma vali vankrimürin ja suur laul. Selle laulu ja vankrimürina tundis perenaine kohe: nõnda laulis ainult tema vanamees ja nõnda mürises ainult nende oma vanker, kui ta tuleb kõrtsist ühes “kuraasis” peremehega.
Perenaine teadis, mis tema kohus: ta oleks pidanud kas või palja särgiga õueväravasse jooksma ja selle mehe ees lahti tegema. Aga ta arvas, et vähemalt jõuab ta seeliku üle pea selga visata, kuna ta paelad puusadele jooksu peal sõlme seob. Selle talitusega viibis ta sedavõrd, et jõudis ainult keset õue, kui hobune oli juba värava ees. Ja nüüd sündis see, mis varemaltki sündinud: täie hooga alla mäge tulles lendas hobune rinnaga vastu väravat ja see purunes pilbasteks.
“Vanamoor! Minu lambasihver!” karjus peremees vankrilt maha ronides.
Ja kui perenaine hirmunult juurde jooksis, viskas peremees ohjad tema kätte, võttis siis oma kaaslase, Ämmasoo Villemi kraest kinni, kes tuigerdas perenaist teretama, sasis habe omal tilkes, ja vedas teda toa poole.
“Mis sa, sinder, minu vanamoorist tahad, sul on omal eit kodus,” ütles Pearu ja koperdas Villemiga kaelakuti tuppa.
Sulane, kes parajasti lõunal, tuli perenaisele appi hobust rakkest lahti võtma. Kambrist kostis juba peremehe karjumine ja laste nutt. Perenaine teadis, mis tal teha: kambri minna ja oma kaela tõmmata mehe kurjus, nii et pääseksid lapsed ja palgalised.
Pearu oli marus: puruks aetud õuevärav ei andnud rahu. Kui mitu korda oli ta selle värava tükkideks kihutanud ja siis kodus naist ja lapsi tümitanud, aga ikka veel pidi ta seda uuesti tegema. Nagu tuleks ta ainult selleks kõrtsist koju. Aga Pearu ei mõelnudki täna selle peale, veel vähem tahtis ta seda teha. Eks ta ei tulnud täna suure laulu ja mürinaga, nii et kõik oleksid pidanud kuulma, ja eks ta ei tulnud lõunaajal, kus kogu pere toamail, aga ometi ei jooksnud keegi õueväravat avama, nii et Eespere rahvas oleks võinud näha, kuidas võetakse vastu Tagapere peremeest. Eks ta ei ostnud kotitäie prantssaia, millest jatkuks tervele perekonnale mitmeks päevaks, ainult kui talle näidataks, et teda kodus oodatakse.
Pearu oli hirmus vihane, sest kõik oli jällegi luhta läinud: tema suurust ei näinud üleaedsed, õuevärav oli risakil maas ja mõttetu saiakott vankris. Sööda kallis sai kas või sigadele, sest kellegile muule ei taha Pearu teda praegu anda.
Perenaine astus tuppa.
“Miks sa ei tule, kui mina sind kutsun?” karjus Pearu talle vastu.
“Hobune ju…” tahtis perenaine vastata.
“Mis hobune!” kärgatas Pearu. “Ah hobune on sul rohkem veart kui mina?”
Juba oli ta käsitsi naise kallal, hoolimata selle palveist.
“Armas Oru,” tuigerdas Ämmasoo Villem Pearu juurde, “lase eit olla, mis sa eidest tahad, ega…”
Villem ei saanud oma sõnu lõpetada, kui juba Pearu temale ägedas vihas karjus.
“Mis?! Mis on sinul minuga ja minu vanamooriga asja? Mis on sinul minu eidega pistmist?”
Ja kohe laskis ta naise lahti ning kargas külalise karvu kinni. See püüdis vastu hakata, kuid peagi oli ta põrandal maas. Villem oli Pearust nõrgem ja pealegi veel rohkem purjus. Aga kainegi peaga oleks ta vaevalt Pearu vastu saanud, sest Villem oli vaikne mehike, kes kellegile kurja ei teinud. Hoopis tössiks muutus ta aga juues, sest siis armastas ta rumalat nalja heita, naerda ja lorilaule jorutada.
Alguses müdistasid mehed üsna vaikselt põrandal, aga siis pääsis Villemi suust kisa lahti: Pearu oli talle pöidlad silma ajanud, mis oli tema kuulus võte. Külalisega ühes pistsid lapsedki uue hooga karjuma. Ka perenaine tegi häält, ainult Pearu nohises või kirus.
Perenaine ei võinud muidu, kui pidi külalisele appi minema, kuigi ta teadis, mis teda ennast siis ootas. Pearu mõtles kaks korraga käsile võtta, aga selleks ei jätkunud jõudu. Villem oli kange silmamunavalu tõttu üsna kaineks muutunud ja kiskus end perenaise abil Pearu küüsist lahti. Ilma et ta silmapilkugi oma pead oleks murdnud lahke aitaja saatuse üle – omaste asi ju –, põgenes ta ülepeakaela toast välja, põgenes palja peaga kodu poole, mis paistis üle soo järgmisel väljamäel.
Pearu jäi eidega omasoodu, keda ta nüüd süüdistas abielurikkumises Villemiga, sest miks muidu oli tema Villemile ja Villem temale appi tulnud. Ei aidanud naise kinnitused ega palved, Pearu märatses ja peksis. Naine kannatas ja vaikis, ainult lapsed karjusid, kes olid pealtvaatajaiks. Perenaise sitsijakk muutus räbalateks ja langes põrandale. Lõhkes ka särk meeletu mehe käte vahel, nii et ilmus paljas ihu.
Pearu silmis süttis loomalik himu. Ka seeliku oleks ta tahtnud naise niuete ümbert rebida. See märkas seda ja vabastas enda äkilise liigutusega. Aga seeliku pael katkes, nii et perenaine pääsis toast lõhkise särgi ja rebadel seelikuga. Uksel tahtis Pearu naist tabada, aga joobnud jalad ja käed ei kuulanud hästi sõna. Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole, Pearu ladus järele. Aga naine oli kärmem, kargas aita, lõi ukse kinni, keeras ta lukku ja pani veel pealegi haaki.
“Uks lahti!” karjus Pearu.
“Ei tee!” karjus naine seest vastu.
“Ma löön ta maha!” ähvardas Pearu.
“Löö, kui tahad,” lõõtsutas naine vastu, kuna ta ise omale tervet särki ja seelikut selga ajas.
“Ja lööngi!”
“Löö!”
Pearu laskis silmad ümber käia, nagu otsiks ta kohast löögiriista. Aga siis tuli tal uus mõte ja ta ütles naisele.
“Kükita pealegi seal ukse taga, küll ma näen, kaua sa ikka kükitad. Tuled ise välja!”
“Ei tule!” vastas naine aidast.
“Tuled!”
“Eks oota!”
“Tuled, kui kässin!”
“Kõtt,” vastas naine aidaukse tagant.
See ajas mehe hoopis marru. Prantsatades jooksis ta vastu ust ja peksis rusikatega kõigest jõust.
