keeland ilmaski Marit-Jussi kokku saamast, olgu päeval või ööl. Aga kui Juss Marit ära kutsus sauna, siis ei saand ta ju minna, mul põlnd perenaist ega lapseimetajat. Mari andis oma lapse kõrval rinda ka minu pojale, kes Krõõdast maha jäi, nõnda oli see, õpetajahärra. Ja Mari ei teind seda omast peast, vaid õndsa Krõõda soovil: Krõõt pani seda temale veel surmavoodil südame peale, sest ta teadis Mari head südant ning arvas, et kui vaesedlapsed on Mari käes, siis on nad toidetud ja kasitud…”
“Perenaise, kadunukese, sõna järele ma paergugi õpetajahärra ees seisan,” pistis Mari vahele, “sest tema, õnnis, ütles enne surma paar korda minule, et Mari, kui sa ometi veel prii oleks, et võiks minu asemele tulla, kui mina kaon. Aga mina nutsin siis ja ütlesin perenaisele, et, perenaine, see on patujutt nõnda rääkida, sest minul on oma Juss, Jussiga laps ja teine tulemas, kuda võin siis mina sinu asemele tulla, kui sina kaod. Ja ma ütlesin perenaisele veel, et perenaine, ära karda, ega sa ei kao, kui see on jumala tahtmine. Aga perenaine vastas minule, et, Mari, ega ma siis seda, muidugi on sul nüüd oma Juss ja Jussiga laps ning teine tulemas, vaid ma räägin muidu, et kui see võimalik oleks, et Jussi ei oleks ega kedagi, siis. Noh, ja siis tuligi nõnda, et perenaine suri ja lapsed jäid maha ja et ka Jussiga juhtus nõnda ning ta maeti kirikuaia taha, sinna puude alla. Ja ei olnd, kes oleks talle kella löönd ega lugend ja laulnd. Ning siis võttis peremees ise raamatu taskust, laulis ja luges ning meie kõik laulsime ka, kes seal olime, et Jussi vaene hingeke ei jääks sootuks ilma jumala sõna ja armuta. Ütelge nüüd ise, õpetajahärra, kas ma ei pidand siis peremehe poega imetama ja hoidma, nagu oleks ta mu oma laps. Ja kui mul pattu südames on, õpetajahärra, siis on see mu südame patt, et ma olen peremehe poega rohkem armastand kui oma last, see patt on mul küll, muud ei tea.”
Nõnda rääkis Mari, kui ta seisis nuttes õpetaja ees, ja Andres tundis, et Mari räägib hästi, räägib paremini, kui tema ise rääkis.
Mari ise polnud oma sõnadega päris rahul. Ta oli küll puhtast südamest rääkinud, aga ta ei rääkinud ometi oma südant õpetaja ees puhtaks. Sinna jäi midagi, mis teda piinas. Oleks ta üsna üksinda õpetaja ees seisnud, siis oleks ta ehk kõik öelnud, aga nüüd kartis ta Andrest ja rääkis tema meelt mööda.
Üksinda õpetaja ees seistes oleks ta tahtnud öelda, et tema on tõesti pattu teinud Jussi vastu ja et ta on ehk tema surmaski süüdi. Et sest ajast saadik, kus perenaine teda oma järeltulijaks soovis, tõusis temal endalgi see soov ning et ta peaaegu kahetses, miks ta Jussiga sauna läinud. Et peremees on hoopis teistsugune mees, kui oli Juss, ja et temal pole kõveraid jalgu ega midagi ning et pea seisab tal kõrgel õlgade vahel. Et tema armastuski peremehe poja vastu on patu armastus, sest peremehe poega armastas ta ehk peremehe enda pärast ja teda armastas ta natuke juba Jussi elu ajalgi. Et võib-olla ei armastanudki ta ainult peremeest ennast, vaid ka tema koda ja varandust, mis seal sees: armastas tema emist, kes toob kevadel põrsad; tema uttesid, kel krubis villaga talled, üksikud ja kaksikud, mõnikord ka kolmikud; tema lehmi, kes annavad hulga piima ja võid; tema hobuseid, kellega võib kirikusse sõita, roosidega saan taga, kõrge look peal.
Nõnda oleks ehk Mari öelnud, kui ta oleks seisnud ihuüksi õpetaja ees, ja see oleks talle omale rohkem meeldinud kui tänased sõnad, mis ta rääkis Andrese pärast. Mis õpetaja oleks öelnud niisuguste sõnade kohta, seda ei tea, aga Mari tänastele sõnadele vastas ta lepitatult.
“Kui sa tegid seda armastuse pärast, kallis hing, siis annab jumal sulle andeks, sest armastus on enam kui käsutäitmine. Mine rahuga.”
Nõnda lahkusid Andres ja Mari õpetaja juurest. Andrese meel oli üsna rahulik, aga Maril kipitas süda sees. Kord sattus ta isegi mõttele: mis oleks, kui läheks õige Andrese salaja ja pihiks õpetajale kõik südame pealt ära. Annab ta ka siis andeks ja paneb Andresega paari, siis oleks Mari südames kõik selge ja puhas.
Ometi ei teostanud Mari oma kavatsust ja nõnda läks ta Andresega altari ette, ilma et oleks oma südamemõtlemisi õpetajale avaldanud.
Pulmad peeti nagu kord ja kohus, ja poleks saabunud niipalju kontvõõraid, siis oleks vististi kõik hästi lõppenud – oleks söödud, joodud, käratsetud, lõõbitud, tantsitud ja “Vares vaga linnukest” mängitud, muud midagi. Aga pikkamisi puges tuppa hulk kutsumata külapoisse, kes peale seda, kui olid pruudi põlle lappimisest tegelikult osa võtnud, omandasid nagu kutsutud võõraste õigused. Muu seas oli nendega tuntud hambamees Laulu-Lullu, kes krõbistas klaasi süüa nagu jääd, väänas aruheinu keresse nagu mõni mäletseja ja valas pudeli õlut endale kurgust alla, ilma et kordagi oleks neelanud. Peale selle ajas ta vigurijuttu ja võis kas ööd läbi laulda, ilma et lauludel lõppu oleks tulnud.
Tänagi oli ta juba palju laulnud ning kõigile nalja teinud. Aga lõpuks hakkas ta midagi saladuslikku laulma, mida kuulsid ainult lähedased omad poisid. Kui laul oli vaikne, siis poiste naer oli seda valjem. Andresele paistis millegipärast laul kahtlasena ja ta läks ka kuulama. Teda nähes jäi Lullu vait ja ütles.
“Pai peremees, see põle peremeeste laul, ammugi mitte peigmeeste laul.”
Nõnda ei saanudki Andres kuulda, mida need poisid nii väga naerda hirnuvad. Aga siis võttis ta kavaluse appi: saatis enda asemel kellegi teise kuulama, keda ei teatud karta. Kui see mõni aeg oli kuulanud ja kuuldust Andresele aru andis, sattus see otse marru, sest juba esteks oli poiste salalik irvitamine teda ärritanud. Sõnalausumata kargas ta istmelt, tormas poistesumma keskele, ja enne kui ükski oskas aimata, sai Laulu-Lullu rusikaga hoobi lõua alla ja langes kägarasse maha.
“Koristage see raisk siit!” karjus Andres poistele. “Ja katsuge, et ise minema saate, muidu…”
Ta ei öelnud, mis muidu sünnib.
Poisid jahmatasid. Ükski ei julenud kätt tõsta, sest kõik teadsid Andrese jõudu. Pealegi oli ta omas majas ja poistel polnud eneste vahel kokku räägitud, kes on õieti Lullu poolt, kes vastu või kes ei seda ega teist. Nõnda siis kobisid poisid sõnalausumata minema.
“Õueväravast välja!” hüüdis Andres neile järele.
Sellegi käsu täitsid poisid esimeses õhinas. Alles värava taga teel peeti uitsetava vihma käes aru. Imelikul viisil ei oldudki peremehe peale väga kuri, sest leiti, et – mis ta siis ikka pidi tegema. Terav punkt oli aga kusagil mujal, nimelt: kes teatas Andresele Lullu laulu sisu, sest ega ta ometi huupi, palja poiste naeru pärast nii vihaseks saanud? Ja ise ei võinud ta kuulda.
Arutati ja tuletati meelde, aga kedagi ei teatud kahtlustada. Poisid olid olnud liig ülevas tujus ja laul oli neile niipalju lõbu valmistanud, et kellegil ei tulnud meelde ettevaatuseks tähelepanelik olla. Nemad olid ainult Andrest ennast silmas pidanud, mitte teisi.
Pealegi ei mõelnud keegi Lullu lauluga midagi eriti halba, imestati ainult, kuidas küll Lullu oskab eitede lõksutatud asjad nii ilusasti “remiisi” panna, et katkesta või kõht naeruga.
“On sel, saadanal, aga rusikas,” kirus Laulu-Lullu Andrest. “Aga seda ma talle ei kingi. Teen uue laulu ja mitte änam Pearu tellimise peale, vaid omast tahtmisest. Teen palju pikema ja vängema, löön ta salaja kiriku paplasse, las loeb kõik kihelkond. Sel kuradil aga, kes mu laulust Andresele sõna viis, tärgin ma naha, kui ma ta kätte saan.”
“Ei noh, selle naha peab tärkima, muidu ei või jätta,” arvas ka keegi teine.
“Aga mis nüüd?” küsis keegi. “Kas ära minna või mis?”
“Lähme ja roogime nad kõik läbi,” ütles Lullu. “Teeme mürgli, mida põle Vargamäe näind enne meid ega näe ka pärast meid.”
Kainemad andsid nõu ära minna ja asi soola panna, sest aeg pole jänes, et ta eest ära jookseks, ja keretäis pole metsalind,
