järele.
Aga Aaseme Aadu joobnud keel lällutas Andresele aina uusi teateid juurde. Kogu asjas, olgu õpetaja noomimistes, Lullu lorilaulus või selle kättetoimetamises, etendanud saunatädi tähtsat osa. Vähemalt olla temalt tarvilikud teated saadud. Mis teistel tume paistnud, see olnud saunatädil üsna selge.
Nõnda siis. Kui Andres kodu poole sõitis, otsustas ta kõik kolm käsile võtta: Pearu, Mari ja saunatädi. Pearuga oleks ta kas või täna oma arved õiendanud, aga see oli saksatuppa pugenud ja ei näidanud hiljem enam nägu.
Mari peapesu algas järgmisel päeval. Aga juba öösel oli see märganud, et Andrese sisse midagi on läinud: ta pööras asemel Marile selja ja mässis enda nõnda vaiba sisse, et Marile teda ei jäänudki, tema pidi kasuka katteks võtma. Pealegi oli Mari juba eelmisel ööl mingit halba und näinud. Halb uni ei või kunagi head tähendada, arvas Mari, ja sellepärast ta aina ootas, et millal see kätte tuleb, mis tulema peab.
“Kus on see laul?” küsis Andres Marilt äkki.
Maril läks kogu keha nõrgaks. Päranisilmil vahtis ta Andresele otsa, ilma et oleks sõnagi suust saanud.
“Ma küsin, kus on see lorilaul, mis saunatädi tõi?” küsis Andres uuesti.
“Ah siis saunatädi!” hüüdis Mari nüüd ja märkas alles peale seda, et ta juba kõik üles tunnistanud. Ometi oli ta mõelnud salata, maksku mis maksab.
“Kas saunatädi või mitte saunatädi, aga kus on see laul?” nõudis Andres.
“Mul põle ju teda,” lausus Mari ja nüüd kahetses ta, et ta laulu polnud ära põletanud, sest siis oleks võinud ta Andresele puhtsüdamliselt vastata.
“Ära valeta!” karjus Andres. “Kus ta on sul?”
“Aidas,” ütles Mari nüüd.
“Too ta seia, too minu kätte,” käskis Andres.
Mari läks aida poole. Polnud ta üsna surnud ega ka päris elav. Pikkamisi ja tapetult läks ta, nagu viiks ta oma pead pakule. Ainuski silmapilk veel elada! Veel seda jumala ilma näha! Ise kordas ta kuuldavalt: “Mis teha, mis teha?” Aga kui ta laululehe oli kangapakkude alt välja võtnud, tuli tal äkki päästev mõte: läheb ja ütleb Andresele, et nagu laul talle salaja toodud, samuti on ta ka salaja viidud – teda pole enam kusagil. Ise tegi aga paberilehe laiemalt lahti, et oleks õhem, ja pistis ta siis suure ja raske liharaiumise paku alla, mis seisis aida nurgas. Tulgu Andres ja otsigu, kui tahab! Omal hakkas tal äkki nii hea meel, et peaaegu kippus naer peale.
“Noh, kus on?” küsis Andres, kui Mari kambri astus.
“Ei ole,” vastas Mari.
“Kus ta siis on?”
“Ei tea kus! Ära võetud.”
“Sa valetad!” karjus Andres. “Too paber välja, ehk muidu…”
“Usu, Andres, tõepoolest ei ole,” kinnitas Mari ja jutustas siis, kuidas ta laulu ühel päeval kiriku lauluraamatu vahelt leidnud ja tema kangarullide alla peitnud, kust ta sama saladuslikult kadunud, nagu ta esteks ilmunudki.
Andres kuulas ja jäi peaaegu uskuma. Aga siis tuli tal uus mõte.
“Millal sa selle laulu leidsid?” küsis ta.
“Mitte ammu, mõne päeva eest,” vastas Mari ebamääraselt.
“Sa lugesid teda?”
“Vaatasin, heitsin silmad peale, oli hirmus segaselt kirjutud,” vastas Mari.
“Soo,” ütles nüüd Andres, “või sina peitsid seda laulu ja ei lugend. See on vale. Ütle, mis seal oli kirjutud.”
“Ei mäleta änam.”
“Tuleta meelde, loe ette, ma tahan ka kuulda.”
“Peast ei mäleta,” ajas Mari vastu.
“Pead mäletama ja mäletadki, kui nii kaua oled teda lugenud. Kust sul muidu korraga need mured, perenaise mured tulid, ainult lorilaulu lugemisest. Noh, hakka peale,” käskis Andres karmilt. Ja kui Mari vaikis, küsis ta ähvardavalt, nagu räägiks ta väikese lapsega: “Noh, kas tuleb juba? Saad sa juba kord hakkama, ma ootan.”
“Ma ei mõista ju peast,” lausus Mari paluvalt.
“Küll mina su mõistma panen,” vastas Andres kurjalt, otse õelalt. Hääles ja toonis kõlas halastamatus ja julmus. Ta võttis varnast rihma, pani selle kahekorra, võttis parema käega rihmaotsast kinni, astus Mari ette ja küsis: “Kas loed või mitte? Ei või jaa?”
“Ei loe!” karjus Mari nüüd nuttes vastu. “Niisukest lori ja roppust ei loe ma sinule ega lastele ette, löö või maha, kui tahad!”
Andrese käsi tõusis kahekordse rihmaga lae alla, aga enne kui ta jõudis langeda, pistsid kõik lapsed, olgu Krõõda või Mari omad, nagu ühest suust lõugama ja jooksid Mari ümber kokku, nagu tahaksid nad teda ähvardavate hoopide eest kaitsta. Väike Annugi roomas oma kasuema juurde, nagu oleks ka teda siin vaja. Ja Mari nagu ei pannudki enam Andrest ega tema kavatsust tähele, vaid ta kummardus laste poole, kus tal esimesena ei tea miks pihku puutus peremehe ainus poeg.
Mari selg oli küll parajasti vimmas, et pole muud kui läigita rihmaga küürule, aga ometi ei löönud Andres. Seisis muidu niisama naise ees, nagu vaataks ta tema askeldust lastega, laskis siis käe langeda, viskas rihma uuesti varna ja läks ära tagukambri.
Imelikult mõjus see Marisse. Ta tundis, temal oleks kergem olnud, kui Andres oleks löönud. Nüüd oli millegipärast raskem. Ja ta isegi ei teadnud, miks ta üles tõusis, aita läks, raiepaku alt paberi võttis ja selle tagukambri Andrese kätte viis – sõna lausumata.
“Kust sa ta nüüd välja võtsid?” küsis Andres, ja kui Mari midagi ei vastanud, ainult nuttis, lisas ta juurde: “Et sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga.”
“Mitte sellepärast, vaid et sa mind laste ees ei löönd,” ütles Mari nuuksudes ja läks eeskambri laste juurde.
Andres mõtles naisele otsa vaadata, aga ta nägi teda ainult selja tagant ja ta vahtis talle veel siis järele, kui enam midagi näha polnud. Viimaks tegi ta paberi lahti ja luges, luges hoolega, nagu oleks see mõni uus palveraamat. Ja kui himu lugemisest otsa sai, kiskus ta paberi pisikesteks tükkideks. Siis läks ta eeskambri ja küsis Marilt.
“Miks sa teda mulle kohe ei näidand, kui leidsid?”
“Kartsin, ei julend,” vastas Mari silmi pühkides. “Mõtlesin, ei tea, mis teed?”
“Aga miks sa siis nüüd esteks vastu ajasid?” päris Andres edasi.
“Kartsin veel rohkem kui enne. Seal on minu kohta nii hullust sees.” Mari sõnad lämbusid pisaraisse.
“Oled ikka ka,” ütles Andres. “Selle rumala lorilaulu pärast teed sa nõnda. Oleks sa kohe näidand, põleks midagi olnd, isegi naerda oleks saand.”
Nõnda seks korraks lõppeski. Aga Mari süda ei saanud rahu. Õhtul asemel, nagu lepituseks, jutustas ta Andresele kõik kuni peensusteni.
kuidas ja kuhu ta laulu peitnud ja kuidas ta tema täna lihapaku
