jäta see Juss hauaski rahu, saunas olid muidugi ta ümber nagu munas kana,” ütles vanamees.
“Eluotsani mõnan teda hauapõhja,” vastas eit. “Tema, raipe pärast pidin ma sinu käest peksa saama ja viimased korrad veel pandlaga!”
“Oled ennegi saand ja ikka lõugade pärast,” ütles Madis.
“Miks see suu on siis mulle loodud, kui ma teda tarvitada ei tohi?” küsis eit.
“Pane tähele, vanamoor, pannal tuleb veel täna,” ähvardas vanamees. “Ennem näen vaeva sinu peksuga, kui et lähen omale uut ulualust otsima.”
Nüüd vaikis saunatädi. Aga mõttes siunas ta Jussi, Andrest ja Mari edasi. Heldene taevas, kui õelad on inimesed! No mis nad temast vaesest vanainimesest ometi tahavad? Poogu end üles või elagu peres, aga lasku ka teda elada. Kas on tema kellegile halba soovinud, on tema kellegi vastu kurja südames kandnud? Mis võib tema sinna parata, kui ta sest päevast saadik, kus Mari oma rinna pere pojale suhu pistis, teda enam kannatada ei või. Aga missugune teine saunatädi võiks seda kannatada? Ei keegi! Jumala eest! Saunatädi nägi oma silmaga, kuidas poiss Mari rinna otsa pandi, ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud.
Ka Andrese väärtus on tädi silmis sest saadik langenud, kui ta Mari omale naiseks võttis. Mõni aeg Mariga elada ja siis ta uuesti tädi juurde sauna saata, sellest oleks tädi aru saanud, see oleks talle isegi meeldinud, aga Marist perenaine teha, Mari ära võtta, temaga õpetaja juurde ja altari ette minna – seda ei saa saunatädi Andresele andeks anda. Ah siis Vargamäele ei olnud paremat perenaist tulemas kui Mari? Oleks võtnud ükskõik kelle, mitte aga Mari.
Nõnda olid saunatädi arvamised pererahva kohta ja need arvamised olid õiged. Aga vanamees ei saanud neist aru, nii väga kartis ta Andrest. Sellest ei saanud jälle eit aru. Oleks tema oma vanameheks, siis kardaks tema ükskõik keda, aga Andrest nüüd enam mitte miski hinna eest, ajagu ta või neid Vargamäelt minema. Mõni mees ka, keda karta, ei saanud omale paremat naistki, võttis Mari. Mis on Mari? Kui tädi võiks, kui ta tohiks, siis ütleks Marile endale suu sisse, mis loom ta õige on. Aga tädi ei tohi, sest ta kardab oma vanameest, kes kardab Andrest, nõnda et tädi isegi nagu Andrest kardaks, oma tahtmise ja parema arusaamise vastu. Ja mis kõige hullem, tädile tundub vahel, et ta peaks Marigi pisut pelgama, muidu läbi ei saa. See teeb elu hirmus raskeks ja tuleviku tumedaks.
Aga tumedad pole päevad ainult saunatädil, vaid ka ülal peres. Andres ja Mari on sõnakehvad ja nende näod on tõsised, nagu poleks nad oma eluga üsna rahul. Tuimalt omaette nohiseb ka sulane-vanapoiss ja lausub vaevalt kellegile lahkema sõna. Nõnda on ta kodus kopitsedes, pastlaid lappides, hobust rakendades või reel pikutades, kui läheb heinu või hagu tooma. Ei laulu ega naeru. Vilegi oleks tal nagu suhu ära kuivanud. Ainuke, kes koeraga ukse ees vahetevahel jändab, temale kõrva huilgab, nii et ta pahaendeliselt ulguma pistab, on noor sõstrasilmne tüdruk. Aga tema vallatusis nähti Vargamäel nagu midagi kurja.
Alles kevade poole, kui jäi sama tüdruk teiseks aastaks ja kui tuli uus sulane, noor, pikk ja sihvakas poiss – alles siis tekkis ka Vargamäe Eesperes rõõmsam ja lõbusam meeleolu. Oli kuulda vilet ja naeru ning ennatut kilkamist.
Pererahvasse endasse see suurt ei puutunud, kuid neil olid omad asjad, mis lahutasid meeli. Nimelt sündis Maril Andresega esimene laps ja pealegi veel poeg. Andres ei öelnud küll midagi iseäralikku, aga Mari märkas tema pilgust ja näoilmest, et ta on pojaga rahul. Sõnagi kulutamata mõistis naine, et ta poja tõttu mehe silmis võitnud. Ainuke, mis Marile muret tegi, oli see, et poiss oli nääpsuke ja nõrguke. Päris ime kohe: Jussi lapsed olid hoopis tuiakamad ja ometi – mis oli Juss Andrese kõrval. Laps oli juba mõnekuune, kui Mari julges sellest Andresegagi juttu teha. Aga see lohutas ema, öeldes.
“Põle viga, peremees kasvab ees terve ja tugev, Innu võibki nõrgem olla. Aga vaata, kui suured ja eredad silmad teisel, tuleb tark poiss, saab koolmeistriks või kirikuõpetajaks.”
Mari naeris rõõmu pärast, et Andres nende esimesest pojast nii suuri asju räägib. Aga mitte ainult Andres ise ei rääkinud nõnda, vaid ka poisi ristiisa Hundipalu Tiit. Tema ei läinud kunagi Vargamäelt muidu mööda, kui astus ikka kas või silmapilgukski sisse oma ristipoega vaatama. Need külaskäigud tõid Marile palju rõõmu, sest Hundipalu Tiit oli kõrvenurga arukamaid ja lugupeetavamaid mehi. Tiiduga juttu ajades kasvas Mari nagu saunast ikka kaugemale ja nihkus aegamööda tõelikult kohaomanikkude õhkkonda.
“Hoia aga teda hoolega,” rääkis Hundipalu Tiit Marile. “Tarkuseks põle rammu tarvis, aga tarkusest on meil rohkem puudu kui rammust. Kui temast kord õpetud mees saab, siis pistab ta meid kõiki ühes meie suure rammuga kotti. Ja Vargamäe peaks ometi jõudma ühtegi poega koolitada, kas või Tartu suurkooli saata.”
Mari säras õnnest niisuguseid sõnu kuuldes. Küll ei mõistnud ta kõike, mis Hundipalu Tiit rääkis, aga niipalju taipas ta ometi, et räägitakse millegist suurest ja ilusast, millegist peaaegu võimatust, mis ülendas nagu teda ennastki pisut selles Vargamäe igapäevsuses.
“Kui siia suurde kolusse ka midagi sisse ei mahu,” rääkis Hundipalu Tiit, näidates poisi suurele peale, “kuhu siis veel peaks mahtuma.”
“Ainult kui aga kael kasvaks, et hakkaks pead kandma,” arvas Mari, püüdes targas jutus ka sõnakese kaasa lausuda.
“Küll kasvab, kui poiss süüa saab,” julgustas Tiit. “Ega ta nii peeneks jää.”
“Kes seda enne näind, et lapse kael nii peeneks jääks, nagu ta sündides on,” arvas ka Andres.
Juba Indreku varrudel oli Hundipalu Tiit tema koolitamisest rääkinud. Aga siis oli Oru Pearu temale vastu vaielnud ja pärast lapse emale purjus peaga õpetuseks öelnud.
“Kallis Mari, armas nuabri perenaine, rahu olgu Jussi põrmule seal surnuaia nurga taga. Uamen! Aga ära kuula sina seda va Hundipalu Tiidu juttu, sest kirjutatud on: sina ei pea mitte hunti paluma, vaid valvake ja paluge, et ei tuleks teps kiusatus. Aga Hundipalu Tiit kiusab sind, kallis Mari, ja Andrest, sinu vänget vanameest, sest tema tahab poisist teha varga, puht hobusevarga, kelle vald lubab ä’ä Siberi. Jah, liha on küll valmis, aga vaim on nõder, nagu on kirjutud minu hinge suu läbi pühakirja raamatusse. Sest ma olen pisut purjus, oh Issand, ja anna andeks meile meie võlad! Nii siis ära ütelda, kallis Mari ja armas nuabri eit, valva poissi ja hoia teda Tiidu ning Andrese eest, sest nemad ihkavad tema hinge. Hallelooja! Uamen!”
XXV
Mariga esimese lapse saades tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu uuesti. Ometi oli Vargamäel alles kõik vana. Uued kambridki polnud enam kuigi uued ja neid ei tulnud enam keegi uudishimus vaatama, sest leidus ju ümbruskonnas talusid, kus juba uuemad, suuremad ja valgemad eluruumid kui Vargamäe Andresel – nii ruttu veeres aeg ja muutus elu.
Talus sibas nüüd seitsmehingeline lapsekari: Krõõdalt kolm tütart – Liisi, Maret, Anna – ja poeg Andres; Marilt poeg Indrek ja peale selle veel Jussi lapsed – Juku ja Kata. Nõnda siis võis selle poolest Andrese süda üsna rahul olla: Vargamäele tulles oli ta lapsi tahtnud ja neist polnud, jumal tänatud, puudu.
Andrese ja Krõõda ning Jussi ja Mari lapsed, olgu pojad ja tütred, olid kõik tublid ja terved. Tulid küll vahetevahel haigused – sest kus siis lastelises peres ilma selleta saab –, aga need raputati nagu halb uni ihuliikmeist. Ainult köhast, kurjast, ei saadud iga kord nii kergesti lahti ja siis oli kuulda, nagu raiutaks Vargamäe Eesperes aina puid. Peamureks oli – et jatkuks, mis lastele hamba alla panna, sest suud jahvatasid neil hommikust õhtuni. Mõni ajas isegi südaööl silmad asemel lahti ja painas emalt süüa.
Ainuke,
