Jaska astus pikkamisi suuretoa läveni, nagu tahaks ta ka sinna minna ennast näitama, aga ometi ei läinud ta sinna, kas suure pori pärast põrandal või mõnel muul põhjusel, kes seda teab. Suuretoa lävel pöördus Jaska ümber ja läks saksakambri poole tagasi – särgiväel, jalgu mööda põrandat vedades ja kätega imelikult vehkides, et uusi paberrahasid võimalikult kuuldavalt krabisema panna.
Veel tükk aega peale seda, kus Kassiaru Jaska saksakambri kadus, valitses kõrtsi suurestoas ja letikambris vaikus. Keegi ei pannud enam Vargamäe mehi tähele. Nemad olid mõlemad löödud ja seisid nagu kaks tõsist könni leti ees.
Pearu pistis oma raha kotti, jättis välja ainult kümnerublalise paberi, süütas selle lambil põlema ning pani siis piibule tuld, popsides teist seni, kui kõik raha põlenud. Siis läks ta Jaska järele saksakambri ja tegi seda niisuguse näoga, nagu oleks ta üksipäinis kõrtsis: kõik muu on tuhk ja tolm, mille peale ei maksa aevastadagi.
Ka Andres pani oma raha kotti ja pistis selle tasku. Võõra raha toppis ta teise kotti ja hüüdis siis valjusti.
“Hundipalu, säh, võta oma raha, anna meestele tagasi, sa tead, kelle see on!”
Ainult nüüd mõistsid kõik, et Vargamäe Andres oli lõõpinud, kuna aga Pearu tõelikult oli ärbelnud. Ja ei teatud, kellest rohkem pidada, kas Pearust, kes kümnerublasega piipu süütab, või Andresest, kes oskab nii rumalat nalja heita. Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus.
“Litsid mehed need Vargamäe omad!”
Kassiaru Jaska nime ei tihanud keegi suhu võtta. Kõrtsmikki vaikis temast, nagu oleks ta mõni puutumatu pühadus, mis pühitseb kõrtsigi jumala meelepäraliseks asutuseks.
Äkki avanes saksakambri uks ja lävele ilmus Oru Pearu. Ka tema oli nüüd vestiväel ja kapukates.
“Kõrtsmik!” hüüdis ta.
Viibimata kuulas kõrtsmik käsku ja läks saksakambri uksele.
“Anna kõrtsile toop viina!” kostis saksakambrist Kassiaru Jaska hääl.
“Minu poolt pool!” hüüdis Pearu.
Kõrtsmik läks leti taha tagasi ja teatas pühaliku näoga.
“Kassiaru isand laseb kõrtsile toop viina anda ja Oru Pearu poole.”
Nagu nõiaväel võtsid mehed piibud hambust ja pühkisid suud.
Kõrtsmik kallas klaasidesse ja mehed hakkasid rüüpama. Vähe oli neid, kes leti äärde ei läinud. Nende väheste seas olid ka kõrvenurga mehed – Vargamäe Andres ja Hundipalu Tiit.
Aga veel polnud viin otsas, kui Pearu uuesti ukselävele ilmus kõrtsmikku kutsuma. Ja kui see leti tagant jällegi saksakambri uksele ilmus, kostis seest.
“Kõrtsile toop viina!”
“Minu poolt pool!”
Veel suurema hooga hakkas kõrtsmik klaase täitma, mehed veel suurema hooga rüüpama.
Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist.
“Kõrtsile toop viina!”
“Minu poolt pool!”
Viina voolas ojana ja kisa kasvas kõrtsis iga silmapilguga.
Natukese aja pärast avanes saksatoa uks ja sealt astusid letikambri Kassiaru Jaska ja Oru Pearu, mõlemad vestiväel, käed püksitaskuis, särgirinnad lahti, kust paistis Jaskal lihav ja roosa ihu, Pearul kõhnavõitu ja karvane. Nõnda ilmusid saksakambri isandad eeskõrtsi end pisut “luhtitama”, kõndides kõrvu, silmad maas ja kõrvad kurdid ümbrusele, nagu oleksid nad ihuüksi rahvaga täidetud kõrtsis. Ainult isekeskis vahetasid nad mõne tähtsa ja tarviliku sõna, aga see puutus aina peeneid asju – hobuste paristamist, härgade ostmist, võiduajamist ja muud niisugust “rehnutipidamist”.
“Kuradi vinged mehed!” kiitsid kõik nagu ühest suust, kui Jaska ja Pearu uuesti saksakambri kadusid, kus istusid ainult suured ja peened mehed: mõisa antvärgid ja teised, nagu vallatalitaja ja peakohtumees, kelle käes võim ja õigus.
Võis olla kella pool kaheteistkümne paiku, kui kõrtsmik jällegi saksakambri nõuti. Kui ta sealt välja tuli, hüüdis ta tüdrukut, aga tuli sulane.
“Kus on Maali?” küsis kõrtsmik. “Toogu õled sisse, saksad soovivad puhkama heita.”
Neid sõnu võis kogu kõrts kuulda, nii valjusti öeldi nad.
“Kas mina ei võiks tuua?” küsis sulane.
“Kui on öeldud, et õled toogu Maali, siis toob ka Maali,” vastas kõrtsmik kurjalt. “Sina mine tee sakste hobused rakkest lahti ja anna neile härjapeaheinad ette ning kaeru niipalju, kui nad söövad.”
Muidugi ei mõelnud keegi saksatoas veel magamisele, õled lasti ainult peensuse pärast sisse tuua. Peensusena mõistis seda ka kogu kisatsev ja käratsev kõrts. Eriti saadi sellest aga alles siis aru, kui kõrtsmik käskis mehi eestoas vaiksed olla, sest sakstel ei tule muidu uni peale. Nüüd algas kogu kõrtsis salajutt üksteise kõrva sisse, olgugi nii valjusti, et ruum aina kõmas, aga sest polnud ühti, sest saksad salajuttu ei võinud ju kuulda.
Oru Pearu tuli koju alles esmaspäeva õhtuks ja siis oli seal suur kisa ja kära, nagu oleks ta terve kõrtsi ühes rahvaga Vargamäele toonud. Aga polnud seal muud rahvast kui ta oma eit lastega, kes puges lõpuks lakka pelgu, ja sulane, kes tuli Eesperesse, et siin oodata, kuni peremees magama jääb.
Järgmisel hommikul hüüdis Pearu, kui ta nii mõnedki head lonksud oli peaparanduseks võtnud.
“Vanamoor, mu kapukad!”
Naine otsis kapukad soojamüüri august ja viis nad mehele. Aga see viskas nad eidele vastu vahtimist ja karjus uuesti.
“Minu kapukad!”
Eit korjas uuesti kapukad üles ja andis mehele kätte. Nüüd sai Pearu hirmus vihaseks. Ta viskas tagukambri uksest välja niihästi eide kui ka kapukad, ise aga karjus endiselt.
“Minu kapukad, lambasihver!”
Eit arvas, et vanamees on hulluks läinud. Aga sulane tundis “rehnutti”, tema teadis, kuidas kõrtsitüdruk Kassiaru Jaskale peab kapukad kätte viima. Sellepärast küsis ta perenaiselt valge taldriku, pani kapukad sinna peale, andis taldriku perenaise kätte ja ütles.
“Anna nõnda!”
See meeldis Pearule: ta võttis kapukad vastu ja ütles eidele.
“Minu kallis vanamoor, õnnistud olgu sinu ihusugu, sest sina austad ja armastad oma vanameest, et sinu käsi hästi käib ja sina kaua elad mua peal.”
Aga juba natukese aja pärast pidi tagukambris uus häda olema, sest Pearu möirgas sängis metsalisena ja pildus lõpuks oma kalli vanamoori ühes kapukatega välja, sest see ei osanud ju vanamehele kapukaid õieti jalga tõmmata.
Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma, sest Kassiaru Jaska kaudu teadis ta, kuidas peened peremehed elavad ja kuidas neid peab teenima.
“Perenaine, pane kirikukindad
