otsekohe sule haaras ja osa ööst kirjutamisele kulutas.
WILHELM NATALIELE
Lõpuks on nüüd saavutatud tipp, mäestikutipp, mis loob meie vahele võimsama vaheseina kui kogu maa-ala senini kokku. Minu tunnete järgi ollakse ikka veel oma armsate ligiduses, seni kui jõed meie juurest nendeni voolavad. Täna võin veel kujutleda, et oks, mille ma metsaojja viskan, võib vabalt kallimani ujuda, võib mõne päeva pärast tema aia ääres randuda; ja nii saadab ka meie hing oma kujutelmi, süda oma tundeid hõlpsamini pärivoolu. Aga sealpool, kardan ma, seab end vahesein kujutlusvõimele ja tundele vastu. Kuid võib-olla on see minu poolt ainult enneaegne muretsemine; sest ega sealpoolgi teisiti pole kui siin. Mis suudaks mind sinust lahutada! Sinust, kellele ma kuulun igaveseks, kuigi kummaline saatus mind sinust lahutab ja mu ees ootamatult lukustab taeva, millele ma nii ligidal olin. Mul oli aega enda kogumiseks, kuid siiski poleks mingisugusest ajast jätkunud mulle selle hingelise tasakaalu andmiseks, kui ma poleks seda leidnud sinu suust, sinu huultelt tol otsustaval momendil. Kuidas oleksin ma suutnud end lahti rebida, kui poleks kedratud tugevat lõnga, mis meid siin ajalikult ja seal igavesti siduma peab! Kuid ma ei tohi ju kõigest sellest rääkida. Sinu õrnadest käskudest ei taha ma üle astuda; olgu see siin mäetipul viimne kord sinu ees välja öelda sõna «lahusolek». Minu elust peab saama rändamine. Mul tuleb ränduri kummalisi kohustusi täita ja täiesti isesuguseid katsumusi läbi teha. Kuidas ma mõnikord naeratan, kui olen läbi lugenud need tingimused, mida mulle meie ühing, mida ma ise endale ette olen kirjutanud! Mõnestki pean kinni, mõnestki astun üle; kuid isegi üleastumise juures abistab mind käskiva südametunnistuse asemel see leheke, see mu viimse pihi, mu viimse pattudest õigeksmõistmise tunnistus, ja ma võtan jälle mõistuse pähe. Ma hoian end, ja mu vead ei paisku enam nagu mäestikuveed üksteise otsa.
Kuid tunnistan sulle meeleldi, et ma sageli imetlen neid õpetajaid ja inimeste juhte, kes oma õpilastele ainult väliseid, mehaanilisi kohustusi annavad. Nad teevad asja iseendale ja maailmale kergemaks. Sest just seda osa oma kohustustest, mis näis mulle esmalt kõige tülikamana, kõige veidramana, seda võtan ma nüüd kui kõige sügavamat, kõige armsamat.
Üle kolme päeva ei tohi ma ühe katuse alla jääda. Ma ei tohi ühestki peatuskohast lahkuda, ilma et ma sellest vähemalt ühe miili võrra ei kaugeneks. Need käsud on tõepoolest kohased, et minu aastatest rännuaastaid teha ja takistada tekkimast minus vähimatki kiusatust paigalejäämiseks. Neid tingimusi olen ma senini täpselt täitnud, jah, mulle antud lubadust veel kordagi kasutamata. Siin on see õieti esimene kord peatuda, esimene kord kolmandat ööd ühes ja samas voodis magada. Siit saadan sulle mõndagi senini tajutust, täheldatust, kogutust, ja siis viib tee homme vara teist mäekülge mööda alla, esialgu ühe imetaolise perekonna, võin küll öelda, püha perekonna juurde, kellest sa minu päevikust rohkem leiad. Nüüd aga ela hästi ja pane see kiri käest tundega, et sel sulle ainult üht on öelda, et ainult üht öelda ja ikka jälle korrata võiks, kuid seda enne öelda ega korrata ei tohi, kuni mulle avaneb õnn jälle su jalge ees lebada ja end sinu käte kohale kummardudes kõigest loobumisvalust tühjaks nutta.
Hommikul.
Kõik on pakitud. Teejuht nöörib reisipauna kandealusele. Päike pole veel tõusnud, udu aurab igast orupõhjast, aga taevas ülal on helge. Me laskume alla süngesse sügavikku, mis ka varsti meie pea kohal koidutules heledaks lööb. Las ma saadan oma viimse õhkamise üle mägede sinu poole! Las mu viimne pilk sinu poole veel märgub tahtele alistamatust pisarast! Olen otsustanud ja kindel. Sa ei pea minult enam ühtki kaeblemist kuulma; kuuled ainult seda, mis ränduriga juhtub! Kuid siiski ristlevad kirja lõpetamisel veel kord tuhanded mõtted, soovid, lootused ja kavatsused. Õnneks aetakse mind minema. Teejuht hõikab, ja peremees kraamib juba tuba minu juuresolekul, justkui oleksin ma tõepoolest minema läinud, samuti nagu hoolimatud, ettevaatamatud pärijad ei varja elustlahkuja ees ettevalmistusi varanduse haaramiseks.
Teine peatükk
PÜHA JOOSEP TEINE
Juba oli rändur oma teejuhi kannul astudes järsud kaljud seljataha ja kõrgusse jätnud, juba ületasid nad tasasema keskmäestiku ja ruttasid läbi mõnegi hästihoitud metsa, üle mõnegi haljendava oruheinamaa, ikka edasi, kuni nad lõpuks nõlvakule jõudsid ja alla hoolikalt haritud, kinkudest ümbritsetud orgu vaatasid. Suur, pooliti varemeis, pooliti hästisäilinud klooster tõmbas sedamaid tähelepanu enesele.
«See on Püha Joosepi klooster,» seletas teejuht. «Tuline kahju ilusast kirikust! Vaadake ainult, kuidas selle sambad ja piilarid veel nii tervetena läbi põõsaste ja puude paistavad, kuigi hoone ise juba palju sajandeid rusudes seisab.»
«Kloostrihooned seevastu, nagu näen,» ütles «on veel päris korras.»
«Jah,» vastas teejuht, «seal elab valitseja, kes hoolitseb majapidamise eest ja võtab vastu renti ja kümnist, mida siin ligidalt ja kaugelt kokku tuuakse.»
Nende sõnadega jõudsid nad läbi lahtise värava ruumikasse õue, mis tõsistest, hästisäilinud hoonetest ümbritsetuna näis hästi sobivat kohaks, kus saab end rahulikult koguda. Otsekohe nägi Wilhelm oma Felixit koos eilsete inglitega askeldavat ümber kandekorvi, mille käbe eideke enese ette oli asetanud: poisid kavatsesid kirsse osta, kuid õieti tegi seda Felix, kellel oli alati pisut raha kaasas. Nüüd mängis ta kui otsekohe peremeest, kostitas oma mänguseltsilisi rikkalikult marjadega; isegi isale meeldis see karastus keset neid viljatuid samblametsi, kus värvikad, läikivad marjad veel poole kaunimatena näisid. Et kirsside hinda, mis tundus ostjale liiga kõrgena, pisut vastuvõetavamaks teha, tähendas müüjanna, et ta kannab marju siia üles alt orust, suurest kaugest aiast. Isa tuleb varsti tagasi, teatasid lapsed, külaline mingu vahepeal saali ja puhaku seal.
Kuid milline hämmastus valdas Wilhelmit, kui lapsed viisid ta ruumi, mida nad ise saaliks nimetasid. Sellesse pääses otse õuest suure ukse kaudu, ja meie reisimees leidis enda nüüd väga puhtas, hästi taastatud pühakojas, mis aga, nagu ta selgesti märkas, oli sisse seatud koduseks kasutamiseks vastavalt igapäevasele elule.
Ühel pool seisid laud, tugitool, mitu tooli ja pinki, teisel pool kaunilt nikerdatud riiul kirjude savianumate, kannude ja klaasidega. Ei puudunud kirstud ja kastid, ja nii piinlikult korras kui kõik oligi, tundus siin ometi koduse, igapäevase elu veetlevat hõngu. Valgus langes kõrgetest külgakendest. Mis aga kõige rohkem ränduri tähelepanu äratas, olid seinale maalitud värvilised pildid, mis üsna kõrgele akende alla ulatudes pühakoja kolme seina kaunistasid otsekui vaibad, küündides paneelini, mis ülejäänud seina kuni põrandani kattis. Maalid kujutasid püha Joosepi elu. Siin nähti teda oma puusepatööga tegelemas; seal kohtas ta Maarjat, ja liilia tärkas mullapõuest nende mõlema vahel, kuna mõned inglid hiljukesi uudishimulikult nende ümber lehvisid. Siin oli Joosepi laulatus; järgnes ingli kuulutus. Siis istub puusepp masendatuna keset alustatud tööd, laseb kirvel laiselda ja mõtleb oma abikaasast lahku minna. Kohe järgmisel pildil aga ilmub talle unes ingel ja ta olukord muutub. Hardunult vaatleb ta äsjasündinud last Petlemma laudas ja kummardab teda. Peagi järgneb imekaunis pilt. On näha mitmesugust valmistahutud puitu; see on parajasti kokkupanekul ja juhuslikult moodustavad paar lauda risti. Laps on ristil uinunud, ema istub kõrval ja vaatleb magajat sügava armastusega ning kasuisa peatab töö, et mitte lapsukese und segada. Sellele järgneb põgenemine Egiptusesse. See tõi maale vaatleva ränduri huultele naeratuse, kuna ta siin seinal nägi eilse elava pildi kordumist.
Kauaks polnud tal oma mõtisklusteks mahti, sest sisse astus peremees, kelles ta otsekohe ära tundis püha karavani juhi. Nende tervitus kujunes väga sõbralikuks, sõna tuli sõnast, kuid Wilhelmi tähelepanu oli suunatud maalidele. Peremees märkas oma külalise huvi ja alustas naeratades:
«Muidugi imetlete te selle hoone kooskõla ta elanikega, keda te eile tundma õppisite. See hoone on aga ehk veel kummalisem, kui oletada võib: õigupoolest kujundas hoone oma elanikud sellisteks. Sest
