mööda laia teed. Lucidor viivitas vastuminekuga ja tundis, et võib kindlaid samme võtta ainult kallima kõrval käies, Lucinde jäi ta juurde, oodates iga silmapilk pidulikku kohtamis- ja andeksandmis-stseeni.
Kuid tujukad jumalad olid määranud teisiti: vastasküljest lustlikult kaikuv postisarve hääl näis kogu pidulikkuse segi paiskavat.
«Kes võiks küll tulla?» hüüdis Lucinde. Lucidor kohkus mõtte juures, et peab kohtama mõnd tundmatut, ja ka sõiduk näis täiesti võõrana. Kaheistmeline uus, kõige uuem reisikaarik! See sõitis saaliukse ette. Eriliselt viisakas poiss hüppas tagalaualt maha, avas ukse, kuid sõidukist ei väljunud kedagi – see oli tühi. Poiss istus ise kaarikusse, tõstis paari osava käeliigutusega katte üles ja nii oli kõige nägusam tõld lõbusõiduks välkkiirelt valmis, otse kõigi juuresolijate ja veel lähenejate silma all. Antoni, teistest ette tõtates, viis Julie tõlla juurde.
«Proovige,» ütles ta, «kas teile see sõiduriist meeldib, et selles koos minuga parimatel teedel läbi maailma veereda, halbadale ma teid ei viigi, ja kui kuskil viperusi juhtubki, siis oskame end aidata. Üle mäestiku viivad meid veoloomad ja meie vankri ka.»
«Te olete üliarmas!» hüüdis Julie. Poiss astus ligi ja demonstreeris taskukunstniku osavusega kogu kerge sõiduki kõiki mugavusi, väikesi hüvesid ja nende hõlpsat käsitlemist.
«Ega maa peal polegi vastavat tänu,» hüüdis Julie, «ainult selles väikeses liikuvas taevas, sellel pilvel, kuhu te mind tõstate, suudan teid südamest tänada.»
Ta hüppas juba tõlda, heites Antonile sõbraliku pilgu ja õhusuudluse.
«Praegu ei tohi te veel minu juurde tulla, seal on aga keegi teine, keda ma mõtlen sellele proovisõidule kaasa võtta: tal tuleb ka veel üks katse sooritada.»
Ta hüüdis Lucidori, kes, seistes tummana isa ja äia vestluse juures, laskis end meelsasti kergesse sõidukisse kutsuda, kuna ta tundis vältimatut vajadust mingi meelelahutuse järele, olgu see kas või ainult hetkeline. Ta istus neiu kõrvale, viimane hüüdis kutsarile, kuidas see sõitma peab. Jalamaid kadusid nad tolmupilve mähituina imetlevate järelevaatajate silmist.
Julie asetus üsna kindlalt ja mugavalt oma nurgakesse.
«Nihutage ennastki sinna teise nurka, härra õemees, nii et me teineteisele otse silma saaksime vaadata!»
Lucidor: «Te mõistate mu segadust, mu kohmetust; viibin veel ikka nagu unes: aidake mind sellest välja!»
Julie: «Vaadake neid nägusaid taluinimesi, kuidas nad sõbralikult tervitavad! Te pole ju oma siinoleku kestel veel ülemises külas käinud. Siin elavad jõukad inimesed, kes mind kõik sallivad. Keegi pole nii rikas, et talle heatahtlikult mõnd tõhusat teenet ei saaks osutada. Selle tee, kus me praegu nii mõnusalt sõidame, on rajanud mu isa ja sellegagi külarahvale head teinud.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
