otse sinna, kuhu teda juhiti. Ta saadeti välismaisesse akadeemiasse ja nii tema enese kirjade kui ka õpetajate ja kasvatajate tunnistuste järgi otsustades sammus ta sealgi rada, mis teda eesmärgile pidi viima. Ainult seda ei saadud heaks kiita, et ta mõningal juhul liiga kärsitut agarust oli ilmutanud. Selle üle raputas isa pead ja ringkonnakohtunik noogutas. Kes poleks eneselegi säärast poega soovinud!
Sellal sirgusid suureks tütred, Julie ja Lucinde; esimene, noorem – naljakas, armas, püsimatu, ülimalt elav; teist kirjeldada on raske, kuna ta oma siiruses ja puhtuses kujutas endast seda, mida me kõikides naistes näha soovime. Mõlemad perekonnad külastasid teineteist, ja professori majas leidis Julie enesele otse põhjatu ajaviiteallika.
Professori erialasse kuulus geograafia, mida ta topograafiaga elustada mõistis, ja niipea, kui Julie oli kätte saanud köite, milliseid leidus terve rida, välja antud Homanni trükikoja poolt, hakkas ta sedamaid tähtsamaid linnu uurima, arvustas-hindas neid, eelistas üht teisele või lükkas tagasi; eriti leidsid ta silmis armu kõik sadamad, teised linnad, mis ainult mõnevõrragi ta poolehoidu tahtsid võita, pidid end agaralt esile upitama paljude tornide, kirikukuplite ja minarettidega.
Ringkonnakohtunik jättis oma tütre nädalapäeviks usaldatava sõbra majja, ja neiu tegi tõepoolest edusamme teaduses ning taiplikkuses ning tundis asustatud maailma peajoontes, tähtsamate linnade ja maakohtade osas päris hästi. Ta oli ka võõraste rahvuste rahvariiete suhtes väga tähelepanelik, ja kui ta kasuisa mõnikord naljatades päris, kas talle siis tõesti nende paljude ilusate noormeeste seast, kes seal akna all edasi-tagasi jalutasid, üks või teine ei meeldi, siis vastas ta:
«Ja muidugi, kui mõni aga hästi kummaliselt riides oleks!»
Kuna meie noored tudengid selles riietega iseäratsemises kunagi maha ei jää, siis oli Juliel sageli võimalus näha mõnda kummalises rüüs noorukit; talle meenus nende puhul mingi võõras rahvariie, kuid ta kinnitas lõpuks, et peaks ilmuma vähemalt kreeklane oma täies rahvariide ilus, et tema täielikku huvi äratada, samal põhjusel igatses ta ka Leipzigi messile pääseda, kus selliseid kreeklasi otse tänaval näha olevat.
Meie professoril polnud nüüd pärast oma kuiva ja tüütavat tööd õnnelikumat silmapilku kui see, kus ta neidu naljatades õpetas ja seejuures salajast võidurõõmu tundis, et kasvatab enesele nii armastusväärse, alati huvitatud, alati huvitava minia. Mõlemad isad olid muide kokku leppinud, et tütarlapsed ei pidanud nende kavatsusest midagi teadma, ühtlasi hoiti seda ka Lucidori ees salajas.
Nii möödusid aastad, nagu nad ikka üpris kiiresti mööduvad, saabus Lucidor, ta õpingud olid lõpetatud, kõik eksamid sooritatud, isegi nende targemate ülemuste rõõmuks, kes ei soovinud midagi rohkem kui puhta südametunnistusega vanade, väärikate, eelistatud ja eelistusväärsete alluvate lootust täita.
Ja nii läks asi korrapäraselt arenedes lõpuks sinnani välja, et Lucidor pidi nüüd, pärast vähemtähtsate ülesannete eeskujulikku täitmist, saama üpris suurepärase hariduse- ja soovikohase positsiooni, mis oli ühteviisi lähedane nii akadeemiale kui ringkonnakohtunikule.
Nüüd rääkis isa pojale Juliest, keda ta senini ainult vihjamisi oli maininud, juba kui pruudist ja abikaasast, tingimusteta ja ilma pikema kahtluseta, tänades õnne, et nad sellise elava aarde endale saavad. Vaimus nägi ta juba miniat, kuidas see aeg-ajalt teda külastab, kaartide, plaanide ja linnapiltidega askeldab; pojal seevastu kerkisid mälestused üliarmsast rõõmsast olendist, kes teda lapsepõlves alati oli lõbustanud oma naljatuste ja sõbralikkusega. Nüüd pidi Lucidor ringkonnakohtuniku poole ratsutama, kasvavat kaunitari lähemalt vaatlema, mõned nädalad kohapeal peatuma, et harjuda ja kogu majakonnaga tutvuda. Kui noorrahvas, nagu loota võis, peagi kokkuleppele jõuab, siis tuli sellest teatada, isa ilmuks siis otsekohe, et loodetud õnne võiks piduliku kihlusega kinnitada.
Lucidor saabus; teda võeti sõbralikult vastu, talle juhatati kätte tuba; ta korraldas end pärast reisi ja astus siis pererahva hulka. Siin leidis ta peale juba meile tuntud perekonnaliikmete veel pooltäiskasvanud poja, halvasti kasvatatud nooruki, otseselt öelda, kuid nupuka ja heasüdamliku, nii et ta juhul, kui tahtsid teda lõbusaks nõunikuks võtta, üpris hästi kogu selle perekonnanõukogu juurde sobis. Edasi kuulus perekonda ka väga vana, kuid kõbus, rõõmus mehike, kes oli tasane, peen, tark, nüüd küll juba eluõhtul, aga siiski veel siin-seal majapidamises abiks. Kohe pärast Lucidori saabus lisaks veel üks võõras, mitte enam noor mees silmapaistva välimusega, väärikas, elukogenud ja vestluses ülimalt huvitav, tänu oma teadmistele kõige kaugematest maailmaosadest. Teda nimetati Antoniks.
Julie kohtles enesele määratud peigmeest kombeliselt, kuid vastutulelikult, Lucinde, vastupidi, esines perenaisena sama innuga kui õde oma osas. Nii möödus päev kõigil väga meeldivalt peale Lucidori; loomult isegi juba vaikne, pidi ta aeg-ajalt küsimuste varal vestlusest osa võtma, et mitte päris tummaks jääda, seejuures ei saa ju ükski end paremast küljest näidata.
Ta oli haruldaselt hajameelne, sest ta tundis Julie suhtes esimesest silmapilgust just mitte vastikust ega vastumeelsust, kuid võõrastust; teda tõmbas Lucinde poole, nii et ta värises, kui neid talle oma täie, puhta, rahuliku pilguga otsa vaatas.
Sellises ängistuses jõudis ta esimesel õhtul oma magamistuppa ja valas oma südame välja selles monoloogis, millega me lugu alustasime. Et aga ka seda monoloogi selgitada, selgitada, kuidas selline äge sõnaküllus kõige selle juurde, mis me noormehest juba teame, sobib, on vaja lühikest teadaannet.
Lucidor oli sügava hingeeluga ja tal mõlkus meeles enamasti midagi muud kui see, mida nõudis ümbritsev tegelikkus; seepärast ei tahtnud tal vestlus ega jutust osavõtt iialgi õnnestuda. Ta tundis seda ise ja jäi veel kinnisemaks, välja arvatud juhud, kui tuli juttu kindlatest erialadest, mida ta oli õppinud ja millest ta igal ajal võis vajalikku kõneainet ammutada. Lisaks segas veel asjaolu, et ta algul koolipingis, hiljem ülikoolis oma sõprades oli pettunud ja õnnetult oma hingeavaldusi ebaväärikate hulgas raisanud; sellepärast pani teda iga eneseavaldus mõtlema, järelemõtlemine aga pidurdab igasugust eneseavaldamist. Oma isaga oli ta rääkima harjunud ainult unisoonis, sellepärast voolaski ta triikitäis süda üle monoloogides, niipea kui ta üksi jäi.
Teisel hommikul võttis ta end kokku, kuid oleks siiski peaaegu tasakaalust välja langenud, kui Julie talle veel sõbralikumalt, lahkemalt ja vabamalt vastu astus. Neiu oskas palju pärida ta maa- ja merereiside kohta, kuidas ta üliõpilasena, kompsuke turjal, oli läbi käinud ja läbi roninud Šveitsi, koguni üle Alpidegi jõudnud. Nüüd tahtis Julie suure huviga kuulda sellest ilusast saarest suures lõunamaises järves; jutt läks tagasi Reinile, kuidas see oma algallikast peale peab alguses voolama äärmiselt igavas ümbruses, ja nii ikka allapoole läbi vahelduva maastiku, kuni ta siis lõpuks, Mainzi ja Koblenzi vahel, ometi selliseks jõeks paisub, mis täielikult seda väärib, et ta viimaseistki köidikuist vabanenuna endale väärika tee laia maailma, merre leiab.
Lucidor tundis end seejuures väga kergendatuna, jutustas meeleldi ja hästi, nii et Julie vaimustatult hüüdis, et midagi sellist peab oma silmaga nägema. See omakorda jälle ehmatas Lucidari, sest ta arvas, et neiu vihjab nende ühisele rännakule läbi elu.
Kuid oma kohustustest jutustajana vabanes ta peagi; sest võõras, kelle nimi oli Antoni, jättis üpris kähku varju kõik mägiallikad, kaljused kaldad, kõik taltsutatud ja vabaks lastud jõed: nüüd läks lugu otse Genuasse; Livorno polnud kaugel, kõige huvitavama sellelt maalt võttis jutustaja otsekui robinal kaasa; Napolit pidi nägema, enne kui surra, siis aga jäi muidugi veel üle Konstantinoopol, ega seegi põlata polnud. Antoni kirjeldus laiast maailmast haaras kõikide kujutlusvõimet, kuigi jutustaja sellesse vähe tuld pani. Aga Julie, roopast päris väljas, polnud veel põrmugi rahuldatud; ta tundis veel huvi Aleksandria, Kairo, eriti aga püramiidide vastu, millest tal olid üsna laialdased teadmised, tänu ta arvatava äia õppetundidele.
Järgmisel
