kirjaga vastu, kui mu peavalu juba ette ei teataks, et ta mul käesolevat lehekülge vaevalt lõpuni laseb kirjutada. Meie kõik igatseme Lenardot näha. Võtke ometi, mu armsad, see asi enda kätte! Kui ma paranen, enne kui olete oma kirja lõpetanud, siis lisan omapoolse osa sinna juurde. Valige endale ja olustik, mida te kõige meelsamini kirjeldate. Jagage seda ainet omavahel. Te teete kõike paremini kui ma ise. Käskjalg toob ju mulle teilt sõna, eks?
JULIETTELT TÄDILE
Lugesime teie kirja otsekohe läbi, kaalusime seda küsimust ja saadame nüüd oma arvamise käskjalaga teele, kumbki eraldi, pärast seda, kui koos otsustasime, et meie pole hellitatud tädipoja vastu nii heatahtlikud, nagu seda on meie armas tädi. Pärast seda, kui tema on oma kaarte kolm aastat meie ees salajas hoidnud ja veelgi hoiab, peame meie omad avama, lahtist mängu alustama kinnise vastu! See ei kõlba kuhugi, kuid siiski võib see juhtuda, sest lihvituimgi inimene petab end sageli, just selle tõttu, et ta liiga palju muretseb selle eest, kuidas end pettuse eest kindlustada. Me pole veel ainult selles suhtes ühisele otsusele jõudnud, mida ja mil kombel me talle kirjutama peaksime. Kirjutada sellest, mis sa oma sugulastest arvad, on vähemalt meile väga kummaline ülesanne. Tavaliselt tekib sul ju arvamusi nendest ainult ühe või teise juhtumi puhul, kui nad sulle erilist rõõmu või tuska valmistavad, muidu suhtume me ju üksteisesse ükskõikselt. Üksnes teie, armas tädi, võiksite avaldada oma arvamist meie kohta, sest teie olete taibukas ja ühtlasi õiglane. Hersille, kes on, nagu te teate, kergesti süttiv, improviseeris mulle kähku kogu meie perekonnast lustaka loo; sooviksin, et see oleks paberile pandud, et te isegi oma tõvehoo juures naerataksite; kuid mitte selleks, et te selle meie tädipojale saadaksite. Siiski panen ette, et laseksime tal lugeda meie kirjavahetust selle kolme aasta kestel; las ta loeb seal selle läbi, kui tal julgust on, või tuleb ise, et näha seda, mida ta lugeda ei saa. Teie kirjad mulle, armas tädi, on parimas korras ja seisavad otsemaid teie käsutuses. Hersilie pole samal arvamisel, ta vabandab end sellega, et ta paberid on lohakil nagu te seda tema enese kirjast võite näha.
HERSILIELT TÄDILE
Tahan teha ja pean tegema lühidalt, armas tädi, sest ebaviisakas käskjalg ilmutab kärsituse tundemärke. Leian, et teie kirjade saatmine Lenardole on ülemäärane heasüdamlikkus ja mitte sugugi kohane. On tal vaja teada, mida head me temast oleme rääkinud; on tal vaja teada, mida halba me temast oleme rääkinud, et viimasest veel rohkem kui esimesest välja lugeda, kui hästi me temasse suhtume? Võtke ta kõvemini pihtide vahele, palun teid. Selles nõudlikkuses, selles käitumises, mis on omane enamikule härradele, kes tulevad võõrsilt tagasi, on midagi sunnitut ja jultunut. Nad ei pea kojujäänuid alati täisväärtuslikeks inimesteks. Vabandage end oma peavaluga. Küllap meie reisimees juba tuleb; aga kui mitte, siis ootame veel pisut. Vahest tuleb talle pähe mingil kummalisel, saladuslikul viisil meie hulka ilmuda, meile tundmatuna meid tundma õppida – paljugi, mis kõik sellise targa mehe plaanis võib olla! Küll see oleks alles ilus ja imelik! See peaks looma kõiksuguseid situatsioone, mille tekkimine sellisel diplomaatilisel ilmumisel teie perekonda, nagu see tal nüüd ees on, täiesti võimatuks osutuks.
Käskjalg, käskjalg! Kasvatage paremini oma vanu teenijaid või saatke noori! Sellest ei saa jagu ei meelituse ega veiniga. Tuhat head!
Järelkiri järelkirja kohta
Öelge mulle, mida mõtleb tädipoeg, kui ta Valerinest kirjutab? See küsimus torkas mulle kahekordselt silma.
See on ainuke inimene, keda ta nimepidi nimetab. Meie teised oleme talle täditütred, tädid, asjamehed, mitte isikud, vaid rubriigid. Valerine, meie kohtumehe tütar! Muidugi – blond kaunis laps, kes meie härra tädipojale enne ärasõitu silma võis hakata. Valerine on nüüd abielus, hästi ja õnnelikult, seda pole mul vaja teile ütelda. Aga meie rändur teab sellest niisama vähe, nagu ta teab midagi meist. Ärge aga unustage talle samuti järelkirjas teatamast: Valerine muutus päevpäevalt kaunimaks ja tegi sellepärast ka hea partii. Ta on rikka mõisaomaniku naine. Mehele on läinud see ilus blondiin! Tehke see Lenardole hästi selgeks. Aga nüüd, armas tädi, pean ütlema, et see pole veel kõik. Kuidas ta seda blondi kaunitari nii täpselt mäletab ja teda ära võib vahetada lohaka rentniku tütrega, musta peaga metskassiga, kelle nimeks oli Nachodine ja kes on kadunud nagu vits vette – vaat see jääb mulle täiesti arusaamatuks ja intrigeerib mind eriti väga. Sest tundub, et meie härra tädipoeg, kes kiidab oma head mälu, vahetab kummalisel kombel ära nimed ja isikud. Võib-olla tunneb ta seda puudust ja tahab, et teie kirjeldus juba mälus kustunut taas värskendaks. Võtke ta pihtide vahele, palun teid, kuid katsuge teada saada, kuidas on lood Valerine ja Nachodinega, ja millised Ined ja Trined võib-olla veel tema kujutluses on säilinud, sellal kui sealt on kadunud Etted ja Ilied. Käskjalg, neetud käskjalg!
TÄDILT ÕETÜTARDELE
Mis annab teesklemine nende suhtes, kellega meil tuleb veeta kogu elu? Lenardo tükkis oma veidrustega väärib usaldust. Saadan talle teie mõlemad kirjad, nende kaudu õpib ta teid tundma, ja ma loodan, et meil teistel avaneb tahtmatult võimalus end talle peatselt samal kombel esitleda. Elage hästi! Kannatan väga valude all.
HERSILIELT TÄDILE
Mis annab teesklemine nende suhtes, kellega me veedame kogu elu? Lenardo on ärahellitatud tädipoeg. On hirmus, et te meie kirjad talle saadate. Ta ei õpi neist meid tundma, ja ma ihkan enesele ainult võimalust end kõige lähemal ajal talle hoopis teisest küljest esitada. Te panete teisi palju kannatama, kuna te ise kannatate ja pimedastpeast armastate. Peatset paranemist, lõppu teie kannatustele! Teie armastusest ei saa teid aga terveks arstida.
TÄDILT HERSILIELE
Kui ma ei oleks muutnud oma kavatsust, siis oleksin lisanud ka sinu viimase sedelikese Lenardole saadetava kirjavahetuse juurde, kuid ma loobusin oma kavatsusest, millele mind viisid paratamatu nõrkus Lenardo vastu, mu kannatused ja mugavusearmastus. Teie kirjad jäid ära saatmata.
WILHELMILT NATALIELE
Inimene on seltsiv, jutukas olend, ta rõõm on suur, kui ta saab rakendada võimeid, mis talle antud, isegi siis, kui sellest suuremat välja ei tule. Kui sageli kuuled seltskonnas kaebust, et üks ei lase teisel sõna saada, kuid niisamuti võib ka öelda, et üks ei laseks teisel kirjutada, kui kirjutamine poleks tavaliselt tegevus, mida eralduses ja üksi ette peab võtma.
Kui palju inimesed kirjutavad, seda ei suuda enesele üldse ette kujutada. Sellest osast, mis kõigest kirjutatust trükimusta näeb, ei taha ma üldse rääkida, kuigi ka seda on juba küllalt. Kui palju aga kirjade ja teadete, sündmuste ja anekdootide, üksikisikute elu-olu kirjelduste osas küll lühemate, küll pikemate kirjatööde kujul oma salavaikset rada käib, sellest saab aimu ainult siis, kui elada tükk aega haritud perekonnas, nagu on lugu praegu minuga. Selles keskkonnas, kus ma praegu viibin, kulutatakse peaaegu niisama palju aega sugulaste ja sõprade informeerimiseks oma tegevusest kui tegevuseks endaks. Langetan selle märkuse, mis mulle mitmendat päeva pähe kipub, seda meelsamini, et mu uute sõprade «kirjutamistõbi» mulle võimaluse loob nende olusid kähku ja igast küljest tundma õppida. Mind usaldatakse, mulle antakse pakike kirju, paar kausta reisipäevikut, vaimse isiksuse usutunnistus, kes veel iseenesega kooskõlas pole, ja nii olen kähku kõigega kursis. Tunnen juba naabruses asuvat seltskonda, tunnen isikuid, kellega mul tutvuda tuleb, ja tean neist võib-olla rohkem kui nad ise, kuna nad ju siiski oma elutingimustes kinni on, mina aga neist mööda hõljun, ikka sinu käe kõrval, sinuga kõike seda läbi rääkides. Ka on mu esimeseks tingimuseks, et vastan mulle osutatud usaldusele siis, kui tohin sellest kõigest sulle kirjutada. Niisiis saadan sulle siinjuures mõned kirjad, mis tutvustavad sulle keskkonda, kus ma praegu viibin, ilma et ma oma tõotust murraksin või sellest mööda hiiliksin.
Seitsmes peatükk
Õige
