niisama vähe kui ta lugupidamisväärses käitumises. Ma ainult kahetsen teda, et mingi vajadus teda teenima sunnib, kuna ta näib väärivat teenijaid, ja et ma elavast uudishimust hoolimata enam rohkem teada ei püüa saada, soovides pigem lähema tutvumise teel veenduda, et ta kõikjal oma hea maine eest niisama hoolitseb nagu oma vooruse eest. Need sõnad näisid teda uuesti solvavat, sest ta vastas: oma pärisnime ja isamaad varjavat ta just hea maine pärast, mis ju lõpuks siiski enamasti sisaldab vähem reaalset kui oletatavat. Kui ta end teenistusse pakub, siis näitab ta ette tunnistusi viimastest töökohtadest, kus ta midagi on saavutanud, ja ei salga, et ta ei soovi mingeid küsimusi isamaa ja perekonna suhtes. Pärast seda otsustatagu siis ja jäetagu kogu ta elukommete süütus ning ausus taevaisa ja tema enese sõna peale.»
Sellised väljendused ei äratanud kahtlust kauni seiklejanna meelesegaduse suhtes. Härra Revanne, kes ei suutnud hästi mõista sellist otsust maailma joosta, oletas nüüd, et võib-olla taheti neidu vastu tahtmist mehele panna. Pärast tuli ta mõttele, kas pole see hulkumine vahest koguni õnnetu armastuse pärast; ja kummaline küll, aga nagu see ikka enamasti sünnib, usus, et neiu süda teisele kuulub, armus mees ise, kartes kaunitari lahkumist. Ta ei suutnud kõrvale pöörata oma silmi ilusalt näolt, mida rohekas poolvalgus üha ilusamaks muutis. Kui iganes on olemas olnud nümfe, pole ilmaski ükski sellest neiust kaunim kuju end murul pikutavana näidanud, pealegi laotas selle kohtumise romantiline laad üle kõige võlu, millele mees ei suutnud vastu panna.
Seetõttu, asja lähemalt kaalumata, kutsus härra von Revanne ilusa tundmatu lossi kaasa. Neiu ei tõrkunud, ta läks ja näitas end isikuna, kes tunneb suurmaailma. Pakuti kehakarastust, mille ta vastu võttis võltsi viisakuseta ja kõige meeldivama tänulikkusega. Lõunasöögi ootel näidati talle maja. Tal oli silma ainult selle jaoks, mis vääris esiletõstmist, olgu see siis mööblis või maalikogus või tubade sobiva jaotuse suhtes. Leides ees raamatukogu, tundis ta häid raamatuid ja kõneles neist asjatundlikult ning tagasihoidlikult. Ei mingit loba, mitte mingit kohmetust. Söögilauas sama õilis ja loomulik käitumine ning vestluses armastusväärseim toon. Siiamaani oli kõik tema jutus mõistlik ja ta iseloom näis niisama armastusväärsena nagu ta isikki.
Pärast sööki tõstis ta kaunidust veelgi väike vallatusjoon, ja pöördudes naeratades preili Revanne’i poole, lausus ta, et tal on kombeks tasuda oma lõunasöögi eest mingi tööga ja et ta nii sageli kui ta rahapuudust tunneb, perenaiselt õmblusnõela nõuab. «Lubage,» jätkas ta, «jätta mul üks lill teie tikkimisraamile, et te tulevikus seda nähes võiksite mäletada vaest tundmatut.» Preili von Revanne vastas selle peale, et tal on väga kahju, kuid tal pole ühtki raamile tõmmatud alust ja ta peab sellepärast ilma jääma lõbust külalise osavust imetleda. Sedamaid pööras rändaja oma pilgu klaverile. «Nii tasun ma oma võla tuulest taalriga,» ütles ta, «nagu see ju ka muistegi ümberhulkuvatel laulikutel kombeks oli.» Ta proovis instrumenti paari-kolme akordiga, mis andsid tunnistust väga kogenud käest. Pererahvas ei kahelnud enam, et külaline on paremast seisusest naisterahvas, keda kaunistavad kõige armastusväärsemad oskused. Algul oli külalise mäng erk ja sädelev, siis läks ta üle tõsistele toonidele, sügava kurbuse toonidele, mida samuti paistis ta silmist. Need niiskusid pisaraist, ta nägu muutus, ta sõrmed peatusid; aga korraga hämmastas ta igaüht, esitades maailma ilusaima häälega, lõbusalt ja naljakalt ühe ülemeeliku laulu. Kuna edaspidi oli põhjust uskuda, et see burleskne romanss mängijat lähemalt puudutas, küllap siis andestatakse mulle, kui ma selle siia sisse lülitan.
Kust mantel üll nii suures rutus,
kui koidab vaevu taevarand?
On sõber vinges tuulenutus
end palverännul puhastand?
Kes võttis ära tema mütsi?
Miks on ta paljajalu vaid?
Kuis sattus siia laande üksi
kesk lumest kaetud mägismaid
Oh, imeviisil soojast nurgast,
mis tõotas lõbu algul küll;
ta vaeseim oleks vaeste hulgast,
kui poleks tal see mantel üll.
Too õel ju mõistis poissi petta
ja röövis pambu kelmikäel:
me sõber on nüüd rõivasteta,
pea justkui Aadam – ihuväel.
Miks üldse oli mees nii maias,
et võlus õun, mis ohtu täis
ja kindlasti ka veskiaias
kui paradiisis kaunis näis!
See äpardus tal eal ei kordu;
ta kadus majast libedalt –
ja äkki kostab alla orgu
ta kaebus valjult, kibedalt:
«Et piiga olla võis nii reetlik,
ma liiga hilja aru sain –
Ta näis mu vastu õrn ja veetlik,
kuid oli lausa kurivaim!
Kas tundes, kuis ta süda tuksus,
võis aimata neid vigureid?
Ning tema Amori ju kutsus,
kes igakülgselt aitas meid!
Ta suvatses mu armu maitsta,
kui jätkus õndsat pimedust,
et ema hüüdes ennast kaitsta
vast nüüd, kui päike tõusis just!
Siis tervet suguseltsi nägid
sa järsku uksekünnisel:
seal käisid vennad, jooksid tädid,
seal seisid nõbud ning üks lell.
Nad siis vast võtsid, mis nad jõudsid!
Sai igast isemoodi loom.
Ja hirmsa kisaga nad nõudsid,
et pruudipärja majja toon.
«Miks meeletumal kombel taga
te süütut noormeest ajate —
et sellist aaret omandada,
seks kiireid käsi vajate.
Eks alga Amor oma mängu
ju ikka siis, kui aeg on käes:
ei jäeta veskis lilli längu,
mis kuusteist suid on kasvuväes.»
Mu riided röövisid nad ära
ja tahtsid võtta mantli mult.
Kui palju neetud rahvapära
ses majas elas urgunult!
Ma tõusin, et neist läbi murda,
ja möllasin, kuis mõistis meel;
siis nägin veel kord pettekulda –
ning ah! ta oli kaunis veel!
Mu viha ees kõik kadus roopast,
vaid siit ja sealt veel kostis sõim.
Nii kõuehäälel end sest koopast
ma lõpuks siiski välja tõin.
Teist põgenema, neiud linnast
ja neiud maalt, peab arasti!
Las olla naistel aadlikillast
rõõm võtta teenreid alasti!
Kui oletegi voolav vesi
ning teil on oskus küllalt hea,
siis vahetage armuvesi,
kuid eal te reetma neid ei pea.»
Nii talveöös ta laul nüüd kajab,
kus kõrt ei paista lume alt.
Ta sügav haav mind naerma ajab,
sest
