vastas Jarno, «me pidime kõigest senisest loobuma, kui mitte alatiseks, siis ikkagi tükiks ajaks. Esimene asi, mis tublile inimesele sellistel asjaoludel pähe tuleb, on uue elu alustamine. Ainult uutest esemetest pole talle küllalt; need kõlbavad vaid meelelahutuseks. Ta loob uue terviku ja asetub sedamaid selle keskusse.»
«Kuid mispärast valisid sa siis just selle kõige kummalisema, selle kõige rohkem üksildusse matva kõigist teistest huvialadest?» katkestas teda Wilhelm.
«Just sellepärast,» hüüdis Jarno, «et see mu erakuks teeb. Tahan vältida inimesi. Neid ei saa aidata, ja nad takistavad meid, kui me end ise aitaksime. On nad õnnelikud, siis tuleb neid lasta nende alpuses edasi elada; on nad õnnetud, siis peab neid päästma, ilma et seda alpust puudutaks; ja keegi ei küsi ealeski, kas oled õnnelik või õnnetu.»
«Nende lugu pole veel sugugi nii halb,» ütles Wilhelm naeratades.
«Ma ei hakka su õnnele vastu vaidlema,» ütles Jarno.
«Rända aga edasi, sa teine Diogenes! Ära lase oma lambikesel keset heledat päeva kustuda! Seal all laiub sinu ees uus maailm; aga ma võiksin kihla vedada, et sul läheb selles samuti, kui läks vanas meie seljataga. Kui sa ei suuda kupeldada ja võlgu maksta, siis pole sul nende, seal all elavate inimeste hulgas mingit väärtust.»
«Nad näivad mulle siiski huvitavamad kui sinu jäigad kaljud,» vastas Wilhelm.
«Mitte sugugi,» vastas Jarno, sest noid ei saa vähemalt mõista.»
«Põikled kõrvale,» ütles Wilhelm, «sest see pole sinu moodi, et tegeled asjadega, mis ei anna lootust enese mõistmiseks. Ole siiras ja ütle mulle, mis sa nendest külmadest ja jäikadest harrastustest oled leidnud?»
«Seda on raske öelda ühestki harrastusest, eriti sellest.»
Siis mõtiskles ta hetke ja seletas:
«Kirjatähed võivad olla ilusad, kuid siiski ei piisa neist helide väljendamiseks; me ei saa ilma helideta läbi, kuid nad ei küüni kaugeltki selleni, et kuuldavale tuua tõelisi tähendusi; lõpuks jääme kirjatähtede ja heli külge pidama, ja meil pole sellest rohkem head, kui et me neist täiesti ilma oleksime; mis me edasi anname, mis meile üle antakse, see on alati ainult kõigist labasem, see pole üldse vaeva väärt.»
«Sa tahad kõrvale põigelda,» ütles sõber, «sest kuidas käib see jutt nende kaljude, nende hambuliste tippude juurde?»
«Kui ma nüüd aga just neid kaljulõhesid ja pragusid käsitleksin otsekui kirjatähti, neid veerida püüaksin, neist sõnu moodustaksin ja neid vabalt lugema õpiksin, oleks sul midagi selle vastu?»
«Ei, aga see näib mulle liiga suure tähestikuna.»
«See on kitsam kui sa arvad, seda peab ainult tundma õppima nagu iga teist aabitsat. Loodusel on ainult üks kiri, ja mul pole vaja nii paljude teiste kritseldustega jännata. Siin ei tule mul karta, nagu seda mujal võib juhtuda, et kui ma kauaks ja täis armastust süvenen mõnda pärgamenti, tuleb äkki mõni terav kriitik ja kinnitab mulle, et kõik on ainult võltsing.»
Sõber vastas naeratades:
«Kuid ka siin võib su lugemisviis vaidlust tekitada.»
«Just sellepärast ei räägi ma sellest kellelegi,» ütles Jarno, «ja ei taha ka just sinuga kuna sind armastan – seda kurja juttu edasi ajada ning petlikult õõnsaid sõnu vahetada.»
Neljas peatükk
Mõlemad sõbrad ronisid hoolikalt ja vaevaga mööda mäekülge alla, et järele jõuda lastele, kes juba all, varjulises kohas peatusid. Montani ja Felixi kogutud kivid pakiti peaaegu innukamalt välja kui toidupoolisetagavara. Felixil oli palju küsida, Montanil palju nimetusi välja laduda. Felix rõõmustas, et teine kõiki nimesid teab, ja need jäid talle ruttu meelde. Lõpuks tõi ta veel ühe kivi esile ja küsis:
«Kuidas siis seda nimetatakse?»
Montan silmitses imestunult kivi ja päris:
«Kust te selle saite?»
Fitz vastas kähku:
«Leidsin selle, see on meiekandist pärit.»
«See pole siit ümbrusest,» vastas Montan. Felix rõõmustas, et kõiketeadev mees pisut kahtles.
«Saad ühe tukati,» ütles Montan, «kui mind sinna kohta viid, kust seda kivi leida on.»
«Seda tukatit on kerge teenida,» arvas Fitz, «aga mitte kohe.»
«Siis kirjelda ometi täpsemalt seda kohta, et ma selle kindlasti leiaksin. Kuid see on võimatu, sest see ristikivi on pärit Püha Jakobist Compostellas ja selle on kaotanud mõni võõramaalane, kui sa kivi temalt koguni vahest ära näpanud pole, kuna see nii tore välja näeb.»
«Andke oma tukat reisiseltsilisele hoiule,» ütles Fitz, ja ma tunnistan avameelselt, kust ma selle kivi sain. Püha Joosepi lagunenud kirikus on üks samuti lagunenud altar. Selle ülemiste, laiali pudenenud kivide all avastasin ma sellest kivimist kihi, mis oli ülemistele aluspõhjaks, ja murdsin sellest niipalju lahti, kui ma kätte sain. Kui ülemised kivid ära veeretada, siis leiaks kindlasti veel palju seesuguseid.»
«Võta oma kuldtükk,» sõnas Montan, «oled ta selle avastuse eest ära teeninud. See avastus on üpris hea. Õigusega rõõmustatakse, kui elutu loodus loob kujutuse sellest, mida me armastame ja austame. Loodus ilmub meile sibülli kujul, kes esitab tunnistuse sellest, mis on igavikust kindlaks määratud ja alles ajaga tõeks peab saama. Sellele imetaolisele, pühale kivikihile olid preestrid rajanud oma altari.»
Wilhelm, kes oli tükk aega pealt kuulanud ja märganud, et mõni nimetus, mõni märgis taas esines, kordas oma juba varem avaldatud soovi, et Montan talle niipalju seletaks, kui seda poisikese esimeseks õpetamiseks vaja läheb.
«Jäta,» vastas Montan. «Pole midagi hirmsamat kui õpetaja, kes rohkem ei tea, kui õpilased igal juhul teadma peaksid. Kes tahab teisi õpetada, võib küll sageli parimast, mis ta teab, vaikida, kuid ta ei tohi olla poolikute teadmistega.»
«Kust leida aga selliseid täiuslike õpetajaid?»
«Neid kohtad sa väga hõlpsalt,» vastas Montan.
«Kus siis?» küsis Wilhelm pisut uskumatult.
«Sealt, kus asi, mida sa õppida tahad, pärit on,» vastas Montan. «Kõige paremat õppust saab võtta vastavast ümbrusest. Kas ei õpi sa võõrkeeli just kõige paremini maades, kust nad pärinevad? Kus ainult need ja mitte ühtki muud su kõrvu ei kõla?»
«Ja nii oled sa keset mäestikku jõudnud teadmisteni mäestikust?» päris Wilhelm.
«Endastki mõista.»
«Ilma inimestega läbi käimata?» uuris Wilhelm edasi.
«Läbi käies vähemalt ainult inimestega,» vastas Montan, «kes on mäestikutõugu. Seal, kus pügmeed, metallisoontest erutatuina, kalju läbi tuhnivad, maa sisima kättesaadavaks teevad ja igal viisil püüavad lahendada kõige raskemaid ülesandeid seal on paik, kus teadusejanune mõtleja peab endale koha valima. Seal näeb ta tegutsemist, töötamist, töötulemusi, rõõmustab õnnestumise ja kurvastab ebaõnne puhul. See, mis kasu toob, moodustab ainult osa kõige tähtsamast teadusevallas; et omada üht eset täielikult, teda
