suurepäraselt teevad. Iga algus on raske! See võib teatavas mõttes õige olla; üldiselt aga võib öelda: iga algus on kerge, aga viimastele astmetele jõutakse kõige vaevalisemalt ja harvemini.»
Wilhelm, kes vahepeal oli järele mõelnud, pöördus Montani poole:
«Kas sa tõepoolest peaksid olema veendumusele jõudnud, et kõik tegevused nii praktikas kui ka õppimises üksteisest eraldada tuleb?»
«Ma ei tea sellest paremat,» vastas Jarno. «Mis inimesel teostada tuleb, peab temast eralduma otsekui teine Ise. Ent kuidas võiks see võimalik olla, kui inimese esimene Ise pole sellest täiesti läbi imbunud?»
«Kuid siiski on mitmekülgset haridust tulusaks ja vajalikuks peetud.»
«Ta võib ju seda ka omal ajal olla,» rääkis Jarno, «mitmekülgsus valmistab õieti ette ainult seda elementi, kus võib tegutseda ühekülgne, millele nüüd just küllaldaselt ruumi on antud. Praegu on koguni ühekülgsuste aeg; selle õnn, kes mõistab enese ja teiste heaks selles mõttes tegutseda. Teatavate asjade juures mõistetakse seda selgesti ja otsekohe. Harjuta end tubliks viiuldajaks ja sa võid kindel olla, et kapellmeister annab sulle lahkelt koha oma orkestris. Kujunda enesest mingi organ ja oota siis, millise koha annab sulle inimkond heatahtlikult avalikus elus. Lõpetagem! Kes seda uskuda ei taha, see käigu oma teed, ka see õnnestub vahetevahel; mina aga ütlen: kõikjal on vaja üsna alt peale hakata. Kõige parem on piirduda ühe käsitööga. Nõrgale mõistusele jääb see alati käsitööks, paremale kunstiks, ja parim, tehes ühte, teeb kõik või, et vähem paradoksaalne olla, näeb ühes mida ta õieti teeb, võrdkuju kõigest, mida õigesti tehakse.»
See kõnelus, mille me ainult skitseeritult edasi anname, kestis päikeseloojanguni, mis, nii suurepärane kui ta oligi, ometi rändureid järele mõtlema pani, kus öö mööda saata.
«Katuse alla ei mõista ma teid küll viia,» ütles Fitz, «tahate aga öö hea vana söepõletaja juures, soojas kohas istudes või lamades mööda saata, siis olete teretulnud.»
Ja nii läksid nad kõik tema kannul piki võõrastust äratavaid radu vaikse kohani, kus end igaüks peagi otsekui kodus tundis.
Keset kitsast metsa-ala asetses aurates ja soojendades hästivõlvitud miiliauk, metsaserval puulõhkujate onn, selle kõrval põles hele tuluke. Sõbrad seadsid end lõkke lähedusse kuidagi mugavamini istuma. Lapsed hakkasid kohe askeldama ümber söepõletaja naise, kes oma innukas külalislahkuses valmistas näljastele mõnusaid rasvaseid suutäisi, lastes kuumendatud leivalõike võis imbuda ja läbi tõmbuda.
Sellal kui poisid nüüd pärast õhtueinet vaevalt valgustatud kuusetüvede vahel peitust mängisid, huntidena ulusid, koera kombel haukusid, nii et isegi julgem rändur sellest ehmuda oleks võinud, vestlesid sõbrad usaldavalt oma olukorrast. Eks kuulunud aga loobujate kummaliste kohustuste hulka ka see, et nad kohtumisel ei tohtinud rääkida ei minevikust ega tulevikust, neil pidi tegemist olema ainult olevikuga.
Jarno, kelle meeles mõlkusid mäekaevurlikud üritused ja nendeks nõutavad teadmised ja kes oli täis teovõimet, kandis Wilhelmile väga elavalt, kõige täpsemalt ja täielikumalt ette, mida kõike ta enesele säärastest arusaamadest ja osavusest mõlemas maailmajaos lootis, kuid millest kõigest sõber, kes alati ainult inimsüdametest tõelist aaret oli otsinud, siiski vaevalt aru sai ja lõpuks pigem naerusui vastas:
«Nii oled sa ju iseenesega vastuolus, kuna sa alles vanemas eas hakkad harrastama seda, millele oleks pidanud suunama end juba nooruses.»
«Mitte sugugi!» kostis Jarno. «Sest just see, et ma lapsepõlves kasvasin armastava lelle, kõrgema mäeasjanduse ametniku juures, et ma koos peenestuspoistega suureks sirgusin, nendega mäekraavidest väikesi puukoorest laevukesi alla lasksin, just see viis mind tagasi sellesse ringi, kus ma end taas mugavalt ja noorenenuna tunnen. Vaevalt saab see miilisuits sulle nii meele järgi olla kui mulle, kes ma teda juba lapsepõlvest peale olen harjunud sisse hingama otsekui viirukit. Ma olen maailmas palju katsetanud ja alati sedasama leidnud: inimese ainuke mõnu on harjumuses; isegi ebameeldivusest, millega me harjunud oleme, ei taha me naljalt ilma jääda. Piinlesin kord üsna kaua ühe haavaga, mis ei tahtnud paraneda, ja kui ma lõpuks terveks sain, oli mulle ülimalt vastumeelt, et kirurg enam haava siduma ja minuga hommikueinet sööma ei tulnud.»
«Siiski tahaksin oma pojale võimaldada maailma suhtes vabamat, avaramat vaadet, kui seda kitsas elukutse suudab anda,» lausus Wilhelm. «Piira inimest nagu tahad, kuid lõpuks vaatab ta siiski omal ajal ümber; ja kuidas saab ta seda aega mõista, kui ta mõnevõrragi ei tea, mis sellele on eelnenud? Ja kas ei peaks ta hämmastunult sisenema igasse kauplusse, kus müüakse vürtse, kui tal poleks aimugi maadest, kust need hädavajalikud haruldused temani on jõudnud?»
«Miks nii keeruliselt?» küsis Jarno. «Lugegu ajalehti nagu iga filister ja joogu kohvi nagu iga vana naine. Kui sa sellest aga siiski üle ei saa ja nii hullupööra seda täiuslikku haridust igatsed, siis ei mõista ma, kuidas sa nii pime võid olla, kuidas sa veel kaua võid otsida, kuidas sa ei näe, et asud ühe eeskujuliku kasvatusasutuse otseses läheduses.»
«Läheduses?» küsis Wilhelm ja raputas pead.
«Muidugi!» vastas teine. «Mida sa siin näed?»
«Kus siin?»
«Otse oma nina all.»
Jarno sirutas nimetissõrme välja, näitas ja hüüdis kannatamatult:
«Mis see siis on?»
«Noh olgu!» vastas Wilhelm. «Söemiil; aga mis see siia puutub?»
«Hüva! Lõpuks ometi! Söemiil! Mis tuleb teha, et seda söemiili niikaugele saada, kui ta siin praegu on?»
«Laotakse puuhalud kõrvuti ja ülestikku.»
«Ja kui see on tehtud, mis siis edasi sünnib?»
«Nagu mulle näib,» pajatas Wilhelm, «tahad sa mulle Sokratese kombel seda au osutada, et mõista ja tunda anda, et ma äärmiselt absurdne ja puupea olen.»
«Mitte põrmugi!» kostis Jarno. «Jätka, mu sõber, vasta täpselt. Niisiis! Mis sünnib nüüd, kui reeglipärane puuriit tihedalt ja siiski õhku läbi laskvalt üles on laotud?»
«Noh, siis süüdatakse ta põlema.»
«Ja kui ta nüüd põhjalikult põlema on pandud, kui leek lõõmab läbi iga prao, mis siis tuleb teha? Kas lasta teda edasi põleda?»
«Mitte sinnapoolegi! Puuvirna läbiv leek tuleb kähku kinni matta mätaste ja mulla, tukkide ja kõige käepärast olevaga.»
«Et teda kustutada?»
«Ei, et summutada.»
«Niisiis jäetakse talle niipalju õhku, kui on vaja, et kõik hõõgusega läbi tõmbuks, et kõik hästi söestuks. Samas suletakse iga pragu, kustutatakse iga väljalööv leek, et kõik ajapikku iseeneses kustuks, söestuks, jahtuks, lõpuks lahtivõetuna kui müüdav kaup sepa ja lukksepa, pagari ja koka kasutusse läheks ja kui ta kalli ristirahva kasuks küllalt on andnud, veel tuhana kasutamist leiaks pesunaiste ja seebikeetjate poolt.»
«Noh, kui seda võrdlust kasutada, kuidas sa siis enesele vaatad?» päris Wilhelm naerdes.
«Sellele pole raske vastata,» kostis Jarno. «Pean end vanaks korviks täis häid pöökpuusüsi; seejuures aga luban ma enesele seda omapära, et lasen end ainult iseenese pärast ära põletada, mistõttu ma siis ka inimestele
