igas paigas, kuhu ta pistetakse, haljendama lüüa, mitte kusagil aga juuri alla ajada. Nüüd arenda seda võrdlust edasi ja õpi aru saama, et ükski metsnik ega aednik, ei söepõletaja ega puusepp, ei ükski teine käsitööline sinust asja ei mõista teha.»
Selles vestluses tõmbas Wilhelm nüüd põuest – ma ei tea, milleks – midagi, mis näis pooliti kirjataskuna, pooliti laadikuna ja mida Montan ammust ajast tundis. Meie sõber ei salanud, et ta seda kui mingit fetišit kaasas kannab, ebausus, et tema saatus sõltub teataval määral sellest esemest.
Aga mis see oli, seda ei tohi me käesoleval kohal lugejale veel mitte usaldada, kuid niipalju peame ütlema, et sellest hargnes kõnelus, mille tulemused lõpuks sinna välja viisid, et Wilhelm tunnistas, kuidas ta juba ammu ihkab end pühendada teatavale erilisele ettevõttele, ühele päris tõeliselt kasulikule kunstile, eeldades, et Montan saab ühingu liikmete juures asja niikaugele viia, et kõige koormavat kõigist tingimustest – mitte rohkem kui kolm päeva ühes paigas peatuda – peatselt tühistataks ja talle oma sihi saavutamiseks võimaldataks siin-seal niikaua viibida, kui see talle meele järgi on. Seda lubas Montan teha, pärast seda kui Wilhelm oli pühalikult tõotanud, et järgib pidevalt seda usalduse hoos sõbrale avaldatud kavatsust ja peab truult kinni kord tehtud otsusest.
Seda kõike tõsiselt läbi rääkides ja teineteisega lakkamatult vaieldes olid nad aina kaugemale jalutanud oma ööbimiskohast, kuhu oli järk-järgult kogunenud kummaliselt kahtlane kamp, ja päevatõusuks metsast välja jõudnud paljakule, kus silmasid mõnd ulukit, mis rõõmsameelsele Felixile eriti palju lõbu valmistas. Lahkumistund oli käes, sest siit läksid teed mitmesse ilmakaarde. Fitzu küsitleti nüüd nii mõnegi suuna suhtes, poiss näis aga hajameelsena ja andis oma harjumuse vastaselt segaseid vastuseid.
«Sa oled üldse kelm,» ütles talle Jarno, «sa tundsid kõiki neid mehi, kes täna öösel meie ümber istet võtsid. Et varem tulnud mehed olid metsatöölised ja kaevurid, see võib olla, aga viimati saabunuid pean ma kontrabandivedajateks, salaküttideks. Ja see pikk, päris viimane, kes ikka märke liivale kriipseldas ja keda teised pisut lugupidavamalt kahtlesid, oli kindlasti varanduseotsija, kellega sa ühe mütsi all oled.»
«Need kõik on head inimesed,» kostis seepeale Fitz, «nad elatuvad vaevaliselt, ja kuigi nad mõnikord midagi teevad, mida teised inimesed keelatuks peavad, siis on nad ometi ainult vaesed kuradid, kes enesele midagi peavad lubama, et aga elu sees hoida.»
Tegelikult oli aga väike kelm poiss järelemõtlik, märgates, et meie reisimehed teevad ettevalmistusi lahkuminekuks; ta kaalutles midagi salakesi, sest ta kõhkles, kumma ränduriga ta nüüd kaasa peab minema. Ta arvestas oma kasu: isa ja poeg käivad kergemeelselt ümber hõbedaga, Jarno aga koguni kullaga; poiss pidas paremaks viimast mitte kaotsi minna lasta. Sellepärast kasutas ta avanevat juhust otsekohe, ja kui Jarno talle lahkumisel lausus: «Noh, kui ma nüüd Püha Joosepisse jõuan, saan näha, kas sa oled aus; ma otsin ristikivi ja lagunenud altari üles,» – siis vastas Fitz:
«Te ei leia sealt midagi, ja ma jään siiski ausaks; kivi on küll seal, aga ma toimetasin kõik tükid kõrvale ja hoian neid siin ülal alal. See on hinnaline kivim, selleta ei saa kergitada ühtki aaret maa seest; mulle makstakse väikese tüki eest üpris palju. Teil oli täiesti õigus: sellest kivist tulebki mu tutvus tolle kahetu mehega.»
Nüüd tekkisid uued arutlused. Fitz kohustus Jarnole teise tukati eest lähemal ajal tubli tüki seda haruldast mineraali muretsema; seevastu laitis ta hiiulossi mineku maha, kuna aga Felix siiski selle mineku juurde jäi, manitses Fitz teejuhti tungivalt, et ta rändureid mitte liiga sügavale varemetesse ei laseks minna, sest keegi ei leia enam iialgi teed välja neist koobastest ja urgudest. Nad läksid lahku ja Fitz lubas parajal ajal jälle hiiulossi saalidesse ilmuda.
Teejuht astus ees, mõlemad rändurid tema järel; eesmineja oli vaevalt tüki maad mäkke jõudnud, kui Felix märkas, et nad ei lähe seda teed, mida Fitz oli juhatanud. Kuid teejuht vastas:
«Mina peaksin seda küll paremini teadma! Sest alles neil päevil murdis vägev torm lähima metsatuka maha; ristamisi üksteise otsa paisatud puud sulevad selle tee. Järgnege mulle, ma viin teid õigesse paika.»
Felix lühendas enesele seda vaevalist rada elava sammu ja kaljult kaljule karglemisega ning tundis rõõmu oma saavutatud teadmistest – et ta nüüd graniidilt graniidile hüppab.
Ja nii läks tee ülesmäge, kuni Felix lõpuks mustadel kokkuvarisenud sammastel seisma jäi ja korraga hiiulossi oma silme ees nägi. Üksikul kaljutipul kerkisid sammastest seinad, tihedad sammasseinad moodustasid värava värava kõrvale, käigu käigu järel. Teejuht hoiatas meie sõpru tõsiselt äraeksimise eest ja hakkas ühel päikesepaistelisel, avarat väljavaadet pakkuval kohal oma eelkäijate tuleasemeid märgates pragisevat leeki lõkkele puhuma. Kuna ta oli juba harjunud sellistes paikades kasinat einet valmistama ning sellega askeldas, tutvus Wilhelm sellal lähemalt taevasavara väljavaatega, silmitsedes siit ülalt maastikku, kust ta läbi rännata kavatses. Seda aega kasutas Felix ja oligi kadunud. Küllap ta oli lossikäikudesse eksinud, ei vastanud hüüetele ja vilele ega ilmunud enam nähtavale.
Wilhelm aga, kes, nagu see ehtsale reisimehele kohane, mõnekski juhuks ette oli valmistatud, võttis oma jahitaskust kera nööri, sidus selle otsa väljas hoolikalt kindlasse kohta kinni ja usaldas end selle juhtimisele, nagu ta oli varem kavatsenud oma pojaga varemeisse minna. Nii läks ta edasi ja laskis aeg-ajalt oma vilel kõlada; kaua oli see asjatu. Lõpuks aga kajas sügavusest läbilõikav vile, ja varsti pärast seda vaatas Felix põrandapraost, musta kivimi lõhest välja.
«Oled sa üksi?» sosistas poiss tähendusrikkalt. «Täiesti üksi!» kinnitas isa.
«Ulata mulle puutükke! Ulata mulle kaikaid!» nõudis poiss, võttis need vastu ja kadus pärast seda, kui ta umbusklikult oli hüüdnud:
«Ära lase kedagi koopasse!»
Natukese aja pärast ilmus ta aga uuesti nähtavale, nõudis veel pikemat ja tugevamat roigast. Isa ootas igatsusega selle mõistatuse lahendust. Lõpuks upitas uljas nooruk end kähku praost välja ja tõi kaasa toreda vanaaegse väljanägemisega kastikese, mitte suurema kui väike oktaavköide, mis näis olevat kullast, emailiga kaunistatud.
«Võta see enda kätte, isa, ja ära näita seda kellelegi!»
Seepeale jutustas ta kiiruga, kuidas ta mingist salajasest tungist aetuna tollesse lõhesse oli roninud ja all hämara ruumi leidnud. Selles oli, nagu ta seletas, suur raudkast, mis polnud küll lukustatud, mille kaas end aga siiski tõsta ei lasknud, vaevalt sai seda kergitada. Et nüüd kasti lahti saada, oligi ta kaikaid nõudnud, oli neid osalt toeks kaane alla asetanud, osalt kiiluks selle vahele ajanud; lõpuks leidis ta eest tühja kasti, kuid ühest nurgast selle luksuslaadiku. Nad lubasid vastastikku seda leidu sügavas saladuses hoida.
Keskpäev oli möödas, nad olid pisut söönud, Fitz ilmunud veel, nagu ta kindlasti oli lubanud; aga Felix, eriti rahutu, igatses lahkuda sellest paigast, kus aare näis viibivat maiste ja maa-aluste jõudude poolt tagasinõudmise ohus. Sambad näisid talle mustematena, koopad sügavamatena. Ta oli koormatud saladusega, omandiga, kas seadusliku või ebaseaduslikuga? Kindla või ebakindlaga? Kärsitus ajas teda sellest paigast kaugemale, ta lootis kohta vahetades murest vabaneda.
Nad asusid teele nonde suurte mõisate poole, mille omaniku rikkusest ja veidrustest neile nii palju oli jutustatud. Felix ei karelnud enam nagu hommikul, ja kõik kolm astusid tundide kaupa omaette vaikides edasi. Paar korda tahtis poiss kastikest näha; isa, teejuhile vihjates, sundis teda rahule jääma. Nüüd oli poiss täis igatsust, et Fitz tuleks. Samas pelgas ta juba seda kelmi; pea vilistas ta, et märku anda, samas kahetses juba, et ta seda oli teinud, ja nii kestis kõhklemine ikka edasi, kuni Fitz lõpuks kaugusest oma vilet kuulda laskis. Ta vabandas, et polnud hiiulossi ilmunud: ta oli hilinenud Jarno
