lossi ei leidnud meie sõber oma imestuseks midagi, mis oleks sarnanenud vana iluaia või moodsa pargiga. Ühe pilguga nägi ta libajal nõlvakul kõike: sirgeis ridades istutatud viljapuid, juurviljapõlde, suuri maatükke täis ravimtaimi ja kõike seda, mis iganes kuidagi kasutatavana arvesse võis tulla. Kõrgetest pärnadest ääristatud plats oli silmapaistvale lossihoonele otsekui väärikaks eeskojaks, millesse kulgev pikk samakasvuliste puude ja sama väärikusega puiestee võimaldas igal tunnil vabas õhus viibida ja jalutada. Lossi astudes leidis Wilhelm hoone eeskoja seinad omapärasel kombel kaetuina; talle torkasid silma kõigi nelja maailmajao suured geograafilised kujutised, nägusad seinad trepikojas olid samuti kaunistatud üksikute riikide kaartidega. Ja kui Wilhelm peasaali sisse lasti, leidis ta end ümbritsetuna märkimisväärsemate linnade prospektidest, mida alt piirasid kujutised nende ümbruskondade maastikest. Kõik see oli kunstipäraselt antud, nii et üksikasjad selgesti silma hakkasid, seos nende vahel ühtlasi aga kõigiti märgatavaks ja pidevaks jäi.
Majahärra, väike elavaloomuline aastates mees, tervitas külalist ja küsis seintele näidates ilma pikema sissejuhatuseta, kas külaline vahest ei tunne mõnd nendest linnadest ja kas ta pole nendes kunagi peatunud. Nüüd võis meie sõber mõnestki linnast piisavalt aru anda ning tõendada, et ta polnud mitmeid kohti mitte üksnes näinud, vaid oli ka nende olusid ja omapära üpris hästi märgata mõistnud.
Majahärra helistas ja käskis mõlemale külalisele toa kätte näidata ja neid hiljem ka õhtusöögile juhatada, nii see sündiski. Alumise korruse suures saalis kohtas Wilhelm kahte naisterahvast, kellest üks talle väga lõbusalt lausus:
«Leiate siit väikese, aga hea seltskonna; mina, noorem vennatütar, olen Hersilie, seda mu vanemat õde nimetatakse Julietteks, mõlemad härrad, keda te juba tunnete, on isa ja poeg, meie ametnikud, majasõbrad, kellele kuulub meie täielik usaldus, mida nad pälvivad. Istugem!»
Mõlemad naisterahvad võtsid Wilhelmi endi vahele, ametnikud istusid laua kummaski otsas, Felix teisel pool pikka lauda, kus ta sedamaid end Hersiliele vastasistujaks oli nihutanud ning nüüd oma pilku neiult ära ei pööranud.
Pärast esialgset üldist vestlust kasutas Hersilie juhust seletuseks:
«Et võõras rutemini meiega koduneks ja meie vestlusesse oleks pühendatud, pean tunnistama, et meil palju loetakse ja et meie, kas juhuslikult või kalduvusest, küllap ka vastupanuvaimust, oleme omavahel jagunenud erinevate maade kirjanduse austajateks. Lell pooldab itaalia lektüüri, see daam siin ei pane pahaks, kui teda täiuslikuks inglannaks peetakse, ja mina hoidun prantslaste poole, niikaua kui nad on rõõmsad ja graatsilised. Siin tunneb ametnik-isa rõõmu vanast saksa kirjanduspärandist ja poeg võib siis, nagu sobiv, oma poolehoidu uuemale, nooremale saksa loomingule kinkida. Selle järgi võite meie üle otsustada, selle järgi vestlusest osa võtta, nõus olla või vastu vaielda; olete igas mõttes teretulnud.» Ja sellelaadiliste märkustega elustas neiu kogu keskustelu.
Sellal polnud Hersilie aga tähele panemata jätnud ilusa Felixi tuliste pilkude suunda, ta tundis end üllatatuna ja meelitatuna ning saatis poisile kõige paremaid palasid, mis see rõõmsalt ja tänulikult vastu võttis. Aga nüüd, kui poiss magusroa juures üle õuntetaldriku neiu poole vaatas, uskus viimane, et märkab võluvas puuviljas tasavägist rivaali. Mõeldud, tehtud! Hersilie võttis õuna ja ulatas selle üle laua kasvueas seiklejale; viimane, vilja rutukalt vastu võtnud, hakkas seda otsemaid koorima, kuid üksisilmi võluvale naabrinnale otsa vaadates lõikas ta enesele sügavalt pöidlasse. Verd jooksis tublisti; Hersilie hüppas jalule, hoolitses poisi eest, ja pärast verejooksu kinnipanekut kattis ta haava inglise plaastriga oma ravimitekastist. Sellal oli poiss temast kinni haaranud ega tahtnud enam lahti lasta, tekkis üldine segadus, tõusti lauast üles ja hakati laiali minema.
«Küllap teiegi enne magamajäämist midagi loete?» küsis Hersilie Wilhelmilt. «Saadan teile ühe käsikirja, ühe mu enda tõlgitud lookese prantsuse keelest, ja te peate mulle hiljem ütlema, kas olete kohanud sellest paremat. Selles esineb pöörane tüdruk. See ei saa küll mingi eriline soovitus olla, aga kui ma kunagi tahaksin narriks hakata, nagu ma mõnikord selleks lusti tunnen, siis sündigu see samal kombel.»
RÄNDAV NARRIKE
Härra Revanne on rikas eraisik, kõigi kaunimate maavalduste omanik provintsis. Koos poja ja õega elab ta lossis, mis vääriks vürsti; ja tõesõna, kui ta park, ta veekogud, ta rendimaad, ta tööstused, ta majapidamine toitsid poolt elanikkonda kuue miili kaugusel ümberringi, siis oma välimuse ja heategude tõttu, mis ta sooritas, oli ta tõeline vürst.
Mõne aasta eest jalutas ta maanteel oma pargi müüri taga, ja talle meeldis puhata salus, kus reisijad heameelega peatusid. Kõrgetüvelised puud sirgusid üle noore, tiheda põõsastiku; siin oldi tuule ja päikese eest kaitstud; kividega puhtalt piiratud allikas saatis oma vett üle juurte, kivide ja muru. Jalutajal oli nagu tavaliselt raamat ja püss kaasas. Ta katsus nüüd lugeda, meeldivalt eksitas ja segas teda sagedane linnulaul, mõnikord sekka ka ränduri sammud.
Kaunis hommik kaldus juba keskpäeva poole, kui jalutajale vastu tuli noor ja armastusväärne naisterahvas. Tulija lahkus maanteelt, kuna ta näis lootvat rahu ja kosutust haljast kohast, kus meiegi jalutaja viibis. Viimasel, üllatunud nagu ta oli, langes raamat käest. Rändaja, maailma kõige ilusamate silmadega ja liikumisel meeldivalt elustunud näoga, paistis oma kehaehituselt, käigult ja kombekuselt sel määral silma, et mees tahtmatult oma kohalt püsti tõusis ja maanteele vaatas, et näha saatjaskonda, keda ta oletas eeltulijale järgnevat. Siis tõmbas selle naise kuju, kes üllalt tema poole kummardus, uuesti kogu tähelepanu enesele, ja aupaklikult vastas ta tervitusele. Kaunis rändajanna istus sõna lausumata allika äärde ja ohkas.
«Sümpaatia kummaline toime!» hüüdis härra von Revanne, kui ta mulle sellest juhtumusest jutustas. «Vastasin hiljukesi sellele ohkele. Jäin seisma, ilma et oleksin teadnud, mis ma pean ütlema või tegema. Mu silmadest ei piisanud sellise täiuslikkuse vastuvõtmiseks. Väljasirutatuna, nagu ta lebas, küünarnukile toetudes, oli ta kõige kaunim naisekuju, keda võib kujutleda! Ta kingad äratasid minus mõningaid tähelepanekuid, täiesti tolmustena andsid nad tunnistust pikast käidud teest, kuid lebaja siidsukad olid siiski nii siledad, nagu oleksid nad äsja tulnud pressraua alt. Ta kergitatud kleit polnud kortsunud, ta juuksed näisid alles täna hommikul lokitud olevat; peen valge lõuend, peened pitsid; ta oli riides, nagu peaks ta ballile minema. Mitte midagi temas ei vihjanud hulkurile, kuid ta oli seda siiski, aga haletsemisväärne, austamisväärne.
Lõpuks kasutasin ma paari pilku, mis ta mulle heitis, et küsida, kas ta üksi reisib. «Jah, mu härra,» vastas ta, «olen maailmas – «Kuidas, madam, teil pole vanemaid, pole tuttavaid?» – «Seda ma just öelda ei tahtnud, mu härra. Vanemad mul on ja tuttavaid küllalt, kuid pole ühtki sõpra.» – «Võimatu,» jätkasin mina, «et teie selles süüdi saate olla. Teil on välimus ja kindlasti ka süda, millele võib palju andestada.»
Ta tundis etteheidet, mida mu kompliment varjas, ja ma sain selge pildi ta kasvatusest. Ta vaatas mulle vastu kahe taevaliku silmaga, mis olid täiuslikult sinised, läbipaistvad ja säravad. Seepeale vastas ta õilsa tooniga, et ta ei saa ühele aumehele, kelleks ta mind peab, pahaks panna, kui sellele näib teataval määral kahtlasena noor tüdruk, keda ta maanteel üksi kohtab; seda on tal juba sageli ette tulnud; aga, kuigi ta on võõras, kuigi kellelgi pole õigust temalt aru pärida, palub ta ometi uskuda, et tema reisi eesmärk käib kokku kõige rangemalt peetud auväärsusega. Põhjused, mille äraseletamist ta mitte kellelegi ei võlgne, sunnivad teda oma valuga maailmas ringi hulkuma. Ta on leidnud, et hädaohud, mida tema soo suhtes kardetakse, on ainult kujuteldud ja et naise au on isegi teeröövlite hulgas ohus ainult siis, kui sel naisel on nõrk loomus ja nõrgad põhimõtted.
Muide rändavat ta ainult nendel tundidel ja teedel, kus ta usub end kindla olevat, ei kõnelevat igaühega ja peatuvat mõnikord sündsas kohas, kus ta ülalpidamist võib leida, teenides
