veskil käib.Küllap see mõtlema pani, et laulja end sellisel kombel unustada võis, seda väljalangemist osast aga võis pidada märgiks, et ta mõistus mitte alati korras polnud. «Kuid meiegi unustasime,» ütles mulle härra von Revanne, «kõik kahtlused, mis meil tekkida oleksid võinud, ma ei tea, kuidas see juhtus. Küllap pimestas meid see ütlematu kaunidus, millega ta neid tempe tegi. Ta mängis ülemeelikult, kuid taiplikult. Sõrmed olid tal täiuslikult kuulekad ja hääl tõesti võluv. Pärast mängu lõppu näis ta niisama rahulik-mõõdukana kui ennist, ja me arvasime, et ta tahtis ainult ergutada pärastlõunast leibaluusselaskmist.
Peagi pärast seda palus ta luba jälle oma teele asuda, kuid mu pilgu peale vastas mu õde: kui külalisel pole ruttu ja vastuvõtt talle meeldib, siis oleks meile otse peoks, kui näeksime teda mõne päeva enese juures. Ma mõtlesin talle mingit tegevust pakkuda, kuna ta juba korra oli suvatsenud jääda. Kuid sel ja järgmisel päeval kõndisime temaga ainult ringi. Ta ei teeselnud mitte hetkekski: tal oli mõistust, ta oli äärmiselt andekas. Ta vaim oli peen ja tabav, ta meelespidamisvõime nii hästi teritatud ning ta meelelaad nii ilus, et ta üpris sageli meis imetlust äratas ja kogu meie tähelepanu paelus. Seejuures tundis ta hea käitumise reegleid ja pidas neist nii täiuslikult kinni meie kõigi kui ka mõningate sõprade suhtes, kes meid külastasid, et me enam ei teadnud, kuidas neiu veidrusi sellise kasvatusega ühendada.
Ma ei julgenud tõesti enam esitada talle teenistusepakkumist oma majas. Minu õde, kellele külaline meeldis, pidas samuti oma kohuseks tundmatu peenetundlikkust säästa. Koos hoolitsesid nad koduste asjade eest, ja siin sai hea laps sageli kõige lihtsama tööga hakkama ning oskas kohe pärast seda kõigega toime tulla, mis rohkem taipu ja arvestust nõudis.
Lühikese ajaga pani ta maksma korra, mida me senini lossis sugugi polnud märganud. Ta oli väga mõistlik majapidaja; ja kuna ta algusest peale meiega söögilauas koos oli istunud, siis ei tõmbunud ta nüüdki mingist võltsist mõõdukusest tagasi, vaid sõi kõhklemata meiega koos nagu ennegi, kuid ta ei puudutanud enne ühtki mängukaarti, ühtki pilli, kuni ta polnud enesele võetud kohustusi lõpule viinud.
Muidugi pean ma nüüd tunnistama, et selle tütarlapse saatus mind südamest liigutama hakkas. Kahetsesin vanemaid, kes sellisest tütrest tõenäoliselt väga puudu tundsid, ohkasin, et nii kaunid voorused, nii paljud head omadused kaotsi pidid minema. Ta elas meie juures juba mitu kuud, ja ma lootsin, et usaldus, mida püüdsime temas äratada, toob lõpuks saladuse ta huulile. Oli see õnnetus, siis võisime me aidata, oli see süütegu, siis võis loota, et meie lepituskatsed, meie tunnistus võiks neiule saavutada andestuse üürikese eksituse eest, aga kõik meie sõprusekinnitused, isegi meie palved ei mõjunud. Märgates me kavatsust temalt selgitust saada, peitus ta end õigustavalt üldiste mõttekildude taha, ilma meid lähemalt valgustamata. Näiteks, kui rääkisime tema õnnetusest, ütles ta: «Õnnetus tabab häid ja kurje. See on mõjuv ravim, mis arstib häid mahlu halbadega koos.»
Püüdsime avastada ta põgenemise põhjust isamajast. «Kui metskits pageb,» vastas ta naeratades, «siis pole ta selles süüdi.» Kui küsisime, kas ta on kannatanud jälitamise all, saime vastuseks: «Nii mõnegi hea päritoluga tüdruku saatuseks on kogeda jälitamist ja seda välja kannatada. Kes ühe solvamise puhul nutab, saab veel mitme haavamise osaks.» Aga kuis võis ta tulla sellisele otsusele, et jätab oma elu massi tooruse meelevalda või peab viimasele vähemalt mõnikord tänulik olema halastuse eest? Selle üle naeris ta jälle ja vastas: «Vaesel, kes rikkale «Jätku leiba!» soovib, pole puudu mõistusest.» Kord, kui vestlus võttis naljatooni, rääkisime talle kallimatest ja küsisime, kas ta oma romansi kalgi südamega kangelast ei tunne. Mäletan veel päris hästi, et see sõna näis teda läbi puurivat. Ta pööras minu poole paari silmi, nii tõsiseid ja rangeid, et minu omad sellele pilgule vastu pidada ei suutnud; ja nii sageli kui hiljem ka armastusest räägiti, võis oodata, et see häirib ta tasakaalu ja vaimuvilkust. Otsekohe vajus ta mõtisklusse, mida meie unistlemiseks pidasime, aga mis siiski küll ainult valu oli. Kuid üldiselt jäi ta reipaks, ilma suurema elevuseta, üllaks, ilma enesele tähtsust omistamata, sirgjooneliseks ilma siiruseta, tagasihoidlikuks, ilma et ta pelglik oleks olnud, pigem sallivaks kui mahedaks, hellitsuste ja viisakuste puhul rohkem tänulikuks kui südamlikuks. Kindlasti oli see naisterahvas loodud suure maja valitsejannaks; kuid ometi ei paistnud ta vanem olevat kui kakskümmend üks aastat.
Nii käitus see noor mõistatuslik isik, kes mind täiesti oli vallutanud, need kaks aastat, mis tal meie juures veeta meeldis, kuni ta lõpetas narrusega, mis oli palju kummalisem, kui ta omadused olid auväärsed ja hiilgavad. Mu poeg, noorem minust, leiab ju hõlpsasti lohutust: mis aga minusse puutub, siis kardan, et olen küllalt nõrk ja tunnen kadunust alati puudust.
Tahan nüüd jutustada ühe aruka naisterahva narrusest, selle tõenduseks, et narrus pole sageli midagi muud kui mõistlikkus teise maski all. Õigus küll, on olemas kummaline vastuolu rändajanna õilsa iseloomu ja selle koomilise kavaluse vahel, mida ta lõpuks kasutas; aga kaks tema veidrust olid juba teada: ringihulkumine ise ju ja too romanss.»
On ju täiesti selge, et härra von Revanne oli tundmatusse armunud. Muidugi ei võinud ta oma viiekümneaastasele välimusele toetuda, kuigi ta nägi välja nii värske ja reibas nagu mõni kolmekümnene, aga võib-olla lootis ta meeldida oma puhta olemuse, otse noorusliku tervisega, oma hea, lahke, maheda, ülla iseloomuga, võib-olla ka oma varandusega, kuigi ta samas oli küllalt õrnatundeline, et mõista – ei saa osta seda, millel pole ühtki hinda.
Teiselt poolt aga sööstis poeg, armastusväärne, õrn, tuline loomus, kel polnud rohkem kõhklusi kui ta isalgi, ülepeakaela seiklusse. Algul püüdis ta ettevaatlikult võita tundmatut neidu, kes tema meelest alles õieti kalliks sai isa ja tädi kiituse ning sõpruse läbi. Ta püüdis siiralt võita seda armastusväärset naist, keda ta oma kirglikkuses pidas palju kõrgemaks ümbritsevatest oludest. Teda õhutas rohkem lõkkele neiu rangus kui ta head omadused ja ilu, ta julges rääkida, tegelikuks minna, tõotada.
Isa, ilma et ta ise oleks tahtnud, andis oma kosimisele ikka mingi isaliku tegumoe. Ta tundis end, ja kui ta oma rivaalist teada sai, ei lootnud ta teda võita, kasutamata vahendeid, mis pole sündsad põhimõtetega mehele. Sellest hoolimata läks ta oma rada, kuigi talle polnud teadmata, et headus, koguni varandus ise, on ainult ergutused, millele naisterahvas andub ettekavatsetult, kuid mis jäävad mõjuta, niipea kui näitab end armastus nooruse ja selle võlude saatel. Ka tegi härra von Revanne veel teisigi vigu, mida ta hiljem kahetses. Sügavaima sõpruse juures rääkis ta kestvast, salajasest, seaduspärasest ühendusest. Muidugi kurtis ta ka ja laskis libiseda sõna «tänamatus». Kindlasti ei tundnud ta seda, keda ta armastas, kui ta ühel päeval oma armastatule ütles, et paljud heategijad saavad tehtud hea eest kurja vastu. Tundmatu vastas talle otsekoheselt: «Paljud heategijad tahaksid oma soosikuilt kõiki õigusi meeleldi läätseleeme eest ära osta.»
Tundub, et ilusal võõral, keda juhtisid meile tundmatud motiivid ja kes oli segatud kahe rivaali kosjaloosse, polnud muud kavatsust kui hoida ennast ja teisi rumalate tempude eest, kui ta selles mõtlemapanevas olukorras võttis kasutusele kummalise väljapääsu. Poeg ründas oma eale vastava uljusega ja ähvardas, nagu kombeks, ohverdada oma elu halastamatu kaunitari pärast. Isa, pisut vähem sõge, oli siiski niisama pealetungiv; mõlemad siirad. See armastusväärne neiu oleks võinud enesele siin küll pälvitud seisukoha kindlustada, sest mõlemad härrad von Revanne’id vandusid, et nende kavatsuseks on tütarlapsega abielluda.
Aga selle tütarlapse eeskujust võiksid naised õppida, et aus loomus, kuigi vaim oleks segaseks läinud edevusest või tõelisest hullumeelsusest, ei hoia lahti südamehaavu, mida ta parandada ei taha. Rändajanna tundis, et on jõudnud nüüd äärmisele punktile, kus tal enam kerge pole end kauemini kaitsta. Ta oli kahe armastaja meelevalla all, kes võisid iga rünnakut vabandada oma eesmärkide puhtusega, kuna nad kavatsesid õigustada oma hulljulgust pühaliku lepinguga. Nii see oli ja sellisena neiu seda mõistis.
Ta oleks
