koos Wilhelmiga, Felixil aga tuleb tänada oma südamedaami esimese ratsasõidu eest paarina.
Sellal sõitis Juliette oma uue sõbraga läbi terve laialdase maa-ala, mis oli kõik ette nähtud kasu kandmiseks ja hüvangu loomiseks, jah, loendamatud viljapuud äratasid isegi kahtlust, kas kogu saaki suudetakse ära kasutada.
«Teie astusite meie hulka läbi nii kummalise eestoa, vangikambri, ja leidsite nii mõndagi ebatavalist ja imelikku, et võin oletada, kuidas te selle kõige sisemist seost sooviksite tundma õppida. Kõik rajaneb mu suurepärase lelle vaimul ja mõistusel. Selle õilsa inimese parem meheiga langeb Beccaria ja Filangieri ajastusse; üldinimlikkuse põhimõtted ulatusid tookord kõikjale. Kuid lelle nõudlik vaim ja range iseloom valisid sellest üldinimlikust välja sellised osad, millel oli täiesti praktilist mõtet. Ta ei salanud meile, et ta nonde liberaalide juhtlause «Enamikule parimat!» omamoodi ümber oli teinud, mõeldes seda nii: «Paljudele soovikohast!» Enamik ei saa leida ega mõista seda parimat, veel vähem kindlaks teha, mida nimetatakse parimaks.
Aga paljud viibivad alatasa meie ümber, me saame teada, mida nad soovivad, me kaalutleme, mida nad soovima peaksid, ja nii saab alati teha ning täita kõige tähtsamat. Selles mõttes,» jätkas ta, «on kõik, mis te siin näete, istutatud, ehitatud, sisse seatud ja nimelt selle väga lähedase, kergelt mõistetava sihiga – kõik sünnib suure, ligiduses asuva mäestiku heaks.
See tubli mees, kel oli energiat ja varandust, ütles enesele: «Ühelgi lapsel seal üleval mägedes ei pea puudu olema kirssidest ja õuntest, mille peale nad õigusega nii maiad on; ühegi pereema pajas ei pea puuduma kapsas ega kaalikas, et seda õnnetut kartulinautimist kas või mõnevõrragi tasakaalus hoida.» Selles mõttes, sel viisil püüab ta kasutada kõike, mida talle ta omand võimaldab, ja nii on viimaste aastate kestel tekkinud rida kaubitsejaid, naisi ja mehi, kes kannavad puu- ja köögivilja müügile kaljumäestiku kõige sügavamatesse soppidesse.»
«Ma ise nautisin kirsse nagu laps,» tähendas Wilhelm, «seal, keset pedajaid ja kuuski, kus ma midagi selletaolist ei lootnud leida, üllatas mind värske puuvili rohkem kui puhas vagadus sealsete inimeste juures. Vaimuannid on kõikjal kodus, looduse kingid aga kokkuhoidlikult maakamarale välja jagatud.»
«Peale selle on meie väärikas lell kaugetest kohtadest veel nii mõndagi muretsenud, selle mäestikurahvale kättesaadavaks teinud: nendes hoonetes mäejalamil leiate te laos soola ja maitseaineid tagavaraks. Tubaka ja viina eest laseb meie lell hoolitseda teistel. «Need pole vajadused, vaid himud,» ütleb ta, «ja küllap nende rahuldamiseks juba kaubitsejaid leidub.»»
Saabunud kindlaksmääratud kohta, kogunes seltskond ruumikasse metsnikumajja ja leidis väikese laua juba kaetuna. «Istume!» ütles Hersilie, «siin on küll lelle tool, aga ta kindlasti ei tule, nagu harilikult. Mul on päris armas kuulda, et meie uus külaline ei jää meie hulka kauaks; sest talle peaks olema küllaltki tüütav meie tegelaskonda tundma õppida. See on romaanides ja näidendites igavesti korduv: veidrik lell, üks tasane ja teine vallatu vennatütar, tark tädi, tuntud tüüpi majalisi; ja kui nüüd koguni nõbu nähtavale ilmuks, siis tutvuks meie külaline fantastilise ränduriga, kes võib-olla endast veel kummalisema reisiselli kaasa tooks, ja nii olekski halb näitemäng koos ja tegelikkuses olemas.»
«Lelle iseärasusi peame austama,» tähendas Juliette, «need pole kellelegi koormaks, pigemini tulevad need igamehele hüvanguks; kindel söögiaeg on talle juba kord vastumeelt; harva peab ta sellest kinni. Nagu ta kinnitab, uuema aja (kõige kaunimaks leiutiseks olevat söömine kaardi järgi.»
Ühest-teisest vesteldes kaldus nende jutt ka sellele, et auväärne mees kippus kõikjal armastama raidkirju. «Mu õde,» ütles Hersilie, «oskab neid kõiki seletada, ta võib selles galeriihooldajaga võistelda. Mina aga leian, et neid kõiki saab pahupidi pöörata ja et nad on niisama õiged, ja võib-olla veel õigemadki.»
«Ma ei salga,» ütles Wilhelm, «et nende hulgas on, mõtteteri, mis tunduvad end iseeneses hävitavat, nii näiteks nägin ma väga hämmastavat kirja: «Eraomand ja ühiskondlik vara.» Kas need mõlemad mõisted ei hävita end vastastikku?»
Hersilie katkestas teda:
«Näib, et lell on võtnud sellise raidkirja-kombe idamaa rahvastelt, kes koraani mõtteteri kõikidel seintel rohkem austavad kui neist aru saavad.»
Juliette, laskmata end eksitada, vastas Wilhelmi, küsimusele:
«Kirjutage need vähesed sõnad ümber, siis hakkab nende mõte sedamaid särama.»
Pärast mõningat vahelesegamist jätkas Juliette oma seletust, kuidas see on mõeldud: igaüks püüdku hinnata, hoida, suurendada seda omandit, mille loodus või saatus talle on andnud; igaüks haaraku kõigi oma võimetega niikaugele enese ümber, kui tal jaksu on, kuid mõelgu alati sealjuures, millise osa saavutatust ta teistele annab, sest jõukaid hinnatakse ainult selle järgi, kui palju teistele nende läbi head osaks saab.
Kui nüüd näiteid hakati otsima, sattus meie sõber alles õieti oma sõiduvette: nad võistlesid, nad pakkusid üle, et põhjalikult noid lakoonilisi sõnu tõestada. Miks, arutasid nad, austatakse vürsti? Kuna ta võib igaühele tegevust anda, teda edutada, kaitsta ja sellega teda otsekui oma absoluutse võimu kaasosanikuks teha. Miks on kõikide pilgud pööratud rikka poole, kas ei soovi, ei vaja ta kõikjal osavõtjaid, kellega ta võiks oma üliküllust jagada? Miks kadestavad kõik inimesed poeeti? Kuna ta natuurile on vajalik oma tunnete ja mõtete väljavalamine, jah, ta on väljavalamine ise. Muusikamees on õnnelikum kui maalija, ta jagab välja igatsetud annetisi, vahetult seotuid oma isikuga, sellal kui kunstnik annab ainult siis, kui kink on temast enesest juba eraldunud.
Edasi otsustasid nad üldiselt nii: inimene peab kinni hoidma iga liiki omandit; ta peab tegema enesest keskpunkti, millest ühisvara võib välja minna; ta peab olema egoist, et mitte egoistiks muutuda, ta peab kokku hoidma, selleks et välja jagada. Mis see peab tähendama, et rikkus ja vara antakse ära vaestele? On kiiduväärsem hakata nende varanduse valitsejaks. See ongi sõnade «Eraomand ja ühiskondlik vara» mõte. Keegi ei pea puutuma kapitali, niikuinii kuuluvad protsendid üldises asjade käigus juba igamehele.
Nagu jutu käigust selgus, oli lellele ette heidetud, et ta mõisad ei too talle niipalju sisse, kui nad tooma peaksid. Ta vastas selle peale: «Sissetuleku puudujääki võtan ma kui väljaminekut, mis mulle lõbu teeb, kuna ma sellega teiste inimeste elu kergendan; mul ei tule isegi seda vaeva näha, et see annetis minu kaudu käiks, ja nii läheb kõik jälle tasakaalu.»
Sel kombel oli naisterahvaste vestlus oma uue sõbraga üpris mitmekesine, ja üha süvenevas vastastikuses usalduses rääkisid nad lähemal ajal oodatavast nõbust.
«Meie arvates on ta kummaline käitumine kooskõlastatud lellega. Ta ei anna enesest mitu aastat elumärki, saadab ainult keni kinke, mis mõistamisi ta asukohta lasevad oletada, kirjutab siis korraga päris lähedusest, ei taha aga enne meie juurde tulla, kui oleme talle oma olukorrast teateid andnud selline käitumine pole loomulik, mis selle taga ka peitub – me peame seda enne ta saabumist teada saama. Täna õhtul anname teile kausta kirju, millest edasisi järeldusi võib teha.»
Hersilie lisas:
«Eile tutvustasin teile üht sõgedat ümberhulkujat, täna peate kuulda saama pöörasest reisimehest.»
«Tunnista aga üles,» ütles Juliette, «et see tutvustamine sinu poolt tagamõtteta ei sünni.»
Hersilie päris parajasti pisut kannatamatult, kuhu jääb magustoit, kui toodi teade, et lell ootab seltskonda enese juurde järelroale suures lehtlas. Teel sinna märkasid nad välikööki, kus kokk väga agaralt oma läikima hõõrutud kastruleid, kausse ja taldrikuid kolistades sisse pakkis. Vanahärra leidsid
