mulje jätmiseks saladusest ja praegusest teesklusest.
Nad jõudsid lõpuks välja sõiduteele, mis pidi viima mainitud mõisateni; kuid Fitz kinnitas, et teab lähemat ja paremat rada, millel aga teejuht meie rändureid saata ei tahtnud ja omaette edasi läks otsest, laia, varem valitud teed. Mõlemad rändurid usaldasid ulakat poissi ja uskusid, et nad on hästi teinud, sest tee viis nüüd järsult allamäge, läbi kõrge- ja saledatüveliste lärjepuude metsa, mis ikka hõredamaks muutudes neil lõpuks selgeimal päiksepaistel näha laskis kõige kaunimat valdust, mida iganes võib mõelda.
Nende silme ees laius suur, ainult praktilisele vajadusele pühendatud aed. Hoolimata sellest, et seal kasvas rikkalikult viljapuid, mis vaadet varjasid, nägid nad kogu aeda ometi nagu peopesal, sest see oli rajatud mitmes järgus, olgugi üldiselt libajale, kuid astmete kaupa küll kõrgendatud, küll süvendatud maa-alale. Selles aias oli hulk eluhooneid, nii et koht näis kuuluvat mitmele omanikule, kuid seda valitses ja asutas siiski üksainus isand, nagu Fitz kinnitas. Sealpool aeda silmasid meie rändurid lõpmata avarat, hästi ülesharitud ja täisistutatud maastikku. Selgesti nägid nad rohelusest eralduvaid järvi ja jõgesid.
Nad olid allamäge tulles mõisale ikka lähemale jõudnud ja arvasid, et nad nüüd sedamaid aeda võivad astuda, kui Wilhelm järsku jahmunult peatus ja Fitz oma kahjurõõmu ei varjanud: nende ees avanes mäejalamil sügav kuristik, näidates teisel pool üht senini pilgu eest peitu jäänud, väljastpoolt küllalt järsku müüri – see ümbritses kogu aeda. Niisiis lahutas sügav kraav ja kõrge müür rändureid aiast, kuhu nad ülalt otse sisse võisid vaadata.
«Meil tuleb sissepääsemiseks veel üsna suur ring teha,» seletas Fitz, «kui tahame jõuda teele, mis mõisa viib. Kuid ma tean üht sissekäiku ka sellest küljest, läbi selle saame tubli tüki lähemalt. Need võlvialused, mille kaudu mägedest sööstev vesi vihmavalingute puhul aeda sisse juhitakse, avanevad siin; need käigud on küllalt kõrged ja laiad neist üsna mõnusalt läbiminekuks.»
Kui Felix võlvistikust kuulis, ei saanud ta võitu ihast sellesse sissekäiku astuda. Wilhelm järgnes lastele, ja nad sammusid koos selle juurdevooluvõivistiku täiesti kuivadest, kõrgetest astmetest alla. Pea viibisid nad valguses, pea pimeduses, vastavalt sellele, kuidas valgus külgavaustest sisse langes või piilarite ja seinte taha varju jäi. Lõpuks jõudsid nad katmis tasasele rajale ja astusid aeglaselt edasi, kui nende läheduses järsku lask kõlas, samal ajal kaks varjatud raudvõre kinni langesid ja rändurid mõlemast küljest sisse piirasid. Küll mitte kõiki: vangistatud olid ainult Wilhelm ja Felix. Sest Fitz hüppas otsekohe, kui lask kõlas, tagaspidi, ja kokkulangev võre haaras vahele ainult ta laia varruka; poiss aga, ülikähku kuuekest seljast maha heites, põgenes, ilma et ta silmapilkugi oleks peatunud.
Mõlemal vangivõetul oli vaevalt aega oma hämmastusest toibuda, kui nad kuulsid inimeste hääli, mis tundusid pikkamisi lähenevat. Varsti astusidki võre äärde relvastatud mehed tõrvikutega ja uudishimuliku pilguga – millise saagi nad küll võisid tabanud olla. Nad küsisid ühtlasi, kas vangisolijad heaga alla anda tahavad.
«Siin ei saa mingist allaandmisest juttugi olla,» vastas Wilhelm, «oleme teie võimuses. Pigem on meil põhjust pärida, kas teie meid säästa tahate. Ainsa relva, mis meil on, annan teile üle.»
Nende sõnadega ulatas ta oma jahinoa läbi võre; viimane avanes sedamaid, ja rahulikult viidi vahistatud edasi. Kui nad mööda keerdtreppi üles olid toodud, leidsid nad end peagi kummalisest kohast. See oli ruumikas, puhas tuba, mida valgustasid väikesed, otse simsi all asetsevad aknad, mis hoolimata tugevatest raudvarbadest küllaldaselt valgust andsid. Oli hoolt kantud istmete, magamisasemete ja kõige selle eest, mida muidu ühes mõõdukas võõrastemajas võis nõuda, ning sellel, kes siin viibis, ei näinud peale vabaduse midagi puuduvat.
Wilhelm oli sisse astudes otsekohe istet võtnud ja mõtles olukorra üle järele; Felix seevastu, olles esimesest hämmastusest toibunud, sattus uskumatusse raevuhoogu. Need järsud seinad, need kõrgelasetsevad aknad, need kinnised uksed, see luku taga istumine, see vabadusepiiramine – kõik see oli talle täiesti võõras. Ta vaatas ümber, jooksis sinna-tänna ja trampis jalgadega, nuttis, raputas uksi ja tagus rusikatega nende vastu, oleks koguni peaga vastu seina jooksnud, kui Wilhelm poleks teda kinni võtnud ja jõuga tagasi hoidnud.
«Silmitse seda targu ja ainult täielikus meelerahus, mu poeg,» alustas isa, «sest kannatamatus ja vägivald ei aita meid sellest olukorrast välja. Küllap see saladus laheneb; ma peaksin kas üliväga eksima või pole me sugugi halbadesse kätesse sattunud. Silmitse neid pealkirju seinal: «Süütule vabadus ja kahjutasu, kuritööle ahvatletule kaastunne, süüdlasele õiglane karistus.» Kõik see näitab meile, et selliseid ettevaatusvahendeid kasutatakse siin hädavajadusest, mitte julmusest. Inimesel on üpris palju põhjust end inimeste eest kaitsta. Pahatahtlikke on liiga palju, pahategijaid mitte vähem, ja alati ei aita heategemisest, et elada nagu kord ja kahus.»
Felix taltsutas end, heitis aga sedamaid asemele, ilma et ta midagi pikemalt oleks öelnud või vastanud. Isa ei jätnud järele ja kõneles edasi:
«Olgu sulle see kogemus, mille said nii vara ja süütult, elavaks tunnistuseks sellest, millisel ja kui täiuslikul sajandil sa oled sündinud. Millist teed tuli inimkonnal käia, kuni ta jõudis selleni, et olla ka süüdlaste vastu leebe, roimarite vastu säästlik, ebainimlike vastu inimlik! Kindlasti olid need jumaliku loomusega mehed, kes eelkõige seda õpetasid, kes oma elu selle õpetuse ellurakendamiseks ja kiirendamiseks pühendasid. Harva on inimesed võimelised ilusaks, sagedamini küll heaks teoks; ja kui kõrgeks peame sellepärast pidama neid, kes seda suurte ohvritega edendada püüavad!»
Neid lohutavaid õpetussõnu, mis täiesti puhtalt väljendasid selle vangikambri eesmärki, Felix ei kuulnud; ta lamas sügavaimas unes, kaunim ja värskem kui kunagi; sest ägedus, mis teda muidu nii kergesti ei haaranud, oli kogu ta sisemise hõõgumise täidlastele põskedele välja toonud. Isa seisis ja silmitses meeleheaga oma magavat last, kui sisse astus sihvakas noormees, kes pärast seda, kui ta uustulnukat pisut aega sõbralikult oli vaadelnud, temalt asjaolusid pärima hakkas, mis teda sellele ebatavalisele teele ja sellesse lõksu olid toonud. Wilhelm jutustas sündmusest täiesti lihtsalt, esitas küsitlejale mõne dokumendi, mis ta isikut selgitasid, ja nimetas asja tõenduseks teejuhti, kes nüüd varsti mööda korralikku teed teisest küljest pidi saabuma. Kui see kõik juba niivõrra selgeks sai, palus ametnik oma külalist enesele järgneda. Felixit ei saadud äratada, sellepärast kandsid teenijad ta pehmel madratsil, nagu kunagi kanti teadvuseta Ulüsseust vabasse õhku.
Wilhelm järgnes ametnikule kaunisse aiamajja, kus teda juba valmis pandud kehakarastus ootas, kuna noormees läks kõrgemale poole aru andma. Kui Felix ärgates märkas kaetud lauakest, puuvilja, veini, kuivikuid ja ühtlasi lahkelt lahti seisvaid uksi, sattus ta segadusse. Ta jooksis välja, ta uskus, et oli näinud ainult und, ja oli nii hea toidu ning meeldiva ümbruse juures eelnenud hirmu ja kogu ängistuse peagi unustanud – nagu raske unenäo heledal hommikul.
Teejuht oli saabunud, ametnik tuli tema ja teise, vanema, veel sõbralikuma mehega tagasi ning asi selgus järgmiselt. Selle valduse isand, kes oli heategija selle sõna ülimas mõttes, oli selleks, et kõiki enese ümber tööle ja tegevusele innustada, oma lõpmatuist puukoolidest paljude aastate jooksul andnud usinaile ja hoolikaile aiapidajaile noori puid tasuta, lohakatele aga teatava hinna eest, kuid veel odavamalt nendele, kes puudega kaubitseda tahtsid. Aga ka need kaks viimast liiki inimesi nõudsid hinnata seda, mida neist väärikamad said tasuta. Ja kui neile järele ei antud, kippusid nad puid näppama. Selline tegu oli neil mitmel puhul õnnestunud. Mõisaomanikku pahandas see komme seda enam, et puukooli mitte üksnes ei rüüstatud, vaid läbematuses ka rikuti. Saadi jälile, et vargad läbi veetorustiku aeda tulevad, seepärast ehitati sinna isesulguv püünisvõre, mis pidi aga ainult hoiatusmärgiks olema. Väike kelm, Fitz, oli mitmesugustel ettekäänetel mitu korda aeda ilmunud, ja polnud midagi loomulikumat kui et ta üleannetusest ja kelmusest oli toonud võõrad sellele
