selliseid lugusid juhtub kogu aeg. Ja isegi kui need ei lõpe sama katastroofiliselt, on mõte ikkagi sama. Vali või kaota. Tagajärjed on ilmselged. Kui kõrvalsuhet omavad inimesed ei otsusta, mida nad teha tahavad ja mis oleks kõige parem, siis nad kaotavad varem või hiljem otsustamisvabaduse.
RÄÄKIDA VÕI MITTE? Kuna me räägime sellest, kas valime või kaotame, tahan vastata küsimusele, mida minult palju küsitakse. Kas peaks partnerile üles tunnistama, et on olnud kõrvalsuhe?
Ei. Isegi siis mitte, kui otse küsitakse.
Paljud inimesed tunnistavad üles, arvates, et see vabastab neid kuidagi süüst. Aga kuidas saab tunda end vähem süüdi, kui tekitad kellelegi kohutavat valu, mida selline ülestunnistus teeb? Kuidas saab see süütunnet vähendada, kui teine peab sinu pärast püsivalt tundma piina, kurbust, usalduse kaotust, ebakindlust? Kuidas saab süütunnet leevendada, kui annad oma suhtele võimalik et hävitava löögi?
Paljud inimesed tunnistavad üles, sest nad tunnevad, et nad “lihtsalt peavad ausad olema”. Ausus on suurepärane asi. Kuid see on väga abstraktne moraalipõhimõte. Palju konkreetsem ja kõrgem moraalipõhimõte on inimestele mitte haiget teha. Ja kui sa tunnistad üles, et sul on kõrvalsuhe, teed sa kellelegi haiget. Rohkem kui kujutleda suudad.
Kui hoolid nii palju aususest, siis mõtle välja, kellega sa olla tahad, pühendu temale ja püüa oma ülejäänud elus teha sellest kõige ausam suhe, mida oskad. Kuid kõrvalsuhte ülestunnistus on selline ausus, mis on ebavajalikult hävitav.
Mitterääkimisel on kaks suurt erandit. Kui sul on olnud kõrvalsuhe ja te pole kasutanud kaitsevahendeid, isegi ühel korral, siis pead rääkima. Jälle on põhimõtteks kahju minimeerimine. Kuid seekord tuleneb suurim kahjurisk seksuaalhaigusest ja suhe ise tavaliselt sellest ei toibu.
Sa pead üles tunnistama ka siis, kui avastus on eelseisev või tõenäoline. Kui on selge, et asjast saadakse teada, on parem esimesena üles tunnistada.
Ma ei arvanud alati niimoodi. Kuid aastaid kogemust on õpetanud mulle, väga tõttarmastavale inimesele, et just siin tekitab tõde tavaliselt pikas perspektiivis palju rohkem kahju.
“Vali või kaota” tähendab, et tuleb välja mõelda, mis on kõigi jaoks parim, nii ruttu kui vähegi võimalik. Et sa saaksid nii hästi kui võimalik suhet parandada, kui otsustad sellesse jääda.
Probleem on selles, et kuidas siis välja mõelda, mida teha?
Viimaks satuvad inimesed, kellel on kõrvalsuhted, kummalisse dünaamikasse. Mittemidagitegemise perioodid vahelduvad palavikuliste mõtisklustega, mida oleks kõige parem ette võtta.
Vahel leiavad inimesed, et tahavad olla just sellega, kellega nad hetkel on. Vahel tahavad nad olla just sellega, kellega nad hetkel ei ole.
Vahel on see, mis paistab kõige parem olevat, seotud mingite kummaliste üksikasjadega. Ühel päeval pöördub nende laps, kes kooli läheb, ümber ja ütleb: “Nägemist, õhtul näeme,” niisugusel viisil, mis tungib neile südamesse ja paneb neid otsekohe otsustama, et nad peaksid abiellu jääma. Teisel päeval, istudes vihmasajus liiklusummikus, klaasipuhastajad vaevalt oma ülesandega toime tulemas, tunnevad nad äkki niisugust üksindusepuhangut, et saab kristallselgeks: ma saan õnnelik olla vaid armukese juurde jäädes.
Neil mõtlemisperioodidel räägivad nad sõpradega. Kuid sõbrad annavad tavaliselt vastukäivat nõu.
Ja nad jätkavad, palavikuliselt vastuseid otsides. Viimaks langevad nad kurnatult kokku ega tee üldse midagi. Ja pendel kõigub edasi-tagasi, mitte millestki paanikasse, paanikast mitte millessegi.
Kuid selles kõiges pole vastuseid.
Kus need vastused siis on?
Siiani olen rääkinud “headest inimestest, kellel on kõrvalsuhted”. Aga kui sina oled üks neist inimestest, siis räägin sinust. Ja sa leiad vastuseid teiste inimeste kogemustest, kuidas kindlustada iga järgmist sammu, mida astud, et sa seda kahetsema ei peaks.
Inimest ei tee rumalaks see, kui ta ei tea, kuidas midagi teha. Rumal on see, kui sa ei õpi teiste kogemustest. Kuid võib juhtuda, et sa ei saa õppida teiste kogemustest. Ja nii on see ka siiamaani olnud.
Kuid mina võin olla selleks mentoriks või ämmaemandaks või giidiks (vali oma metafoor!), keda vajad. Mitte sellepärast, et ma oleksin nii tark, vaid kuna olen läbi käinud iga tolli neist pimedatest metsadest koos lugematute inimestega, kes on kaotanud oma tee nagu sinagi, ja ma olen õppinud, kuidas juhatada neid ohutusse kohta. Olen teada saanud kõikidest püünistest, kuhu kinni jäädakse. Ja olen uurinud, kuidas leida tee parimal võimalikul viisil, ükskõik kui eksinult võite end hetkel tunda.
Kõige aluseks on mõte, et sa kindlustad iga järgmist sammu, nii et seda kahetsema ei peaks. See on uus idee paljudele. Me kaldume otsima, mis on “õige” või mis on “parim”. Aga kui asjad on segased, on ainsaks lahenduseks astuda üks samm korraga ja iga sammuga endalt küsida, mida sa kõige vähem kahetseksid. Ja siis lähevad asjad kõige tõenäolisemalt hästi.
Tavaline arvamus kõrvalsuhteist on, et need lõpevad nagu autoõnnetus, kus purunenud akendest ronivad välja haavatud ja veritsevad ellujäänud. Ja vahel tekib tõesti niisugune tunne. Kuid see ei pea nii olema.
Kui sa suudad õppida teiste kogemustest, võid uuendada oma elu ja leida armastuse, mida oled otsinud.
Jah, sa võid küsida: aga kuidas ma alustan?
Las ma näitan.
ESIMENE TASAND:
SÜÜST ÜLE SAAMINE
“MA OLEN NII VÄSINUD TUNDMAST, ET MIND HÄBISTATAKSE.”
Nii et sinuga juhtus see ja sattusid tõelisesse kimbatusse. Pole ime, et kadestad neid külma südamega, arvestavaid inimesi, kes ei hooli, kellele haiget teevad. Asjad oleksid palju kergemad, kui sind ei koormaks nii raske süükoorem, et see halvab sind ja muudab sind rumalaks.
Nii et mis on tõde? Olen juba öelnud, et enamik mehi ja naisi, kellel on kõrvalsuhted, on head inimesed. Kuid mis sina arvad? Kas arvad, et oled halb inimene, vaid sellepärast, et oled seotud kahe inimesega? Pole kindel? Siin on testjuhtum. Sina ütled mulle. Kas Abby on halb inimene?
Paar nädalat pärast minu juures käima hakkamist puhkes Abby äkki nutma. “Mul on kõrvalsuhe,” pahvatas ta nuuksudes. “Ma lihtsalt ei suutnud teile varem ütelda. Mul oli liiga häbi. Kuid olen kohtunud ühe mehega nüüd juba viis aastat.”
Abby tundis end kohutavalt süüdi olevat. Aga enne kui tema üle kohut mõista, vaatame tervet pilti.
Abby teeks kõike oma seitsmeaastase poja heaks. Ta käis ka kirikus ja palus jumalat, et too talle näitaks, mida ta peaks tegema selles segases olukorras, kuhu ta oli sattunud.
Aastaid tagasi hakkasid asjad tema abielus allamäge minema. Ta abikaasa Mike oli külm ja nõudlik ja tal oli kohutav iseloom – ta polnud kunagi Abbyt peksnud, kuid ta oli löönud seina auke ja üldiselt hoidnud naist ärevuses. Ta polnud hea armastaja. Ta polnud ka hea isa. (Viimane polnud vaid Abby arvamus. Kõik tuttavad ütlesid, et ta on oma poja vastu tõeliselt vastik.)
Kuna ta oli nii vilets abikaasa, hakkas Abby lahkumisele mõtlema. Kuid kuna ta oli vilets isa,
