teha, kohtas ta Tomi. Tom paistis olevat kõik, mida Mike polnud. Mis kõige tähtsam, ta oli Abby vastu pidevalt kena. Naise jaoks, kes januneb armastust ja romantikat, pole midagi võrgutavamat kui mees, kellele ta tõeliselt meeldib. Nagu oleks juhus juhtumispaika otsinud, ja Abby sai asjast aru alles siis, kui tal juba oli Tomiga täisvereline armusuhe.
ROOSID JA TULEVÄRK. Sel vähesel ajal, mis nad koosviibimiseks leida suutsid, oli kõik vaid roosid ja tulevärk. Kuid Abby kartis, et asjad väljuvad kontrolli alt, ja seepärast lükkas ta Tomiga kohtumisi kuude kaupa edasi, lootes kas teda unustada või et ta elu koos Mike’iga kuidagi muutub. Viimaks oli neil Tomiga kombeks kokku saada iga kuue kuu järel, et veeta üks pärastlõuna seksi ja romantikaga kenas kesklinna hotellis.
Ka Tom oli abielus. (Inimestel on sageli kõrvalsuhteid nendega, kes on püsisuhtes – lihtsalt sellepärast, et pärast kahekümnendaid eluaastaid on nii paljud inimesed püsisuhtes.) Tomi naine polnud nii halb kui Mike, neil lihtsalt polnud enam midagi ühist. Nende abielu oli külm ja surnud. Tom oleks enda oma otsekohe lahutanud.
Mida teha? Abby teadis, et oli vajadusel valmis poja pärast abikaasat välja kannatama. Kuid mõte ootamisest, kuni ta poeg kolledžisse läheb, enne kui tema, selleks ajaks menopausis, suudab armastust leida, oli ülimalt masendav.
Olukorrast oli väljapääs. Abby oli kindel, et kui ta paluks Tomil ta naine maha jätta, ja kui ta lubaks, et jätab oma mehe maha, siis Tom lahutaks. Nad võisid koos õnne leida. Tom oli ainus mees, keda ta oli kunagi tõeliselt armastanud, või kes oli kunagi tõeliselt armastanud teda. Kuid naist ajasid segadusse hirm ja süütunne. Jah, mõtles ta, Tom teeks seda, kuid äkki oleks ka tema hirmust nii halvatud, et see muudaks nende armastuse müredaks nagu apelsinimahla kallatud piima?
Peale selle Abby muretses, et kas nende armastus oli tõeline. Jah, see tundus muidugi kõige tõelisema asjana maailmas sel ühel erilisel pärastlõunal iga kuue kuu järel, ja nende harvades ülisalajastes e-mailides, mida täitis igatsus teineteise järele. Kuid see kõik oli nii romantiline. Ta teadis, et Tom oli hõivatud, töödrügav, endassesulgunud ärimees. Kuidas võis Abby olla kindel, et nende keemia oli ehtne ja mitte nende lootuste ja vajaduste ja fantaasiate kõrvalprodukt?
Ja kui Abby abielluks Tomiga, mida teeks see tema pojale, tundlikule poisile, kelle kaasvanemaks oleks siis kättemaksuhimuline isa?
Kuigi see kõik oli muserdav, polnud Abbyl kellegagi asja arutada. Ta oleks võinud riskida ja oma õele Bethile südant puistata. Kuid oli suur võimalus, et Beth räägib oma abikaasale edasi, ja Abby ei saanud sellega riskida, sest Bethi abikaasa oli Mike’i hea sõber.
Nii et Abby tundis, nagu oleks lõksus miiniväljal – igal pool, kuhu ta astus, võis õhku lennata.
Milline on sinu kohtuotsus? Kas sa arvad, et Abby on halb inimene? See on tähtis, sest mingil viisil käib see kohtuotsus ka sinu enda kohta.
Abby ei tahtnud kunagi kellelegi liiga teha ja ta andis oma parima, et vältida teistele haigettegemist. Igal sammul püüdis ta ette võtta kõige paremaid asju. Ma ei näe mingit muud võimalust tema iseloomustamiseks: muidugi on ta hea inimene.
Ja kui sa saad enda kohta samasuguseid asju öelda, miks sa ei võiks siis arvata, et oled samuti hea inimene? Ma pean ütlema, et tõenäoliselt oledki, kui sa sarnaned peaaegu kõigi inimestega, kellega olen töötanud.
Kõigepealt, miks Abby end Tomiga sidus? Muidugi pole abikaasa petmine moraalne tegu. Ma ei väidagi seda. Kuid Abby janunes armastuse järele. See kindlasti muudab ta vea mõistetavaks.
Mõned inimesed selles olukorras on külma südamega ärakasutajad. Nad on väga heas suhtes, aga kui nad leiavad, et suudavad väikesest kõrvalehüppest terve nahaga pääseda, siis nad mõtlevad, et miks mitte seda teha. Ja kui nende partner haiget saab, noh, ta peaks sellest lihtsalt üle saama, arvavad nad.
Enamik häid inimesi, kellel on kõrvalsuhted, elavad väga erinevas reaalsuses. Nad ei kavandanud kunagi, et see juhtuks. Nad tahtsid vaid oma osa armastusest ja õnnest, mida inimesed selles elus leida võivad. Kuid nende suhtes oli midagi puudu, ehk päris palju. Siis nad kohtasid kedagi ja üsna varsti olid nad kahes suhtes, nende armuelu oli segamini aetud ja nad tundsid, et hakkavad hulluks minema.
Et olla kindel, kas see käib sinu kohta, vasta ausalt neile küsimustele:
Kas tunned end süüdi või murelikuna, et teed inimestele oma elus haiget?
Kui asi puudutab su kõrvalsuhet, kas püüad pidevalt välja mõelda sellele olukorrale lahendust, mis oleks kõigi jaoks parim?
Kas sa tahad lihtsalt leida oma osa armastusest ja õnnest ja loodad, et kõik teised teevad samamoodi?
Kui sa vastasid jah kõigile kolmele küsimusele, siis võid olla kindel, et oled hea inimene.
Sul on head kavatsused. See ongi nii masendav. Sa tead, et riskid kõvasti kõige untsuajamisega. Seepärast sa kardad, et oled halb inimene. Sa tunned end süüdi ja häbistatult. Kuid sa ei peaks. Ja ma ütlen sulle, miks.
Ma ei taha sind konksu otsast lahti lasta. Ma tahan sind tegelikult tugevamini kaasa haarata, kuid vaid selleks, et aidata sul edasi liikuda ja asju selgitada nii ruttu kui võimalik. Sa pead süütundel ja häbil minna laskma, sest need halvavad. Muudavad sind rumalaks. Panevad sind tegema halbu otsuseid.
See käib nii. Süütunne ja häbi teevad valu. Ja nagu iga valu liik, haarab see tohutul hulgal energiat ja tähelepanuvõimet. Enne kui sa arugi saad, on su peamine eesmärk teha, mida iganes suudad, et vähendada oma süütunnet ja häbi. See ahvatleb sind tegema impulsiivseid otsuseid. Veel enam, kuna sul on süü ja häbi tõttu raskem inimestega oma probleeme arutada, oled oma tunnetega täiesti üksi ja sul pole tarku nõuandjaid.
Millisesse olukorda see sind paneb? See muudab su väga haavatavaks, sa kõigud ühele ja teisele poole, mitte sellepärast, et see oleks sulle parim, mitte sellepärast, et see oleks parim kõigi jaoks, vaid sellepärast, et sa lihtsalt ei suuda enam süüd ja häbi taluda.
Just seal Abby oligi, kui ta esmakordselt minu juurde tuli. Ühel päeval ta ütles: “Ma lihtsalt ei saa seda oma pojale teha. Ta on nii tundlik laps. Ma ei taha, et ta kasvaks lahutatud vanemate lapsena.” Ta tahtis teha ükskõik mida, et süü- ja häbitunne kaoks.
Kuid kas see oli tark? Oli see parim kõigi jaoks? Võib-olla. Kuid võib-olla mitte.
Paar nädalat hiljem ütles Abby: “Ma lihtsalt tahan olla koos Tomiga. Igatsen teda nii väga. Ma ei suuda taluda seda põrgut, milles elan.” Ja ta oli valmis välja astuma oma majast, oma abielust, võttes poja endaga kaasa, lootes parimat.
Aga kui me sellest rääkisime, sai väga selgeks, et see äkiline soov Tomi käte vahele lennata tulenes põhiliselt sellest, et ta ei suutnud taluda emotsionaalset valu, milles ta elas.
Teda ei aidanud see, et süü ja häbi teda piitsutasid. Abby hakkas nägema, mida ta tegelikult saavutada püüdis. Ta tahtis leida armastust. Ta tahtis hoolitseda oma poja eest. Ta tahtis, et keegi haiget ei saaks. Ta ei tahtnud isegi oma abikaasale Mike’ile haiget teha. Uskliku inimesena ei suutnud ta loobuda mõttest, et truudusetus on patt. Kuid ta pidi ka tunnistama, et ta kavatsused ja püüdlused välja mõelda, mis oleks kõige parem ette võtta, näitasid, et ta on hea inimene.
Ja see laskis Abby vabaks. Ta mõtles välja plaani. Tema suhted Mike’iga ja Tomiga olid kaks täiesti eri asja. Abby hakkas nägema, et kui ta jääb Mike’iga, peab ta poeg kasvama viha ja kibeduse igapäevases luupainajas. See ei saanud olla hea mitte kellelegi. Ja ta hävitaks iga võimaluse,
