eriala on vene lingvistika, aga ta otsustas valida ka ühe soome-ugri keele, osaliselt seepärast, et tema ema on vepslane. Tanja otsustas eesti keele kasuks ja on oma valiku üle õnnelik. Ta on paaril suvel käinud Eestis keelelaagrites ja osaleb koduülikoolis endiselt eesti keele kursustel. Ta küll tahtis Tartusse vahetusõpilaseks minna ja oligi juba minemas, kuid siis kuulis ta õppetoolis vastu võetud otsusest: ta saadetakse hoopis Tsukubasse. Tanja ei rõõmustanud, aga Tartule tuli ära öelda.
„Kas sa tõesti eelistaksid Eestit Jaapanile?” küsin Tanjalt, kui ta kuu aega hiljem mulle Eestisse külla saabub.
„Muidugi,” vastab Tanja tagasihoidlikult. Ta on selline tüdruk, kes esimesel hetkel mõjub väga vaiksena, nii et temast justkui ei saagi midagi välja pigistada, eriti eesti keeles. Kui aga natuke üksteisega harjuda, tuleb välja, et ta pole sugugi tagasihoidlik, et ta räägib võrratut eesti keelt ja on seejuures veel vahva, nii vahva. Jätame nägemiseni, järgmine kord kohtume juba Jaapanis.
Minu esialgne kõhklus aastaks Jaapanisse minna on viimaste kuude jooksul märkamatult teisenenud põletavaks sooviks juba kohale jõuda. Kõige soodsama lennupileti leian suunal Helsingi-Pariis-Tōkyō. Ainus mure, et lennuk maandub Narita lennujaamas 27. augustil, päev varem, kui ülikool on saabumispäevaks määranud. Ülikoolil ei ole aga võimalik kedagi erandkorras päev varem vastu võtta ega ühiselamusse lubada, nagu võib lugeda välisõpilaste juhendist.
Mõtlen, kus peaksin veetma oma esimese öö Jaapanis. Küsin eestlaselt Hettilt, tema üürib Tsukubas korterit. Kuid Hetti vastab, et ta on neil päevil Eestist külla tulnud mehega Jaapani ringreisil.
Aga mul on ju sõber Kentarō, tuleb mulle meelde. Kentarō juba nõudis, et tahab mulle lennujaama vastu tulla. Olen tema pakkumise seni tagasi lükanud. Hotell on kallis ja minu rahavaru pea olematu, arutlen nüüd, ja Kentarō oleks kindlasti nõus mind oma elutoa diivanil majutama.
Mõte, et pean päris üksinda lennujaamast hotelli minema ja terve esimese päeva Jaapanis ihuüksinda veetma, tundub sel hetkel huvitaval kombel hirmuäratavam kui minu yakuza moodi tätoveeritud Brasiilia-Jaapani macho-sõber internetist.
KES SINA OLED?
Pariisi lennujaam tundub terve linnaku suurune – sammun ühest terminalist teise oma pool tundi. Üks vanemapoolne mustanahaline mees, koristaja, vilistab valjult viisijuppi, mis paisub ühel hetkel kõvaks lauluks.
Sealsamas kõrval jalutavad sõjaväelase vormis mees ja naine. Viivuks tabab mind mõte, et järsku on nad terroristid, sest mõlemal on käes suur automaat. Muidugi on nad hoopis lennujaama turvajad, kes palgatud potentsiaalse terroristi tabamiseks ja tapmiseks. Lennujaama töötajad on enamikus afroprantslased, kes ütlevad oui7 asemel „oueh”.
Kõik paistab sujuvat, olen rahulik ja asjalik, kui mitte arvestada üht kerget paanikahoogu, kui avastan, et mu Pariis–Tōkyō pardakaart on kadunud, ja ma süüdistan selle äravõtmises ja mittetagastamises ühte sellist „oueh”-kassiiri. Varsti selgub aga, et pilet on mu oma kotis ja situatsiooni piinlikkust hästi tajudes kiirustan näost punasena lennukisse.
Istun akna ääres ja minu kõrval istub proua Tamako, ühe Tōkyō ülikooli prantsuse keele õppejõud.
„Vabandage,” ütlen temast üle trügides jaapani keeles.
„Te räägite nii hästi jaapani keelt,” avaldab tema viisakat imestust.
„Oh ei, sugugi mitte,” vabandan taas. Olgu mu jaapani keelega, kuidas on, aga vähemalt oskan ma vabandada.
Ütlen, et olen Eestist ja tema ütleb: „Tõesti imetlusväärne, kuidas te Nõukogude Liidust lauldes vabaks saite.” Räägin talle eesti keelest ja soome keelega sarnastest sõnadest (toon näiteks vaimo ja pulma8, ta naerab). Tema jutustab oma Prantsuse sõpradest ja elust. Lapsi tal pole, aga kui lennukis üks lapsuke hetkeks omapäi jääb ja nutma puhkeb, on proua Tamako tema juures selga silitamas juba enne, kui mina üldse midagi märgata jõuan.
Ta küsib, kuidas ma lennujaamast edasi lähen, vastan, et sõber tuleb vastu.
„Jaapani sõber, kui tore!”
Selgitan häbelikult, et sõber, kes Tsukubas elab.
„Kas ta käis teil külas?”
„Ei, me tutvusime veebis.” Oh, miks ma ei oska valetada.
„Ahaa, nii et kohtute esimest korda?”
„Jah.”
„Ahaa.”
Kui tobe – taas kord ei suuda ma end kuidagi sõnadega kaitsta. Vaikime ja ma püüan kogu oma olekuga kõigest väest mõista anda, et asi ei ole tõesti nii, nagu esmapilgul paistab. Ma ei ole armunud ja … ja mis peamine – kuigi me tutvusime internetis, on asi täiesti ohutu, o-hu-tu.
Alustame sõitu enne keskpäeva, ent juba mõne tunni pärast hakkab hämarduma. Jälgin ekraanilt lennuki asukohta kaardil, kuidas me möödume jälle napilt Eestist ja lendame üle Venemaa, muudkui mööda Siberit, otse üle Habarovski. Proovin tukastada, aga ma ei oska istudes magada. Siis tõuseb taas päike. Hommikusöök, riiki sisenemise tarbeks väike ankeet („Kas teie valduses on illegaalseid narkootikume?” No tõesti, kumba kastikesse peaksin linnukese tegema, kui plaaniksin midagi salaja Jaapanisse toimetada, vaimutsen omaette.) Lennuk alustab maandumist. Pilvede asemel võib näha korrektselt mõõdetud põlluruutudest moodustatud lapitekki. Ja kuskil seal keskel on Narita lennujaam.
Astun koos proua Tamakoga lennukist välja, ühtaegu väsinud ja ärevil, ja läbin tuimalt kõik riiki sisenemise protseduurid. Proua Tamako lubab lennujaamas minu järel oodata, et kindlaks teha, kas mu kohver ikka jõudis kohale. Siis lubab ta mu pakke valvata, kuni vetsus käin. Mulle pole küll eriti meeltmööda, et me ikka veel hüvasti ei jäta, sest ausalt öeldes ei tahaks ma väga, et proua Tamako Kentarōga kohtub. Aga mis teha, jätan ta valvama ja torman kähku vetsu.
Teoreetiliselt olen küll kursis, et Jaapani tualett on omaette nähtus, aga sel momendil, täiesti magamata ja peast imelikuna, ei oska ma tõesti aimata, et vetsuminek mingit erilist vaimset ettevalmistust nõuab. Esimeses kabiinis on aga ainult mingi auk, mille kohal kükitada. Tuimalt vaatan järgmisesse kabiini. Sealse poti prill-laua kõrval on vähemalt kolm nuppu, millest ühele maalitud noodid ja teised kaks on tähistatud arusaamatult. Ma ei tea veel, et prill-laua-soojenduse, vetsuhääli summutava heli ja pesemisfunktsiooniga tualettpoti näol on tegemist keskpärase nähtusega, võrreldes nendega, mille kaas avaneb automaatselt või nendega, mis pakuvad ka kuivatusteenust.
Viimasest kabiinist avastan midagi mulle teadaoleva vetsupoti sarnast ja seda kasutangi. Vaatan peeglist nukralt oma väsinud silmi, tumedaid silmaaluseid ja palavusest õhetavat nägu, seejärel torman tagasi proua Tamako juurde, et koos vastu astuda kohtumisele Kentarōga.
„Seal mu sõber ongi,” osutan Kentarōle, ja elan kohe üle tugeva tätoveeritud tüübi põsk-põsk-musi-embuse. Võib vaid ette kujutada, mis mõtted jooksevad Tamako-sensei peast läbi, kui ta minu kaaslast näeb. Aga teen enesekindla näo pähe. Lubame proua Tamakoga kontakti hoida ja jätame hüvasti, et siis parkimisplatsilt leida auto, mille Kentarō väidab ära kaotanud olevat.
„Kas see ongi kogu sinu pagas?” küsib ta pettunud ilmel minu ainsat kohvrit silmitsedes. Kohvrit, kuhu olen surunud täpselt kahekümne kilo jagu riideid
