style="font-size:15px;"> „Ei, tõsimeeli.”
„Hästi,” otsustan kaasa mängida. „Aga sa pead mul siis aitama poissi hankida.”
„Olgu,” lausub Hiroshi endiselt tõsiselt. „Edaspidi hakkan sind potentsiaalsetele kandidaatidele tutvustama.”
Ühe toosti (ühe paljudest) ajal hüüab juudi-vene Jevgeni, ja mulle tundub, et just minule: „Hitler on alistatud!” Jevgeni, peab ütlema, on mulle esimesest hetkest ebasümpaatne. Juba me esmakordsel kohtumisel suutis ta kas teise või kolmanda lausega mind välja vihastada. Tundub, et ka see toost on taas väike kibe vihje venelaste suhtumisele eestlastesse, millele üsna äsja toimunud Pronksöö nime all tuntuks saanud aprillisündmused ainult vürtsi lisasid. Mõtlen, et sellisest toostist kujuneb suurem rahvustevaheline konflikt ja olen juba valmis midagi sõjakat vastama. Viskan Jevgenile vihkava pilgu, aga igaks juhuks enne ründamist küsin Tanjalt meie „salakeeles”, et kas toostiga vihjati Eesti-Vene suhetele.
„Ei-ei, muidugi mitte,” vastab Tanja. „See on lihtsalt toost.”
„Kas see on normaalne, et praegu tõstetakse ikka toosti Teise maailmasõja sündmuste auks?”
„Täiesti normaalne,” vastab Tanja. Hästi, loobun kaklusest, ja pealegi: mõni viinapits hiljem märgib too Jevgeni, et mul on ilusad silmad. Sellega on rahvustevaheline igavene rahu ja sõprus taastatud.
Seltskond muutub üha ülemeelikumaks, kuni Läti poiss, täis nagu tatikas, teatab, et ta läheb ujuma. Me oleme nii umbes kahesaja tuhande kodanikuga väikelinna suurimas pargis. On laupäeva õhtupoolik ja murul kümneid inimesi: piknikuseltskondi ja lapsi, kes palli mängivad või karpkalu söödavad. Ja siis tuleb see heledapäine suure ninaga välismaalane, kes võtab kõigepealt seljast särgi, siis jalast püksid. Loodan endamisi, et lätlasel on nutikust aluspüksid jalga jätta. Aga ülehindan teda. Poiss koorib end ihualasti ja läheb ujuma. Talle järgneb too surfari sarmiga venelane, samuti porgandpaljalt. Vesi on väga madal, nii et poisid kahlavad mudas ja naeravad, paljad nokud tilbendamas.
Paar jaapanlast tõusevad oma kohalt ja lahkuvad. Üks vanem mees võtab välja mobiiltelefoni ja hakkab toimuvat filmima. Algul tundub see kõik meile hirmus naljakas, aga järjest enam hiilib piinlikkustunne ligi. Üks mees tuleb ja palub meil oma sõpradele öelda, et nad püksid jalga paneks. Siin on ju perekonnad ja lapsed ja nii. Poisid tulevad veest, panevad riidesse. Tüdrukud arvavad, et aeg on piknik lõpetatuks kuulutada, ja seavad end minekule. Kell hakkab kuus saama ja juba on hämar.
Veel mõni päev hiljem istume taas pargis tiigi ääres pehmel murul, taas kord ringis pikniku põhivarustusse kuuluval helesinisel kilel. Minu ümber on kümmekond inimest. Tutvumispidusid ja õhtuseid piknikke on olnud juba nii palju, et ei jõua kokku lugeda. Mõtlen hirmuga võimalike eesolevate hetkede peale, kui mõne piknikukaaslasega taas kohtudes pean piinlikkusega tunnistama, et olen tema nime ära unustanud – või õigemini, pole kunagi meelde jätnudki.
Seekord on eestlane Hetti oma sõbrad kokku kutsunud. Ei mingit viinapudelit, ei mingeid äsja saabunud nimetuid kõhevil vahetusõpilasi, kui mina ise välja arvata. Piknikuseltskonna tuumikuks on robootikud ja matemaatikud ja muud reaalses maailmas hästi toime tulevad inimesed. Sri Lanka poisil Dushyanthal, keda kutsutakse Dushiks, on tegelikult viis nime, kõik pikad ja keerulised. Tal tuli passi jaoks kaks nime välja valida, sest kõik viis poleks sinna ära mahtunud. Abhay, see hindu, kellega me veebis tutvusime, pole mitte lihtsalt üks India mees internetist, vaid tippfüüsik. India valitsus saatis ta Tsukubasse osakeste kiirendi juurde töötama. Minu eelarvamused kukuvad kildudeks.
Maria on pärit El Salvadorist ja me avastame, et terve teadus on selgitada ülejäänutele, mis vahe on nimede Maria ja Maarja hääldusel. Infotehnoloogia eriala poiss hiinlane Li on äsja saksa keele õppimise käsile võtnud ja katsetab seda minu peal. Bruneist pärit matemaatikust hiinlanna Eng ütleb mulle, et meenutan talle tema õpilasi. Kui küsin, mismoodi, siis vastab ta, et ka nemad olid pikad ja blondid. „Pikad? Ma pole pikk! Ma olen 161 sentimeetrit,” ütlen. „Tõuse püsti,” lausub Eng. Seisame kõrvuti ja tema ulatub mulle ninani. Hästi, ma olen pikk, pean esimest korda elus tunnistama.
On veel üks väga jutukas tüdruk Filipiinidelt, keda keegi ei tunne, aga kogu ülikool paistab teadvat, ja kes mingil temale omasel müstilisel kombel on samuti meie piknikuga liitunud.
Ainuke jaapanlane on noormees nimega Shō. Hiroshi soovitus endale aastaks poiss soetada on vist mu alateadvusesse jälje jätnud, sest vaatan Shōd ja ei tea kust tuleb mulle pähe mõte, või pigem palve: oh, palun, et temast ei saaks minu mees. Ei teagi, miks. Kuigi pean tunnistama, et mind natuke rõõmustab, et jaapanlane minu keelenalja peale naerust selili viskab. Mulle meeldivad sõnamängud ja jaapani keeles on neid nii lihtne välja mõelda, et need tegelikult ei olegi enam mängud. Nimelt räägib Filipiini tüdruk reklaamist, kus maisihelbed tantsivad. „See on nii kawaii!” vuristab ta. See tähendab, et nunnu. Mina ütlen, et tantsivad maisihelbed on pigem kowai ehk hirmus.
Hiina poiss Li, kellega olen tegelikult korra juba kohtunud, püüab sel piknikul mulle teiste ees salaja midagi saksa keeles öelda. Aga kuigi ta räägib hästi inglise keelt, kõlab saksa keel tema suus väga hiina keele moodi. Ma ei saa temast aru enne, kui ta lõpuks alla annab ja taskust paberitüki võtab. Sinna on kirjutatud: du bist sehr schön15. Punastan ja tänan häbelikult. Aga pean end tagasi hoidma, et mitte seada teda veel piinlikumasse olukorda täpsustavaid küsimusi esitades: kas sa tõesti ei märka, et mu silmad on väiksed ja silmaalused tumedad ja nägu liiga ümmargune ja juuksed pea ümber ludus?
Olgu kuidas on, aga Jaapanis veedetud napi nädalaga olen avastanud oma seni varjusurmas olnud võime inimesi esimesest silmapilgust endasse armuma panna. Kui siia lisada veel minu silmanähtav vajadus jaapani keele praktikaks, mõtlen, aga endiselt naljaga, siis ehk tulekski võtta käsile poiss-aastaks-projekt.
„Tōkyō on Tōkyō,” kirjutan veebipäevikusse ühtaegu kõike- ja mittemidagiütleva fraasi. On hiiglaslikud klaasist pilvelõhkujad, mis liikuvate pilvede taustal optilise triki tõttu sulle kaela näivad vajuvat, ja suured metsased pargid, kus inimesed piknikku pidades, palli mängides või koeraga jalutades aega veedavad. Keskealised, liiga varakult hallide juustega sarariiman’id16 higistavad oma pintsakutes ja tibide gyaru’de17 perfektset meiki ei riku isegi tappev kuumus. Ma olin eeldanud, et Tōkyō on väga kõnekas linn, aga nüüd miskipärast ei ütle see mulle mitte midagi.
Tudengid on laborites süvenemas oma uurimistöö sügavustesse. Tegelikult peaksid sedasama tegema ka jaapanlane Shō ja Sri Lankalt pärit Dush, aga nemad kaks ja Hetti on vastutulelikult minu ja Tanja esimesele Tōkyō-tuurile kaasa tulnud. Temperatuur on endiselt ülalpool kolmekümmet ja see tohutu niiskus … Rumala peaga pole ma päikesevarju soetanud. Hetti laenab mulle oma vihmavarju, nii saan punetavat nahka hullema eest kaitsta.
Teeme klassikalise pühapäevatuuri. Sõidame Tsukuba Ekspressiga Tōkyōsse, istume Akihabaras ümber Yamanote ringliinile ja läheme maha Shinbashi jaamas. Jalutame päikest varjavate majahiiglaste vahel, ajame pea kuklasse, et näha, kuidas üksikud taevas hõljuvad pilved klaasseintelt vastu peegeldavad. Shō juhatab meid Hamarikyū aeda – kaunisse mereäärsesse parki. Jalutame mööda aiaradasid ja peatume, et silmitseda Tōkyō lahte. Hamarikyū aiast avaneb just seesugune vaatepilt, mille kohta saab öelda, et see on Tōkyō. Aias on taltsutatud igerikud männipuud ja sakura’d ehk kirsid, mis kevadel õitsedes kindlasti vaimustavat vaatepilti pakuvad. On tiigid, sillakesed ja kõige keskel teemaja. Aga kui korraks
Sa oled väga ilus (saksa k).
