kuju ja selle ümber on tohutu hulk inimesi, kes oma sõbra, kallima või töökaaslasega on kokku leppinud kohtumise Hachikō juures. Koer nimega Hachikō ootas oma peremeest rongijaamas veel aastaid pärast tolle surma ja tema piiritut truudust kuju tähistabki.
Shibuyast on Yamanote liiniga ainult üks peatus Harajukusse. Harajukus on pisike väljak, või tegelikult isegi mitte väljak, vaid lai sild, mis vahel saab välismaalaste silmis teenimatult terve Jaapani sümboliks. Just pühapäeviti – ja parasjagu on pühapäev – kogunevad sinna ennast näitama linna kõige edevamad veidrikud. Seal veedavad aega tüdrukud ja poisid, kes end mõneks anime-kangelaseks joonistanud, ja veel hulk teisi kummalisi inimesi, kes mingil põhjusel end näidata tahavad.
Üks päris tavaline tüse mees on maki käima pannud ja tantsib selle järgi ennastunustavalt. Tema kõrval olev mees vehib samuti tantsida, ainult et tema muusika tuleb kõrvaklappidest. Sealsamas lähedal on üks noor poiss end nunnude helesiniste aluspükste väele koorinud ja räägib maas põlvitades midagi pisikesse ruuporisse. Aeg-ajalt tõuseb ta püsti ja justkui tantsib, seejärel peab kõnet edasi. Poisi juurde astub politseinik ja palub tal riided selga panna. Tagasihoidliku korravalvuri arglikele katsetele teda riietuma sundida vastab poiss publikule suunatud tuliste kõnedega. Politseinik muudkui koputab poisile õlale, naerdes ka ise ja tundes piinlikkust, ja poiss räägib lakkamatult. Korra püüab poiss politseinikku emmata, mispeale too ehmunult taganeb. Publikurohke stseen kestab pikki minuteid. Politseiniku delikaatne õlale koputamise meetod viib lõpuks siiski sihile – poiss paneb särgi selga. Nüüd jõuab kohale ka abivägi. Poiss lahkub vilkuvate tuledega autos. Rahul ja õnnelikud paistavad kõik – korravalvurid, rahvas ja helesiniste alukatega poiss ise.
Suur osa väljakul aega veetvate anime-kangelaste välimusest on saadud sealtsamast, Takeshita tänavalt. Popiidolite fännipoodidest võib soetada lehviku oma lemmiku pildiga. Anime-kangelast jäljendada soovija või lihtsalt hüperarmsust taotlev inimene leiab enda jaoks vajaliku erinevatest riide-, aksessuaari- ja pesupoodidest. On trendikas olla nunnu. Kui leiad, et su koer iseenesest pole veel piisavalt nunnu, võid astuda sisse koerakostüümi poodi ja riietada oma lemmik superkangelaseks, Hello Kittyks, Rilakkumaks (see on karu, kelle nimi on kombineeritud ingliskeelsest sõnast relax ehk lõõgastuma ja jaapanikeelsest sõnast kuma ehk karu), mesimummuks, lõviks või jänkuks, just nii, nagu arvad, et on hea. Poe ukse ees seisavad hääle kähedaks röökinud noormehed ja neiud, kes kliente sisse meelitavad ja kellel on tavaliselt omapärast värvi ja kuju soengud ja nina-, kulmu-, huulerõngad, millega on mujal kui Takeshita tänaval raske tööd leida.
Pühapäevane inimmass trügib mööda kitsast Takeshita tänavat ja õnnest lolli näoga turistid vahivad vasakule ja paremale. Meie teiste seas. Surume ennast mööda ülerahvastatud teed edasi ja lubame endale ühe liialt magusa crêpe’i ehk pannkoogi, mille sisse on keeratud maasikaid, banaaniviile, šokolaadisiirupit ja liiga palju vahukoort. Siis pöördume tagasi „veidrike väljakule”, sest otse väljaku taga on suur torii ehk pühamuvärav, mis viib Meiji jingū nimelisse pühamusse.
Meiji pühamuni viiv tee on nii lai, et sinna mahuks neli rida autosid sõitma. Kui astume läbi esimese pühamuvärava tihedalt puudega ääristatud hämarale pargiteele, muutub õhk jahedamaks. Kõrged puud kaarduvad tee kohale, varjates suure osa valgusest. Putukate sirin on kõrvulukustav. Jalutame kümmekond minutit, enne kui teekäänaku tagant paistab taas üks torii ja näeme pühamuhooneid. Värava ees peseme käed selleks ette nähtud paigas. Shō võtab bambusvarrega kopsiku paremasse kätte ja kallab pisut vett vasakule käele. Siis võtab ta kopsiku vasakusse kätte ja kallab vett paremale. Meie, ülejäänud, püüame teda piinliku täpsusega jäljendada.
Astume väravast sisse heleda kivisillutisega avarasse siseõue. Inimesi on tohutu hulk, aga sellegipoolest on tunda paiga suursugusust. Teiste seas tammuvad ringi mitu väikest poissi ja tüdrukut, kes on eriti pidulikku kimonosse riietatud. Shō selgitab, et Jaapani kombe kohaselt külastavad tüdrukud pühamut pidulikult kolme- ja seitsmeaastaseks saades, poisid viieselt.
Astume Shō järel peahoone trepist üles, viskame mündi hiiglaslikku puust kasti ja ma piilun silmanurgast, kuidas Shō kummardab kergelt kaks korda, seejärel teeb kaks plaksu ja siis kummardab veel korra. Ta paneb hetkeks silmad kinni ja hoiab käsi rinna ees koos. Siis pöördub ta meie poole, et me järele teeksime.
„Mida need kummardused ja plaksud tähendavad?” küsin Shōlt hiljem.
Shō vastab, et ta täpselt ei tea. „Nii lihtsalt tehakse.”
„Aga kui pühamu ees seista, kummardada ja plaksutada, siis mida sel ajal mõtlema peaks?” tahan ikka selgitust.
Shō jääb mõttesse.
„Kas peaks midagi soovima või jumalat tänama?” täpsustan küsimust.
„Ei, midagi ei pea,” lausub Shō.
Äkitselt tuleb meie juurde selgelt ähmi täis ümmarguste silmadega võõras Jaapani mees. „Pulmarongkäik! Kohe algab pulmarongkäik!” hüüab ta püüdlikult inglise keelt hääldades, ja osutab ühe pühamusissepääsu poole. Inimesed on valgunud kahte lehte, välja on võetud fotoaparaadid, mis klõpsuvad ägedalt, kui pulmarongkäik aeglasel sammul risti läbi õue liigub. Kõige ees astub püha mees, kellel on väga veidra kujuga peakate, mis peaspüsimiseks on lõua alt kinnitatud. Tema järel kõnnivad kaks pühamus töötavat neidu, nende taga pruutpaar. Paistab, et rongkäigu tempo on seatud pruudi järgi, sest lumivalges raskepärases riides, hiigelsuure, tornikella meenutava kapuutsi ja väga ebamugavana tunduvate jalatsitega paistab kõndimine olevat raske. Pruuti saadab üks kollases kimonos proua, kelle ülesandeks paistab olevat teda toetada ja vajadusel hoolitseda, et ta ei komistaks. Paari taga sammub veel üks traditsioonilises riides mees, kes hoiab nende kohal suurt punast pabervarju. Edasi tulevad valdavalt musta riietatud sugulased. Ära võib tunda pruutpaari vanemad. Üks ema on riietatud musta pidulikku kimonosse, mille alumises servas on kuldsetes toonides pilt, teine kannab midagi õhtukleidi sarnast. Vaiksel sammul astuvad nad edasi. Meie jõllitame neid koos kõigi teistega, kuni rongkäik kaob pühamu sügavusse.
Meiji pühamust liigume edasi Yoyogi parki. Pargitee ääres on ridamisi, lausa iga kümne meetri järel tulnud bände mängima. Mõnel populaarsemal on kaasas ka fännid, teised on aga vaiksed ja mängivad omaette. Otse pargi sissepääsu juurde väljakule on kogunenud hulk nahkpükstes või mustades teksades mehi, kellel Elvise soeng peas ja kes aeg-ajalt publikule niinimetatud Presley-tantsuga esinevad. Sedasi on olnud igal pühapäeval juba aastakümneid. Neil on taskus kamm ja kui nad parasjagu ei tantsi, siis kohendavad nad kammiga oma soengut, harjutavad omaette tantsusamme, kuulavad rock’n’roll’i ja veedavad niisama aega. Istume pargimurule teiste piknikuseltskondade vahele puhkama. Õpetame Hettiga Shōd ja Dushi rohukõrt närima ja siis läheme taas rongile, et sõita Yamanote ringliiniga veel paar peatust edasi Shinjukusse.
Shinjukus, väidetavalt maailma kõige rahvarohkemas jaamas, sagib tohutu inimmass. Kui sellest viimaks läbi murda ja hiiglaslikust jaamast väljuda õnnestub, pole pikk tee Tōkyō prefektuurivalitsuse hoone juurde. See on väga kõrge kahe torniga maja. Laseme oma kotisisu kontrollida ja siis astume lifti, et uskumatult kiires tempos 45. korrusele tõusta. Vaatame kõrgelt, kuidas Tōkyō järjest hämaramaks muutub ja üle kogu maa süttivad üha uued tuled. Tulukesed ulatuvad nii kaugele, kui silm seletab. Mitte üht hämarat paika.
Tükk aega hiljem, kui viimaks vaatest tüdineme, astume taas lifti ja naaseme maapinnale. Maja ees on lai kaarjas väljak, kaetud valgete ruudukujuliste kividega. Istume alguses ühe lillepeenra äärekividele, aga siis avastame, et väljak on täiesti puhas (kindlasti puhtam kui minu ühika põrand) ja otsustame end pikali visata.
See on päeva kõige helgem hetk. Lesin selili Tōkyō keskuses ja vaatan üksikut tähte, mis öötaevas särab. Heidan pilgu linna kõige võimukamale
