jooksul nii sümpaatseks on saanud, hüvasti. Tüdrukud lähevad koju magama, poisid laborisse tööd tegema. Kuidagi peab ju puhkamiseks kulutatud aja korvama.
NÄHTAMATUD PIIRID
Metalsed riiulid on täidetud paberite ja kaustadega. Lauad on hallid ja kontoritöötajad kõnelevad summutatud häälel. Välistudengid ootavad, dokumendid käes, ühe kõrgema leti taga.
Mul on vaja proua Deniga rääkida – sellesamaga, kes võttis vahetusõpilased Tsukuba bussijaamas vastu ja kellele ma oma yakuza-kaaslasega kustumatu mulje jätsin. Tuutor Hikari ei ole juba kaks nädalat aega leidnud, et aidata mul näiteks pangaarvet avada või postkontoris üüri tasuda, ja kui ma rääkisin talle ülikooli lubadusest mind üüri maksmisest vabastada, soovitas ta mul proua Deni jutule minna – üksinda.
Juba silman proua Deni ja astun letist mööda tema laua juurde.
„Vabandage,” ütlen inglise keeles. Proua Den on dokumentidesse süvenenud ega pane mind tähele.
„Sumimasen,” kordan ennast jaapani keeles. Proua Den vaatab üles ja seni, kuni püüan talle jaapani keeles oma muret seletada, juhatab ta mu, selg ees, kujuteldava joone taha, kus teised vahetusõpilased tunglevad.
„Mulle öeldi, et ma ei pea ühiselamus üüri maksma,” otsin kohmakalt õiget sõnastust. Proua Den kergitab kaunist kulmu.
„Kõik üliõpilased peavad üüri maksma,” ütleb ta hästi aeglaselt ja teeseldud kannatliku ilmega.
„Aga … aga koduülikoolis mulle öeldi nii,” püüan end oma puudulikul viisil väljendada.
Proua Den naeratab meeldivalt ja ütleb: „Küllap on tegemist ülikoolidevahelise möödarääkimisega, sest kõik üliõpilased maksavad üüri. Üks hetk, otsin välja teie akadeemilise nõustaja kontaktandmed. Küsige temalt,” lisab ta ja läheb tagasi oma laua juurde.
Mõtlemata astun jälle lauale lähemale, et tema jalavaeva vähendada. Seekord pöördub üks teine kontoritöötaja minu poole, et mind taas nähtamatu joone taha juhatada. Proua Den tuleb tagasi vene kultuuri klubi juhataja Katō-sensei telefoninumbriga, mida ma juba niikuinii tean.
Ah, et sellised on siis nähtamatud piirid. Lähen tagasi oma ühikatuppa ja nutan pisut. Esimest korda nende nädalate jooksul mõtlen, et ma tahan koju. Istuksin kodus elutoa diivanil, hiiglaslik kohvitass käes ja loeksin raamatut. Kas või vahiksin tundide viisi tuima näoga telerit. Vähemalt poleks mul hirmu, et ma toime ei tule. Et mind saadetakse riigist välja, sest et mul pole raha end ära elatada.
Kohtun Hetti ja tema mehe Joeliga Tsukuba bussijaamas. Nad tahavad mulle tutvustada kohalikku kaitenzushi’t. Kaiten tähendab jaapani keeles pöörlema ja tegu on odavamat sorti sushirestoraniga. Istume jahedas saalis laua taga, vaadates, kuidas liikuval lindil möödub meist üha uusi ja uusi sushitaldrikuid. Hetti juhendusel võtan tassi, panen sinna imepisikese lusikaga rohelise tee pulbrit ja lasen leti küljes olevast kuumaveekraanist vett peale. Hetti ja Joel tellivad oma lemmikuid ja mina söön esimest korda elus toorest lõhet ja tuunikala, olles uude maitseelamusse armunud. Taldrikuvirn üha kasvab ja juttu aina jätkub.
„Aga kui palju sul siis raha on?” küsib viimaks Hetti, kui oma muret kurdan. Räägin pisistipendiumidest ja õppelaenust. Hetti ja Joel vahetavad kõhklevaid pilke.
„Ma tean, mul on tööd vaja,” ütlen, nagu võiks selle tunnistamine mu naiivsust vähendada.
„Tead,” lausub Joel. „Üks sõber saatis mulle paar kuud tagasi tööpakkumise, mida ta Eesti ajalehes nägi. Üks kinnisvarafirma Tōkyōs otsib eestlast.” Joel lubab tööpakkumise välja otsida. Seesugune kuulutus lõhnab kergelt kahtlase äri järele, mõtlen, aga asja võib ju uurida.
„Kas te tõesti otsite eestlasest töötajat?” kirjutan kinnisvarafirmale eestikeelse kirja.
„Jah,” tuleb vastus. „Saame kokku ja arutame asja.”
Järgmisel Kalinka klubi kohtumisel jutustan Tanjale, et lähen Tōkyōsse tööintervjuule. „Kas sa ikka tead, et ülikool keelab vahetusõpilastel töötada?” küsib Tanja.
„Mis mõttes?”
Ta seletab: „Esimesed kuus kuud ei tohi töötada, pärast juba võib.”
Kätte on jõudmas ülikooli sügispidustused ja ka vene kultuuri klubi peab plaane, kuidas seal esineda. Keegi tarkpea leiab, et võiks vene restorani püsti panna ja selleks tuleb paar päeva varem koguneda Katō-sensei koju, et siis kõik koos valmistada boršisuppi, pannkooke ja hirmus pisikeses ahjus sada pirukat. Lõikan köögilaua taga sibulat ja pisarad voolavad mööda põske. Sealsamas kõrval hakib supi jaoks juurvilju Katō-sensei, kes teeb mu pisaraid nähes tagasihoidlikult nalja: „Kas igatsete koju, Maarja?” naeratab ta. „Jah,” mängin kaasa. „Väga igatsen!” teesklen nutunuuksatust.
Otsin õiget momenti, et Katō-sensei’lt küsida, kas ei ole võimalik minule, stipendiumita vaesele õpilasele, kuuekuureeglist erandit teha. Katō-sensei hiigelsuured silmad on täis ülimat ebamugavustunnet, kui ta mulle vaikselt ütleb, et ta ei saa sinna mitte midagi parata, reeglid on sellised. Miskipärast on mul tunne, et minu peamine eksimus oli küsimine. Oh, miks ma pidin küsima? Miks ma ei võinud selle asja lihtsalt saladuseks jätta? Katō-sensei endiselt kohmetust täis silmadesse vaadates tundub, et ta mõtleb sedasama. Taas ületasin piiri ja jälle valmistasin piinlikkust.
Nüüd võtab Katō-sensei jutuks teise ebamugava teema, mida ma siiani torkida pole julgenud. Ta palub mu kontonumbrit ja ütleb, et saadab üüriraha iga kuu lõpus mu arvele. Vähemalt see segadus laheneb. Ilma tööta ma järgnevad pool aastat end ära elatada sellegipoolest ei suuda ja otsustan, et sõidan homme siiski Tōkyōsse tööintervjuule. Seda, kas töö vastu võtan, võib ju hiljem mõelda.
Tōkyō-nimelise keeristormi vaikseks südameks on maailma ainsa keisri residents Kōkyo. Räägitakse, et keisri hiigelsuurest aiast on leitud putukaliike, mida kusagil mujal enam ei ole. On see tõsi, ei tea, aga igal juhul elutsevad seal loomad ja kasvavad taimed, mille puhul ei kujutaks ettegi, et midagi sellist keset Tōkyōt eksisteerida võib. Kōkyost ei saa mööda vaadata. See on märgitud isegi Tōkyō metrookaardile ja mitte ükski rongiliin ei ole end kaevanud keisri kodu alt läbi, vaid suundub aupakliku kaarega ümber selle. Samamoodi ringi ümber keisri residentsi, sörgivad ka tervisejooksjad.
Residentsi ühel küljel on Tōkyō jaamahoone, 1914. aastal valminud Euroopa-hõnguline arhitektuuriteos. Jaama külje all on peen Marunouchi äripiirkond: täiuslikult puhtad laiad tänavad ja säravad kõrghooned, mille alumisi korruseid hõivavad maailmakuulsate brändide esinduspoed.
Tōkyō jaamast vaid jalutuskäigu kaugusele jääb Ginza piirkond, mille peatänavaid mööda patseerivad turistidega läbisegi kohtingule tulnud paarikesed ja rikkad koduperenaised. Ginza oli vanasti, eelmisel ja üleeelmisel sajandil, moderniseerumise sümboliks oma esimeste telliskivihoonete, elektrivalgusega tänava ja läänelike poodidega. Ginza liin on Tōkyō vanim metrooliin. Nüüd on piirkond pigem ajaloolise väärtusega. Ginza vanade väärikate kaubamajade hinnaklass lihtinimesele ei sobi ja seepärast naudib enamik vaid silmailu, mida lugematutel vaateakendel laisalt lesivad brändikaubad pakuvad. Rikkad koduperenaised aga astuvad poodidesse sisse, et soetada endale
