pärastlõunal. Selles oli pangakonto krüpteeritud number ja ftp-aadress. Lisbeth avas aadressi, leidis 390 kB suuruse zip-faili, mille ta salvestas ja komprimeeris. Kaust koosnes neljast jpg-pildist ja viiest Wordi dokumendist.
Kahel pildil oli dr Forbesi portreefoto, ühel mingi teatri esietenduse pilt dr Forbesist koos abikaasaga. Neljas pilt kujutas Forbesi kiriku kantslis.
Esimene dokument oli tekst üheteistkümnel leheküljel ja kujutas endast Bilbo aruannet. Teises dokumendis oli internetist maha laaditud 84 lehekülge teksti. Kaks järgmist dokumenti olid OCR-skännitud ajaleheväljalõiked kohalikust lehest Austin American-Statesman ning viimane dokument ülevaade dr Forbesi kogudusest nimega The Presbyterian Church of Austin South.
Kui jätta kõrvale, et Lisbeth Salander teadis peast Kolmandat Moosese raamatut – aasta tagasi oli tal põhjust uurida piiblist karistusseadusi –, olid tema teadmised religioonist tagasihoidlikud. Tal oli ähmane ettekujutus erinevustest juudi, presbüteri ja katoliku kirikute vahel, kuigi juutide kirikut nimetati sünagoogiks. Hetkeks tekkis tal hirm, et tal tuleb hakata teoloogilistesse detailidesse süvenema. Siis sai ta aru, et pole vähimatki tähtsust, millisesse kogudusse dr Forbes kuulub.
Dr Richard Forbes, mõnikord nimetatud ka Reverend Richard Forbesiks, oli 42-aastane. Church of Austin Southi koduleheküljelt ilmnes, et kirikul oli seitse palgalist töötajat. Nimekirjas esimene oli Rev. Duncan Clegg, mis tähendas, et ta oli kiriku teoloogiline juhtfiguur. Fotolt vaatas vastu tugeva kehaehitusega, paksude hallide juuste ja pügatud halli habemega mees.
Richard Forbes oli nimekirjas kolmas ja vastutas haridusküsimuste eest. Sulgudes seisis tema nime järel ka Holy Water Foundation.
Lisbeth luges kiriku sõnumi sissejuhatust.
Palve ja tänuga teenime Austin Southi rahvast, pakkudes neile stabiilsust, teoloogiat ja lootusrikast ideoloogiat, mille eest seisab Ameerika Presbüteri Kirik. Kristuse teenritena pakume pelgupaika hädasolijatele ja leppimislubadust palve ja baptistliku õnnistuse kaudu. Rõõmustagem Jumala armastuse üle. Meie kohus on lammutada inimestevahelised müürid ja kõrvaldada takistused Jumala armastuse sõnumi teelt.
Kohe pärast sissejuhatust järgnes pangakonto number ja üleskutse hakata tegutsema Jumala armastuse nimel.
Bilbo oli saatnud suurepärase lühikese biograafia Richard Forbesi kohta. Sellest sai Lisbeth teada, et Forbes oli sündinud Cedar’s Bluffis Nevadas ja töötanud põllutöölise, ärimehe, kooli majandusjuhataja, ühe New Mexico kohaliku ajalehe korrespondendi ja kristliku rokkbändi mänedžerina, enne kui ta 31-aastasena Church of Austin Southiga liitus. Tal oli audiitoridiplom ja peale selle oli ta õppinud ka arheoloogiat. Mingit ametlikku doktorikraadi polnud Bilbo aga leidnud.
Koguduses kohtas Forbes Geraldine Knighti, rantšoomanik William F. Knighti ainukest tütart, kelle isa oli kirikus mõjukas mees. Richard ja Geraldine abiellusid 1997, misjärel sai Richard Forbesi karjäär koguduses sisse õige hoo. Temast sai Santa Maria sihtasutuse juht, kelle ülesandeks oli „investeerida Jumala raha puudustkannatajate haridusprojektidesse”.
Forbesi oli ka kahel korral arreteeritud. 1987. aastal, 25-aastasena oli talle esitatud süüdistus raskete kehavigastuste tekitamises seoses autoavariiga. Kohus mõistis ta õigeks. Niipalju, kui Lisbeth ajaleheväljalõike järgi otsustada suutis, oli ta tõesti süütu. 1995. aastal esitati talle süüdistus tema hoole all olnud kristliku rokkbändi raha raiskamises. Ka seekord mõisteti ta õigeks.
Austinis oli temast saanud tuntud tegelane ja linna hariduskomisjoni liige. Ta oli ka demokraatliku partei liige, osales usinalt heategevusüritustel ja kogus raha vaestest perekondadest pärit laste koolitamiseks. Suur osa Church of Austin Southi tegevusest oli suunatud hispaaniakeelsetele perekondadele.
Aastal 2001 süüdistati Forbesi Santa Maria sihtasutuse majanduslikes ebaselgustes. Ühe ajaleheartikli järgi kahtlustati, et ta oli paigutanud põhikirjas lubatust suurema osa tulusid kasumifondi. Kirik lükkas kõik süüdistused tagasi ja järgnenud vaidluses seisis pastor Clegg kindlalt Forbesi poolel. Ametlikku süüdistust ei esitatud ja läbiviidud revisjon ei avastanud midagi kuritegelikku.
Lisbeth suunas tähelepanu Forbesi isiklikule majanduslikule olukorrale. Mehe iga-aastane sissetulek oli 60 000 dollarit, mis oli viisakas palk, kuid muud isiklikku vara tal polnud. Perekonna majanduslik stabiilsus sõltus Geraldine Forbesist. Aastal 2002 suri naise isa. Tütar oli ainus pärija ja sai seega üle 40 miljoni dollari suuruse varanduse omanikuks. Lapsi abikaasadel ei olnud.
Richard Forbes oli niisiis sõltuv oma naisest. Lisbeth kortsutas kulmu. See polnud just kõige targem lähtepunkt naisepeksmiseks.
Lisbeth läks internetti, saatis lühikese krüpteeritud teate Bilbole ja tänas aruande eest. Samuti kandis ta Bilbo pangaarvele viissada dollarit.
Ta läks välja rõdule ja nõjatus rinnatisele. Päike oli loojumas. Tõusev tuul raputas piki rannaäärset müüri kasvavate palmide latvu. Grenada oli Mathilda mõju äärealadel. Lisbeth järgis Ella Carmichaeli soovitust ja pakkis arvuti, „Dimensions in Mathematicsi”, mõned isiklikud asjad ja riided nailonkotti ning pani selle voodi kõrvale põrandale. Siis läks ta alla baari, tellis õhtusöögiks kala ja pudeli Caribi.
Ainus huvipakkuv sündmus oli, et dr Forbes, kes oli nüüd riideid vahetanud ja kandis spordijalatseid, heledat tennisesärki ja lühikesi pükse, esitas baarileti ääres Ella Carmichaelile Mathilda kohta uudishimulikke küsimusi. Ta ei tundunud sugugi murelik. Kaelas oli tal ristiga kuldkett ning ta paistis reibas ja ligitõmbav.
LISBETH SALANDER OLI pärast päevast matkamist Saint George’sis ära kurnatud. Õhtusöögi järel tegi ta lühikese jalutuskäigu, aga tuul oli liiga tugev ja ilm märgatavalt külmemaks läinud. Niisiis tõmbus ta tagasi oma tuppa ja puges juba kella üheksa paiku voodisse. Tuul kolistas akende taga. Ta oli mõelnud natuke aega lugeda, aga uinus peaaegu otsekohe.
Lisbeth ärkas võpatades mingi mürina peale. Ta heitis pilgu käekellale. Veerand kaksteist õhtul. Ta vankus voodist välja ja avas rõduukse.
Vastu paiskuvad tuulepuhangud sundisid sammu tagasi astuma. Ta toetus uksepiidale, astus ettevaatlikult rõdule ja vaatas ringi.
Basseini ümber kõikusid mõned lambid edasi-tagasi, tekitades aias dramaatilise varjudemängu. Ta nägi, et mitmed hotellikülalised olid ärganud, seisid müüriava juures ja vaatasid ranna poole. Teised püsisid baarileti läheduses. Põhja poolt paistsid Saint George’si tuled. Taevas oli pilves, aga vihma ei sadanud. Pimeduses ei näinud ta merd, aga lainete müha oli tublisti valjem kui tavaliselt. Oli veelgi külmemaks läinud. Esimest korda pärast Kariibi mere saartele saabumist ta lõdises.
Sel ajal, kui ta rõdul seisis, klopiti kõvasti uksele. Ta tõmbas lina ümber ja avas ukse. Freddy McBaini ilme oli resoluutne.
„Vabandust, et ma segan, aga torm paistab tulevat.”
„Mathilda.”
„Mathilda,” kinnitas McBain. „Torm hakkas möllama Tobago lähistel ja meieni on jõudnud teateid suurtest kahjustustest.”
Lisbeth laskis oma geograafia- ja meteoroloogiateadmised peast läbi. Trinidad ja Tobago asusid umbes kakssada kilomeetrit Grenadast kagu poole. Troopiline torm võis kergesti liikuda saja kilomeetri raadiuses ja muuta oma keset kiirusega kolmkümmend-nelikümmend kilomeetrit tunnis. Mis tähendas, et praegusel hetkel võis Mathilda juba Grenada lähistel olla. Kõik sõltus sellest, mis suuna ta võtab.
„Otsest ohtu ei ole,” jätkas McBain. „Aga me ei taha riskida. Pane oma väärtuslikumad asjad kotti ja tule alla fuajeesse. Hotelli poolt on kohv ja võileivad.”
Lisbeth
