jumal, on ta siin varemgi olnud? Siis, kui mina magan.
Ta ei suutnud selgusele jõuda, kas tüdruk bluffis või ei. Nils Bjurman köhatas ja avas suu. Lisbeth peatas ta käeliigutusega.
„Ma äratasin sind ainult ühel põhjusel. Ma sõidan varsti pikemaks ajaks ära. Sa pead iga kuu jätkama aruannete kirjutamist minu hea seisundi kohta, aga selle asemel, et aruande koopia mulle koju saata, saadad sa selle ühele hotmaili aadressile.”
Ta võttis jopetaskust kokkumurtud paberilehe ja pani selle voodi äärele.
„Kui hoolekandeamet tahab minuga kontakti võtta või kui toimub midagi muud, mis minu kohalolekut nõuab, siis saadad sa sellele aadressile meili. Said aru?”
Mees noogutas.
„Saan aru…”
„Ole vait. Ma ei taha su häält kuulda.”
Mees surus hambad kokku. Ta ei olnud kunagi julgenud tüdrukuga kontakti võtta, kuna viimane oli ähvardanud sellisel juhul filmi võimudele saata. Selle asemel oli mees mitme kuu jooksul mõelnud, mida öelda, kui Lisbeth ise temaga ühendust võtab. Ta jõudis arusaamisele, et tegelikult polnud tal enda kaitseks mitte midagi öelda. Ainus, mida sai teha, oli apelleerida tüdruku suuremeelsusele. Kui talle vaid antaks võimalus rääkida, siis üritaks ta Lisbethi veenda, et oli tegutsenud ajutise meeltesegaduse seisundis – et ta kahetses ja tahtis tehtut heaks teha. Ta oli valmis tolmus püherdama, et vaid tüdruku meelt pehmendada ja niimoodi ähvardust ohutuks muuta.
„Ma pean rääkima,” vastas ta nõrga häälega. „Ma tahan su käest andeks paluda…”
Tüdruk kuulas tema üllatavat palvet äraootavalt. Lõpuks nõjatus ta voodiotsale ja heitis talle kurja pilgu.
„Kuula nüüd – sa oled tõbras. Ma ei anna sulle iialgi andeks. Aga kui sa ennast korralikult üleval pead, siis ma halastan sulle päeval, kui mu vastutusvõimetuks tunnistamise otsus ära muudetakse.” Ta ootas, kuni mees pilgu maha lõi. Ta sunnib mind enda ees roomama.
„See, mis ma aasta tagasi ütlesin, kehtib endiselt. Kui sul ei õnnestu otsust ära muuta, avalikustan ma filmi. Kui võtad minuga ühendust mingil muul moel peale selle, mis ma määrasin, avalikustan ma filmi. Kui ma peaksin õnnetusjuhtumi läbi surema, avalikustan ma filmi. Kui sa mind kunagi veel puutud, siis ma tapan su.”
Mees uskus teda. Kahtlemis- ega kauplemisruumi ei olnud.
„Üks asi veel. Sel päeval, kui ma sul minna lasen, võid teha, mis tahad. Aga enne seda ei tõsta sa Marseille’ kliinikusse jalgagi. Kui sa sõidad sinna ja alustad ravi, siis ma tätoveerin sind uuesti. Aga järgmisel korral tuleb tätoveering otsaette.”
Põrguvärk. Kuidas kurat ta teada sai…
Järgmisel sekundil oli tüdruk kadunud. Mees kuulis kerget kõlksatust, kui välisuks lukku keerati. Oli tunne, nagu oleks kummitus külas käinud.
Sellest hetkest hakkas ta Lisbeth Salanderit vihkama intensiivsusega, mis kõrvetas ta meeli nagu punaseks aetud teras ja muutis ta elu pööraseks ihaks noor naine hävitada. Ta fantaseeris tüdruku surmast. Ta unistas, kuidas ta sunnib Lisbethi põlvili roomama ja armu paluma. Ta oleks halastamatu. Ta nägi unes, kuidas ta paneb oma käed tüdruku kaela ümber ja kägistab, kuni ohver õhku ahmib. Ta tahtis ta silmad koobastest ja südame kehast välja rebida. Ta tahtis Lisbethi maamunalt kaotada.
Kummalisel kombel oli see aga sama aeg, mil ta hakkas taas toimima ja leidis iselaadse hingelise tasakaalu. Ta oli endiselt Lisbeth Salanderist nagu kurjast vaimust vaevatud ja keskendus kogu ärkveloleku aja tema olemasolule. Aga ta avastas, et oli uuesti ratsionaalselt mõtlema hakanud. Et tüdruku hävitamine õnnestuks, pidi ta uuesti oma intellekti üle kontrolli saavutama. Tema elu sai uue eesmärgi.
Sellest päevast alates lõpetas ta tüdruku surmast fantaseerimise ja hakkas seda kavandama.
MIKAEL BLOMKVIST MÖÖDUS advokaat Nils Bjurmani seljast vähem kui kahe meetri kauguselt, kui ta kahe tulikuuma klaasi caffe latte’ga Café Hedonis peatoimetaja Erika Bergeri laua poole tüüris. Ei tema ega Erika polnud advokaat Nils Bjurmanist kunagi midagi kuulnud ega pööranud talle vähimatki tähelepanu. Erika kirtsutas nina ja lükkas laual klaasidele ruumi tegemiseks tuhatoosi kõrvale. Mikael pani oma jope tooliseljale, tõmbas tuhatoosi enda poole ja süütas sigareti. Erika vihkas tubakasuitsu ja silmitses teda piinatud ilmel. Mees puhus suitsu justkui vabandavalt temast eemale.
„Ma arvasin, et sa oled maha jätnud.”
„Ajutine tagasilöök.”
„Ma lõpetan seksimise meestega, kes suitsu järele haisevad,” ütles naine ja naeratas kenasti.
„No problem. On teisi totse, kes ei ole nii valivad,” ütles Mikael ja naeratas vastu.
Erika Berger pööritas silmi.
„Milles asi on? Ma saan kahekümne minuti pärast Charliega kokku. Me läheme teatrisse.”
Charlie oli Charlotta Rosenberg, Erika lapsepõlvesõbranna.
„Meie praktikant häirib mind. Ta on kellegi su sõbranna tütar. Ta on olnud meil kaks nädalat ja jääb toimetusse veel kaheksaks nädalaks. Ma ei kannata teda varsti enam välja.”
„Ma olen tähele pannud, et ta vaatab sind himura pilguga. Ma eeldan sinult loomulikult härrasmehelikku käitumist.”
„Erika, plika on 17 aastat vana ja tema vaimne vanus on umbes kümneaastase tasemel, ja see on veel hästi pakutud.”
„Sinuga kohtumine on talle lihtsalt muljet avaldanud. Arvatavasti kerge iidoli-fänni suhe.”
„Eile õhtul kell pool üksteist helistas ta mulle välisukse sisetelefoniga ja tahtis pudeli veiniga külla tulla.”
„Ohoh,” ütles Erika Berger.
„Ohoh oled sa ise,” vastas Mikael. „Kui ma oleksin kakskümmend aastat noorem, siis ma ilmselt ei kahtleks sekunditki. Aga no mida – ta on 17. Mina saan varsti 45.”
„Ära tuleta mulle meelde. Me oleme ühevanused.”
Mikael Blomkvist nõjatus toolileenile ja raputas tuhka.
MIKAEL BLOMKVISTILE EI jäänud märkamata, et Wennerströmi afäär oli talle omamoodi staarioreooli loonud. Möödunud aasta jooksul oli ta saanud kutseid pidudele ja üritustele kõige ootamatumatest kohtadest.
Ilmselgelt tahtsid kutsujad lülitada teda oma tutvusringkonda; tervituseks antud põsesuudlused inimestelt, kellega ta varem vaevu kätt oli surunud, aga kes nüüd tahtsid kangesti tema lähedaste sõprade ja usaldusisikutena paista. Need ei olnud kolleegid ajakirjanikud – neid ta juba tundis ja suhted olid head või halvad –, vaid niinimetatud kultuuriinimesed, näitlejad, pooletoobised ühiskonnategelased ja väiksema kaliibri kuulsused. Mikael Blomkvist külalisena avamispeol või eraviisilisel õhtusöögil oli lihtsalt staatuse küsimus. Möödunud aasta jooksul oli talle kaela sadanud kutseid küll ühele, küll teisele üritusele. Tal hakkas juba harjumuseks saama vastata kutsetele „väga meeldiv, aga mul on kahjuks juba muud plaanid”.
Kuulsuse varjupoolele kuulus ka kuulujuttude vohamine. Üks tuttav oli murelikult kontakti võtnud pärast kuuldusi, et Mikael on võõrutuskliinikust abi otsinud. Tegelikkuses oli Mikaeli narkotarbimine teismeliseeast saadik kokku mõned
