itle>1948Läksime veel kord Rosalie hauale ja asetasime aasalilled kuupaistesele murukingule, olime hetke vaikselt, lilled meie vahel. Ma ei tahtnud, et Juudit ära läheks, ma ei tahtnud teda minema lasta ja seetõttu pidin valjusti välja ütlema selle, mida sellistes olukordades ei tohiks öelda:
„Me ei kohtu enam kunagi.”
Kuulsin, kuidas mu sõnades krigises kruus ja sellepärast olidki tema silmad kalkvel, tema silmavesi oli sageli mu jalad nõrgaks teinud ja muutnud mu mõistliku meele männikoorest laevukeseks, mille võis kergesti kõikuma lüüa. Nüüd hulpis see tema silmanurkadest tulvavates lainetes. Võib-olla tahtsin leevendada oma valu ja kasutasin sellepärast rohmakat keelt, võib-olla tahtsin lihtsalt olla julm, et ta võiks reisu peal mind ja mu tundetust needa, või äkki igatsesin veel viimast tõestust sellele, et ta ei tahtnud lahkuda – ma polnud tema südame teedes ikka veel kindel, kuigi olime koos nii palju läbi elanud.
„Sul on kahju, et sa võtsid mu pärast seda kõike enda juurde,” sosistas Juudit.
Tema läbinägelikkus ehmatas mind, segaduses nühkisin oma kukalt. Ta oli jõudnud veel õhtul mu juukseid lõigata, karvu oli pudenenud kaeluse vahelt sisse ja need kõditasid.
„Pole midagi, ma saan aru,” jätkas ta.
Ei hakanud temaga vaidlema, kuigi oleksin võinud. Ma siiski ei uskunud, et oleksin ilma Juuditita, üleliigse hoolealuseta, metsas midagi rohkemat korda saatnud. Mehed andsid mõista, et oleksin. Kui ma kuulsin, et ta põgenes venelaste lähenedes Tallinnast Armi tallu, ei jäänud mul ometi üle muud, kui tuua ta metsa varjule. Armi talu ei saanud me usaldada, mets oli parem. Juudit oli nagu vigastatud tiivaga lind pihus, kehvas seisukorras, närvipalavik oli kestnud nädalaid. Alles pärast seda, kui me velsker lahingus surma sai, olid mehed lubanud proua Vaigul meile appi tulla, meile ja Juuditile. Nii et mul õnnestus ta jälle ära päästa, aga pärast seda, kui ta astub meie ees terendavale teele, ei suuda ma teda enam kaitsta. Meestel oli ikkagi õigus: naiste ja laste koht on kodus, Juudit peab linna tagasi minema. Köis me ümber tõmbus koomale ja metsade kaitse kahanes. Jälgisin vargsi tema näoilmet: ta pilk oli pööratud teele, mis teda ees ootas, suu oli paokil, ta tõmbas kõigest jõust õhku kopsudesse ja temast välja paiskuv hingeõhk püüdis kõigutada mu otsust.
„Nii on kõige parem. Meile kõigile. Lähed tagasi sellesse ellu, kust sa tulid,” ütlesin.
„See pole enam see sama. Mitte kunagi enam.”
ESIMENE OSA
„Seejärel tuli valvur Mark, viis nad ükshaaval oja kaldale ja hukkas nad oma revolvriga.”
Surin läks tugevamaks, ma teadsin, mis nende puude tagant tuleb. Vaatasin oma käsi, need ei värisenud. Hetke pärast jooksen läheneva autokolonni suunas ega mõtle Edgarile ega tema närvidele. Silmanurgast nägin, kuidas ta värisevate liigutustega oma kalifeesid näppis, näol võitluseks sobimatu jume. Alles äsja olime Soomes väljaõppel ja ma hoolitsesin seal Edgari nagu lapse eest, lahingus aga oli olukord teine. Meie ülesanne oli siin. Kohe. Nüüd. Hakkasin jooksma, granaadid peksid vastu reisi, tõmbasin saapasäärest ühe pihku ja mu sõrmed nägid juba, kuidas see läbi õhu keerles. Väljaõppesaarel selga aetud Soome armee särk tundus ikka veel nagu uus, see lisas jalgadesse jõudu. Varsti kannavad kõik minu maa mehed ainult Eesti sõjaväe varustust, mitte kellegi teise, mitte võõrvallutajate, mitte liitlaste, vaid enda oma. Meie sihiks oli võtta oma maa tagasi.
Kuulsin, kuidas teised mulle järgnesid, kuidas maa meie jõust vappus, ja ma hakkasin veel kiiremini mootorite mürina suunas jooksma. Tundsin vaenlase higi oma ninas, suhu tekkis raevu ja raua maitse, saabastes hakkas jooksma keegi teine, see sama tundetu võitleja, kes oli äsjases lahingus hüpanud ojja ja loopinud hävituspataljoni meeste suunas granaate, splint, tõmme ja vise, splint, tõmme ja vise, see oli keegi teine, splint, tõmme ja vise, ning see keegi tormas surina suunas. Kõik meie kuulipildujad olid suunatud kolonnile. Neid oli rohkem, kui me olime arvanud, neid oli lõputult, venelased ja hävituspataljonide mehed, kellel oli eestlaste rüht, ja neil oli lõputult autosid ja kuulipildujaid. Aga kartma me ei löönud, kartma lõid vaenlased, meis jooksis viha, ja jooksis sellise jõuga, et vastased jäid hetkeks seisma, Mootori bussi rehvid käisid hetkeks ühe koha peal ringi, viha naelutas nad hetkesse, ja sel hetkel anti tuld; ründasin koos teistega Mootori bussi ja me tapsime nad kõik.
Mu käelihased värisesid teelesaadetud kuulidest, rannet rõhus heidetud granaatide raskus, kuid tasapisi sain aru, et lahing oli läbi. Kui jalad harjusid paigalseismisega ja padrunikestad ei pudenenud enam maha, märkasin, et vaikust polnud lahingu lõppemine kaasa toonud. See oli toonud müra, mullapõuest ahnelt kerkivate vaklade liikumise laipade poole, surma käsilaste usina krabina värske vere poole, ja see kõik haises, väljaheited ja maomahladest vinav okse lehkasid. Mu silme ees oli pimestavalt ere, püssirohusuits hakkas hajuma ja paistis, justkui oleks pilveserval üks ere kuldne vanker valmis korjama langenud endaga kaasa, meie omad, hävituspataljoni omad, venelased, eestlased, kõik ühte vankrisse. Kissitasin silmi. Kõrvad lõid pilli. Nägin, kuidas mehed lõõtsutasid, otsaesist pühkisid, puudena ühel kohal kõikusid. Püüdsin silmitseda taevast, sätendavat vankrit, kuid mul ei lastud pikalt Mootori mõlkis külje vastu toetuda. Kärmemad olid asunud juba tegutsema, nagu teeksid turul sisseoste: surnutelt oli vaja relvad ära võtta, ainult relvad, padrunivööd ja – taskud. Sumpasime kehaosade, tõmblevate jäsemete vahel. Just siis, kui olin võtnud vaenlase surnukehalt laskemoonavöö, haaras keegi tugevasti mu kannast. Haare oli üllatavalt kindel, tirides mind maapinnal koriseva suu pooole. Enne kui jõudsin sihtida, vedasid põlved mind alt ja ma vajusin sureva mehe kõrvale sama jõuetuna nagu ta ise, kindel selles, et mu tund on tulnud. Mehe pilk aga polnud suunatud mulle, vaevalised sõnad olid mõeldud kellelegi teisele, kellelegi armsale, ma ei saanud aru, mida mees ütles, ta rääkis vene keeles, aga hääl oli selline, mis oli mõeldud ainult tema mõrsjale. Ma oleksin seda teadnud ka siis, kui ma poleks näinud fotot mehe määrdunud pihus ja valget kleidiserva fotol. See oli nüüd peigmehe verest punane, naise nägu jäi sõrme alla, tõmbasin järsu liigutusega oma jala lahti ning mehe silmist, kus olin äsja näinud ennast, kadus elu. Sundisin ennast tõusma, tuli edasi tegutseda.
Kui relvad olid kokku korjatud, hakkas taamalt kostma jälle autode mürin ja seersant Allik andis taandumiskäsu. Arvasime, et hävituspataljon ootab abiväge, enne kui alustab uut rünnakut või asub laagrit otsima, meie kannule nad igatahes tulevad. Meie kuulipildurid olid juba jõudnud metsaservani, kui nägin tuttavat nägu ikka veel surnukehal hüppamas: Mart. Jalad olid jõudnud juba purustada kolju, aju segunes mullaga ja Mart lihtsalt lõi ja lõi ja lõi, lõi, nagu tahaks püssipära läbi laiba otse maasse lüüa. Jooksin tema juurde ja lajatasin sellise jõuga, et see lõdvendas ta haaret vintpüssi ümber. Mart perutas midagi nägemata, mind ära tundmata, karjus nähtamatu vaenlase peale ja vehkis kätega. Mul õnnestus pükstelt tõmmatud rihm ümber ta keha mässida ja juhtida ta sidumispunkti, kus mehed kiirustades kraami kokku korjasid. Sosistasin, et sellel mehel tuleb silma peal hoida. Koputasin oimukohale, velsker vaatas vilksamisi lõõtsutavat Marti ja tolle vahuseid suunurki ja noogutas.
Seersant Allik kiirustas mehi takka, tõmbas kellegi käest plasku ja käratas, et eestlane ei võitle täis peaga nagu tibla. Hakkasin Edgarit otsima, kahtlustasin, et ta oli putku pannud, kuid tädipoeg kössitas kivil, käsi suu ees, nägu higist märg. Haarasin tal õlast, ja kui lahti lasin, hakkas ta oma kuube sealt, kust olin verest määrdunud sõrmedega kinni võtnud, räpase taskurätikuga nühkima.
„Ma ei suuda. Ära pahanda.”
Mu rinnast käis läbi äkiline vastumeelsus, meelde välgatas, kuidas ema oli peitnud kohvi ja keetnud seda salaja Edgarile, teistele mitte. Raputasin
