Juuditil polnud midagi märkimisväärset mõttes, sellise, mil pisiasjad teda pahuraks ajasid. Või äkki tahtis ta enne surma näha vaimusilmas hoopis päeva ajast, mil ta oli veel vallaline neiu, ajast, mil miski polnud erutavam kui siidpaberisse mässitud kleit karbis, kleit tulevaste kosilaste jaoks; mitte mingil juhul ei mõtleks ta oma abikaasale. Ta hammustas huulde – isegi vägisi ei läinud mees ta mõtetest. Kui äsja tuba valgustanud plahvatus oleks tabanud maja, oleks abielu jäänud tema viimaseks mõtteks. Uus valang pani lihased tõmblema, kuid plahvatused ei tekitanud mingit tunnet ning küüru ta enam ei tõmbunud.
Mõte koos linnaga hävimisest oli vupsanud ta pähe päev enne ema lahkumist ja see oli jäänud sinna, justkui poleks ta midagi muud kunagi tahtnudki. Tallinn talle siiski meeldis, ämm aga mitte ja ämm oli nüüd Armi talus. Sinna oli püüdnud ema ajada Juudititki, peaaegu kogu pere oli nüüd tädi Leonida hoole all, ja sellistel hetkedel oli hea olla koos oma lähedastega.
„Jumal tänatud, et su isa silmad seda nägema ei pea. Jagame üleliigsed suud sedasi, et mu üks õde võtab minu enda juurde, teine sinu. Ainult mõneks ajaks. Ja Juudit, proovi oma ämmaga kuidagi läbi saada.”
Et ema ära sõidaks, oli Juudit teeselnud nõustumist. Tädi Leonida juurde ta ei lähe. Võidu osas ei jaganud Juudit ema lootusi, aga mõtetes oli ta tänulik kopsupõletikule, mis murdis isa maha veel siis, kui maal olid asjad hästi, isa poleks bolševike kombeid ja Johani kadumist üle elanud. Nõukogude Liidu inimvaru oli lõputu, miks peaks olukord just nüüd muutuma? Miks polnud see muutunud enne juunikuu küüditamisi, enne venna arreteerimist? Lahingukõma veereb suurtükkide rasketel ja mudastel ratastel edasi ja tapab nad kõik, ongi kogu lugu. Juudit pani silmad kinni, tuba oli hele: õhku joonistuvad valgusviirud tuletasid meelde jaanipäeva ilutulestikku Pirita rannahoone juures, siis oli ta olnud juba aasta proua seisuses. Tollal oli Juuditi kõrvakuulmine korras ja mured hoopis teised, ta oli igatsenud loiult abikaasat või pigem seda kujutlust, mis tal mehest oli olnud. Ja jaaniõhtul Pirital oli ta soovinud, kõvasti soovinud. Ta kujutles ennast sügavale Pirita suveöösse, keskendudes leegitsevatele tõrvatünnidele, metsale, mis oli mühisenud, nagu kukuks seal kägu. Ta oli maitsnud keeleotsaga pisut rääsunud, natuke laiali läinud huulepuna maitset, aga tal oli ükskõik, sest see oli olnud märk sellest, et tema suud on suudeldud, ja pillimehed andsid oma parima, laul oli rääkinud nooruse mööduvast unest, hirvest ojal joomas, muretu tal meel, ja öö oli olnud tulvil sädistamist sõnajalaõiest ja sädistamised olid heitnud ühte naeruvinedega ja Juuditi vallalised sõbrannad lõkerdasid, raputades trotslikult oma soengutes päid, neil oli kõik ees ja jaaniöö maagial kõik võimalused tõeks saada. Juudit oli tundnud, kuidas prouaseisus voolis nahka tema põskedel, tema keha nõtkust ja hingamise kergust. Kuna selles polnud midagi ihaldusväärset, oli ta näidelnud sõbrannadele kogenud naist, pisut paremat, pisut targemat, ja hoidnud kogenud naise raugusega oma mehe käest ja püüdnud samas suruda maha kadeduse kibedat seemet, kadedust sõbrannade suhtes, nemad polnud veel kedagi valinud ja keegi polnud jõudnud veel neid altari ette valida. Aga siis oli Juuditi mees ta tantsima tirinud ja korranud laulusõnu, et tema naine on väike kui taskukell, ja helluse hulk tema hääles oli viinud neid teistest kaugemale, orkester mängis juba järgmist lugu, muretud hirved olid juba ununenud ja Juuditile oli meenunud, miks ta oma mehega abiellus. Täna öösel. Täna see õnnestub.
Juudit ehmatas silmad lahti, ta oli jälle mõelnud oma mehele.
Soome lahelt paistis tõusvat päike. Aga see polnudki päevakuma, vaid merd mööda põgeneva Punase Tallinna lõõm, flotillid kisasid kui hirmunud linnud. Taganemise hääled. Juudit komberdas läbi toa ja nõjatus vastu seina, kui oli üle põranda saanud. Ta ei suutnud uskuda, et bolševikud lahkuvad. Vajudes magamistoa nurka, mõistis ta, et Luftwaffe masinad tundsid huvi ainult põgenevate laevade, mitte Tallinna vastu, see teadmine aga ei tekitanud mingit tunnet. Nõtkuvad jalad mäletasid väga hästi, mida tähendas lennukihääl: pidi jooksma võssa, kuhugi peitu, nagu siis, kui ta oli maal, aidates Rosaliel ja tädil viina ajada, ja ootamatult taevasse ilmunud vaenlase pärast lükkas tädi kannu ümber ja nad tormasid puude alla, jõllitades hingeldades, kuidas lennuk, mille kõht oli õnneks kerge, madalalt üle lendab.
Juudit surus selja vastu seina, jalad tugevasti põrandale. Ta oli plahvatuseks valmis. Kuigi õhk oli sõja lehast raske, polnud kõik tuttavad lõhnad kuhugi kadunud, tapeedist õhkus ikka veel vanade inimeste kodu lõhna, turvalist ja kauget. Juudit vajutas nina vastu tapeeti. Selle tegumood oli samasugune, sama vanaaegne nagu Johani maja nendes tubades, kus Juudit oli elanud koos mehega, oodates oma maja valmimist. Maja ei saanudki valmis, ta ei hakka seda eales möbleerima. Ja ta ei näe oma kodus kunagi uut vesiroosidega tapeeti, mille ta oli Fr. Martinsoni tapeedilaos välja valinud, jõudes enne mitu korda ümber mõelda ja iga lillemustri pärast nii mehe, venna kui ta naisega tülli minna, kuigi käli sai vähemalt aru, kui tähtis asi oli seinakatte valimine. Kui Juudit oli langetanud lõpliku otsuse, astus ta ärist kergendunult välja, sest enam polnud vaja uurida tapeedinäidiseid ega võrrelda neid omavahel kodus ja siis veel Fr. Martinsoni juures ja siis jälle kodus. Ülemeelikus tujus oli ta võtnud takso, et viia rõõmusõnum oma mehele, kelle jaoks oli tapeediküsimuse lahenemine kergendus, otsust tähistati koos vennanaisega Nõmme restoranis ja kreemikoogist jäi veidi vahukoort talle nina otsa, mis oli sile ja õhetav, sest toona kooris ta iga õhtu oma nägu suhkruga. Mõelda vaid, suhkruga! Kas nad jõid tol õhtul kokteile ja tantsisid? Kas mees oli hiljem seltskonnaga liitunud ja kas Juudit mõtles jälle, et täna õhtul, täna õhtul see õnnestub? Kas ta mõtles samamoodi, nagu oli juba lugematuid kordi mõelnud ja lootnud?
Juuditi oodatud lõppu ei tulnudki. Hommikul linn küll vankus, põles ja tossas, aga püsis siiski püsti, ta oli ikka veel elus ja Punaarmee läinud. Väljast kostvate rõõmuhüüete mõjul roomas Juudit liimipaberiga kaetud akna juurde ja tegi selle kildudest hoolimata lahti. Terve tee oli täis Wehrmachti, kiivreid ja jalgrattaid tuli nagu rohutirtse ja tänu nende rohkusele polnud võimalik neid kokku lugeda, gaasimaskitorbikud kõikusid ja sõdureid kattis lillesadu. Juudit sirutas käe välja, õhus pärlendasid naeratused nagu mullid värskes limonaadis, käed lehvitasid vabastajate suunas tüdrukutest lõhnavat tuulehingust ja peopesad olid nagu lehed suvisel puul, need liikusid ja värisesid, nende seas rebisid teised käed puruks kommunistliku partei loosungeid, juhtide paraadportreesid, suud rebenesid, pead lõhenesid, kaelad murdusid, kannad sattusid silmi, hõõrudes neid vastu maad, surudes raevukat tolmu juhtide pabersuudesse, sodi lendles konfetivihmana tuules, kõikjal vedelev klaasipuru kriuksus nagu puhas lumi. Tuuletõmbus lõi akna kinni, Juudit võpatas.
Nii ei oleks pidanud minema. Kuhu jäi oodatud lõpp? Juudit oli pettunud, lahendus jäi tulemata. Ta hingas aknast vaba Tallinna õhku. Ebalevalt, ettevaatlikult. Justkui viiks vale hingamine rahu minema või järgneks sellest karistus naisele, kes polnud uskunud sakslaste võitu ja Nõukogude Liidu taganemisse. Tänavale ei tihanud ta joosta, sobimatud mõtted hoidsid rahutult nihelevaid jalgu kinni. Mõtted purskusid välja hetkel, mil õue lippas väike naabritüdruk ja hüüdis, et isa tuleb koju. Tüdruku hüüded olid Juuditile jällegi meenutanud oma seisundit ja ta pidi nagu vana inimene toolilt tuge otsima.
Varsti täituvad Punaarmee poolt tühjaks röövitud poed uuesti ja avavad uksed, lettide taga keeravad kauplusepreilid jälle oste paberisse ja veepuhastusjaam tehakse korda, sillad kerkivad oma kohale, kõik, mis oli röövitud, hävitatud, puruks tulistatud ja veristatud, kerib ennast endiseks nagu tagurpidi jooksvas filmis. Linn oli veel haavatud ja tühjaks rüüstatud, teed nõtkusid hobusekorjustest ja punasõdurite laipadest, mille kallal askeldasid mardikad, aga varsti on see kõik läinud. Sadamad tehakse töökorda. Raudteed lapitakse kokku. Pommide järatud teed paigatakse. Varemete vahelt kerkib rahu, mört peidab ehitistes haigutavad lõhed, katkenud maanteed ei pane enam liiklust seisma ja küünlad võib laudadelt sahtlitesse lükata, pimenduskatete taga süttib elektrivalgus, küüditatud tulevad võib-olla tagasi, Johan tuleb koju, kedagi ei viida enam kunagi kuhugi, keegi ei kao, öösel ei kosta enam koputusi ja Saksamaa võidab sõja. Kas paremat tulevikku võinuks üldse tahta? Tuleb argipäev. Kuid kuigi just seda oli Juudit äsja igatsenud, muutus mõte silmapilguga vastumeelseks ja vaid hetk tagasi kogetud ükskõiksus
