mängis, ning ma aimasin halba. Olin kindel, et varsti asendatakse aedadele liimitud bolševistlikud mobilisatsioonikutsed Saksa omadega.
Kui Juudit julges lõpuks toast väljuda, jäi ta alustuseks välisuksel seisma ja kuulatas. Sõja hääled olid tõesti kadunud. Ta kohendas oma kaelust ja kõverdas käekotti hoidva käe täisnurga alla, rusikasse tõmbunud pingul sõrmi varjas kinnas. Esimesed sammud tänavakividel olid kompavad, taldade all pragises ikka veel klaas. Juudit ei jõudnud leida kadunud maailma jäänud, pealinna tänavatele sobivat kõnnakut – kohe esimesel tänavanurgal sööstis linn talle vastu, selle tagant tulvas lapsevankreid, justkui eikuskilt ilmunud hulkuvaid koeri, naervaid daame ja suupilli mängivaid saksa sõdureid, kes tegid talle silma. Juudit hingas sügavalt ja punastas, aga vaevalt jõudis ta jahmatusest toibuda, kui tema kõrvadesse voogas postimaja sumin, panga uksed käisid kinni-lahti, jooksupoisid lippasid tänavail ja füüreri piltidega kauplev nadikael haaras jahmatusest tardunud Juuditil käisest, ja ta ei osanud kuidagi poissi maha raputada, tulu läheb tulekahjudes kannatanutele, loomulikult soovib preili kodutuid peresid aidata, ja Juudit toppis pildi oma kotti, tõmbas kotti hoidva käe uuesti konksu, ehmatades kinost kostvate paukude ja telliskivilaadungiga mööda pläriseva kastiauto peale, peaaegu küüru tõmbudes, aga need olid ülesehitamise, mitte sõja hääled. Tänavanurgal irvitas üks nolk auto ees kohkunud daami üle, õhetav Juudit kohendas kübarat. Linnas olid löönud õitsele tuules üksteise külge takerduvad Eesti ja Saksamaa lipud.
Kiiruga parandati Palace’i, kamp poisikesi oli kogunenud kinoafišše uudistama ja ka mööduvad täiskasvanud seisatasid, et neid uurida, Juudit nägi vilksamisi saksa näitlejanna peent punast naeratust ja Mari Möldre pikki ripsmeid. Inimeste lõbusus paitas meelitavalt tema pahkluid, talle tundus, justkui oleks ta ise filmi sattunud. See polnud tõeline. Sellegipoolest tahtnuks ta vooluga kaasa minna, jätkata oma sihitut jalutuskäiku ja mitte kunagi enam koju naasta. Miks ka mitte? Mis teda takistab? Miks ei võiks ta rõõmust osa saada? Põlengute lehka polnud enam tunda, vähemalt siin mitte, Juuditi koduaknasse seda veel kandus, ja ta nuusutas õhku nagu värsket saia, kuni pea hakkas ringi käima. Linn polnudki maatasa, venelased olid olnud sedasi ametis ladude ja käitiste põletamise ning soomusrongi õhkulaskmisega Kopli kaubajaamas, et nad polnud elumajade kallale jõudnudki. Ta jätkas jalutuskäiku, otsides uusi tõendeid rahust ja möödudes Soldatenheim’ist, kus sundimatult vestlevate sõdurpoiste pilgud tema huulte külge kleepusid, ja ta lisas sammu, pööras pilgu kõrvale, kui üks naine pudupoe vitriinile suurt Hitleri pilti asetas, pööras pilgu kõrvale tekstist „Hitler, vabastaja”, otsides ahnelt midagi muud, eelkõige just inimesi, kellel paistsid olevat viimased aastad juba meelest läinud. Linn oli korraga tulvil noori mehi ja Juudit tundis ebamugavust, mehi oli liiga palju, ta tahtis koju, tahtis korraga tagasi koju, ja ta ostis kiirustades ajalehti, haarates lisaks pargipingilt võileivapaberiks olnud Otepää Teataja, ja jäi hetkeks jõllitama avatud kohvikut, mille puhvetipreilisid oli ta varem nimepidi teadnud. Kas nad olid tööle tagasi tulnud, või oli äkki kohvikul uus omanik ja uued töötajad? Varemalt oleks Juudit sisse astunud, lasknud kreemikoogil hea maitsta, kohtunud tuttavatega, nüüd aga pigistas kinda sees abielusõrmus. Hospidali lähedal püüdsid Wehrmachti sõdurid tuvisid. Üks neist märkas Juuditit ja naeratas, aga teised õhutasid sõjameest jahti jätkama: „Pott on juba tulel!”
Juudit nägi juba kaugelt välisukse ette kogunenud jõmpsikaid, kes uudistasid tänaval seisvat DKW-d ja selle vineerist valmistatud tagaosa. Poistest pole lugu, nemad ei hakka abikaasa kohta uurima, aga nende kõrval seisis alati jutuhimuline naabriproua, kellest oli raske mööduda ja ega see ladusalt õnnestunudki. Naine haaras Juuditil käest ja hädaldas: „Kas varsti tehakse kõik autod vineerist? Ei tea küll, mis järgmiseks?” Juudit noogutas viisakalt, naine aga ei lõdvendanud haaret, vaid tahtis panna imeks rööbaste sobitamist auruveduritele ja puugaasigeneraatoreid, „kujuta ette, puuküttega tramm, mida need sakslased ikka välja ei mõtle!” Juuditi selg kuulis naabri sõnakübemeid veel hooviski, samuti tuulest viidud küsimust mehe tagasituleku kohta; ta oli ennast ebaviisakalt naise haardest lahti tõmmanud ja kiirustas nüüd trepist üles. Telefonihelin kostis koridori. Kui Juudit kööki jõudis, helises see ikka edasi, aga ta ei võtnud vastu, nagu ta polnud võtnud vastu ka eelmistel päevadel. Ta ei julgenud. Ta polnud ka avanud ust, kuigi sellele koputati, ta ei julgenud, vaid piilus õhtuti pimedast toast sakslaste taskulampide sinetavaid virvatulesid, ehmatas kummaliste varjude peale, jäädes kuulatama puutaldade kobinat, pimendatud tuledega tiirutavaid autosid või saksakeelseid hüüdeid. Saksamaa lõplikus võidus polnud kahtlustki – lehtedes kirjutati, et isegi Lenini säilmed olid Moskvast ära viidud. Juudit asetas ajalehed lauale laiali, keetis viljakohvi ja süütas ühe oma viimastest paberossidest, et ennast uudisteks ette valmistada, aga lehtedes polnud ikka veel teateid koju naasvate inimeste kohta. Selle asemel õhutati lugejaid saatma hirmuvalitsuseaegseid anekdoote ja avaldati nimekirju toiduainete uute hindadega. Emmentali juust 1,45–1,60 Reichsmarka, Edami juust 1,20–1,40 Reichsmarka, Tilsiti juust 0,80–1,50 Reichsmarka. Kohupiim 0,14 Reichsmarka. Hani ilma sisikonna, pea, tiibade ja koibadeta 0,55 Reichsmarka/kg, teine sort. Homme peab ta minema toidutalongide järele, need lähedases poes ära registreerima, järjekorras seisma, kohendama ühtelugu halvasti paigal püsivaid õlapatju, just nagu varemgi. Naabriproua oli võtnud ulualla pommitatud Tartust saabunud sugulase ja tema lastekarja, kelle lärm sööbis läbi seinte ja tõi meelde pereelu, mida ei saa temal võib-olla kunagi olema. Tema raisatud elu liikus paratamatult samadele rööbastele, kus see oli olnud enne mehe lahkumist, puudu oli ainult mehe tagasitulek.
Aegamisi hakkas Juudit mõistma, et oli olnud rumal. Mehi ei hakata enne sõja lõppu masside kaupa koju saatma, neid läks idarindel vaja. Ega mehed ka ühe päevaga koju jookse, saabuma hakkasid alles Eestisse ja lähialadele paigutatud põgenikud. Ta oleks sellest juba aru saanud, kui oleks vastanud telefonile, avanud ukse või ülepea oma tuttavatega vestlenud. Sõda oli võtnud talt otsustusvõime, vaimusilmas oli ta näinud lävel ainult oma meest, meest, keda ta peaks mõistma veelgi rohkem kui varem, sest sõjas käinut peab mõistma. Kurnav ootus võis kestma jäädagi, kes teab, kui kaugel mees oli. Aga kui ta oli kadunud, kui kaua peaks siis Juudit ootama, enne kui tohiks viisakalt uut elu alustada? Võib-olla oleks ta pidanud talitama nii nagu Karin, kelle tõttu alumise korruse Elisa kontrrevolutsioonilises tegevuses süüdi mõisteti – munsterdama ennast laeva kambüüsi, minema merele, seilama võõrale maale, jätma kõik maha, alustama otsast, leidma uuel maal uue mehe, unustama oma abielu. Aga sel juhul ootaks Rosaliet, ema või teisigi pereliikmeid Elisaga sama saatus.
Kui lehtedes hakkasid ilmuma kojupöörduvate nimekirjad, varus naabrinaine mehe ootuses kummutile pudeli veini. Telefon plärises nii hommikul kui õhtul ja lõpuks pidi Juudit vastu võtma, sest võimalik, et ema püüdis teda kätte saada, ja nii oligi, ema tahtis teada, kuidas Juuditil läheb, rääkis, et küsib tagasitulnutelt, kas keegi neist tunneb tema väimeest, kas Johanist on midagi kuulda, ja Juudit ei saanud kõigest sellest mitte välja teha, kuigi ta ehmatas iga telefonikõlina peale, sest alati kõlas see kui karistus endisaegse elu eest. Sellest hoolimata pidi ta korraldama oma argipäeva ja mõtlema välja, millest elada. Teda oli juba korduvalt tänaval peatatud ja toitu palutud, kas või leivatükikest. Maal oli alati toitu. Maal aeti puskarit. Maalt võis kõiksugu asju linna toimetada ja hakata äri ajama. See oli ainus võimalus, emagi rääkis sedasama, käskides Juuditil loomatapu ajaks Rosalie juurde sõita, parem veel sinna jäädagi, ning Juuditil tuligi minna, kuigi ta kahtles, et peab hakkama kuulama ämma ja tädi muretsemist, et kuidas noor naine omapead linnas ikka hakkama saab, ämma lugusid oma suurepärasest lemmikpojast, arutlusi sellest, mida süüa teha, kui poeg koju jõuab. Äiast juttu ei tehta. Juudit oli üsna kindel, et äi ei tule enam kunagi tagasi; Rosalie oli öelnud, et juunis tulid Armi tallu hiired ja hiired ei valetanud kunagi.
Kuigi suurem osa rongiliiklusest tegeles sõdurite transpordiga, korjasid sõdurpoisid mõnikord tee äärest üles ka tavalisi reisijaid ja sellepärast pani Juudit ennast kenamalt riidesse kui raske reisi jaoks vaja oli. Kui teda rongi peale aidati, näpistasid viled ta põsed roosatama, muhvitaskus oli mustalt turult saadud reisiluba, ja ta suitsetas oma viimase
