style="font-size:15px;"> Juudit jäi vait. Ta ei tahtnud sellest asjast Rosaliega rääkida, praegu mitte.
„Kas ämm teeb ka peavalu?” küsis ta.
Kui Juudit jutu mujale viis, kadus Rosalie õlgadest pinge.
„Ei, üldse mitte. Annal on oma tubased tööd, väiksed toimetused, ta peseb marlit ja teeb seda, mida lapsed ikka. Temast on palju abi. Rolandil ka üks mure vähem, ema eest kantakse ju kenasti hoolt. Lähme juba, meid oodatakse.”
Rosalie kiirustas kuuri. Juudit tõmbas hinge, õhtu oli vaikne, liiga vaikne, ja ta järgnes Rosaliele, varsti saab ta minema, varsti klopib rong tema kondiseid põlvi. Pisut aega peab veel vastu pidama, niikaua, et saaks võtta oma searasvapurgid ja paar pudelit kleidi alla peidetud puskarivöö vahele. Juudit ei püüdnud enam Rosaliega rääkida, vaid asetas lihatükid lihalauale rivvi. Leonida ja Anna valisid hoolega suveks sobivad tükid tünni põhja, esimese sissesoolatava kihi tükid läksid kaussi, küljetükid sousti sisse, seljaosa panni peale, nende sõrmeotsad surusid koodid lihakihti, milleni jõutakse lihavõtte ajaks, saba läks pisut kõrgemale talvise hapukapsasupi jaoks. Küla kuulujuttude klaarimisega õnnestus naistel nii palju häält teha, et Rosalie ja Juuditi vaikimist polnud märgatagi.
Hotelli Centrum tuppa kostis Raekoja platsi sagin, Edgari rühikat olekut tumedast puidust riidekapi peegli ees raamisid autode pasunad ja ajalehepoiste hõiked. Ta tõstis andunult ja hoolikalt kätt, luges kolmeni, lasi käel alla langeda ja kordas sama liigutust, lugedes viieni ja seitsmeni, kontrollis käe nurka, kas käsivars oli piisavalt sirge, aga hääl, kas hääl oli piisavalt energiline? Kas talle jääb meelde vahemaa, mida läheb tervituseks vaja? Ta polnud oma saksa kontaktidega kohtudes nende tervitust kasutanud, kohtumised olid olnud mitteametlikud ja mõeldudki märkamatuks jääma, nii et tegu oli uudse olukorraga ja talle tundmatu protokolliga, käsi võis krampi minna või vähemalt värahtada. Ta oli juba jõudnud metsaski salaja pisut harjutada ja võtnud algusest peale arvesse selle, et Eggert Fürst oli vasakukäeline. See muutis tervituse paratamatult pisut ebakindlamaks, õlaliigutuse aeglasemaks. Nimi vupsas talle meelde Staffani saarel, kui nad valmistusid naasma punaste võimu all olevasse Eestisse ja ta pidi poistele Nõukogude isikutunnistusi meisterdama. Siis oli talle meenunud Petrogradis eesti perre sündinud Eggert Fürst, Siseasjade Rahvakomissariaadi aegse kolleegi lapsepõlvesõber. Vaevalt et ta oleks leidnud oma eesmärkidele täiuslikumat isikut: piiri tagant polnud võimalik Eggerti tausta kontrollida ja vaevalt et ta Eggerti perega tänaval vastamisi satub. Edgaril tuli lihtsalt kanda hoolt oma suguvõsa vaikimise eest – ja õppida Edgari nime peale mitte reageerima, Eggert oli Edgariga piisavalt sarnane, alati saab öelda, et ta kuulis oma nime valesti. See talle tundmatu inimene poleks ehk nii selgelt mälust esile kerkinud, kui kolleeg poleks oma sõbra suremist tuberkuloosi väga raskelt üle elanud ja kui Edgar poleks pakkunud talle seltsi paljudel õhtutel, mil võeti ette vanad kirjad ja lapsepõlvemälestused. Käekirja kaari ja tõmbeid oli kerge kopeerida, paremakäelisteks sunnitud vasakukäeliste erijooni tundis ta omakorda juba gümnaasiumi aegadest. Rahustades toateenindaja toodud biskviidiga oma pingul närve, tänas Edgar mõttes Voldemari, kes oli koduste ülesannete lahendamisel tihti Edgari abi vajanud. Talle meenusid Voldemari ilmed ja žestid, see, kui kohmakalt ta kahvlit hoidis, meenus vasaku käe külge seotud hiiglaslik käpik, mis pidi takistama tal kätt salaja kasutamast. Selle kohta mõeldi välja nii mõnigi pilalauluke. Vasakukäeliste liigutuste harjutamine polnud muidugi möödapääsmatu, aga kordamineku võti oli pisiasjades. Ennast hotelli sisse kirjutades tegi Edgar koguni nii, et haaras sulepea kõigepealt vasakusse ja alles seejärel paremasse kätte, naerdes oma vanade kommete üle ja visates registraatori ees nalja, vasakukäeliste kohta juba anekdoote jagub, ning võttes vastu oma pressitud ülikonna, andis ta toateenindajale vasaku käega korraliku jootraha.
Edgar limpsas vasaku käe sõrmedelt biskviidi kreemikaunistuse jäänuseid ja jätkas kapi ees harjutamist. Ta hakkas oma uue minaga rahule jääma – viimastel aastatel oli ta just parajal moel vanemaks jäänud, ta polnud enam mingi poisike. Üks Staffani saarel käinud poiss töötas juba Tallinna linnavalitsuse büroos, nii mõnedki neist olid endale siin või seal nime teinud. Edgar ei kavatsenud rahulduda vähemaga. Vastupidi.
Viivukese veel harjutanud, istus ta kirjutuslaua taha ja vaatas üle paberid, mis tuli varsti viia Tõnismäele, julgeolekupolitsei peakorterisse. Ajalehele Noorte Hääl kaastööd teinud kommunistide nimekiri oli täielik, see oli nõudnud omajagu tööd. Vanglatest ja Siseasjade Rahvakomissariaadi osakondade keldridest leiti laibad küll tema abitagi, aga SS-Untersturmführer Mentzelit rõõmustasid väga Edgarilt saadud ülejäänud aadressid, kuhu punased olid hukatuid matnud. Siseasjade Rahvakomissariaadis töötanud kolleegide nimekirja oli Edgar andnud talle juba Klaus Kurki restoranis.
Edgar nägi Mentzelit viimati Helsingis, Staffani-väljaõppe ajal, ja seetõttu ajas kohtumine teda korralikust ettevalmistusest hoolimata ärevile. Kuigi oli loogiline oletada, et väljaõppel osalenute tausta oli varem või hiljem kontrollitud, oli liiga palju teadva SS-Untersturmführer Mentzeli ilmumine Edgari ette teda kõigepealt põhjalikult ehmatanud. Aga võimalik, et sakslased otsisid just temasugust inimest. Mentzel oli jõudnud juba anda õnnistuse Edgari uuele, elegantselt loodud isikule, ja ausõna, et hoiab saladuse ainult enda teada, nad olid ju head sõbrad ning Saksamaa ei taha head meest kaotada. Sellega tuli Edgaril rahule jääda. Äritegemise peale oli tal nutti, Mentzel pidas kindlasti ta andmeid vajalikeks, aga ometi jäi Edgar mõtlema, millised plaanid sel mehel tema suhtes olid. Need olid kindlasti olemas ja Edgar ei osanud veel öelda, kui paljuks tema teadmistevarast piisab.
Mure veatu tervituse õnnestumise pärast osutus asjatuks. Keegi ei pahvatanud peakorteris naerma, näoilmetest ei saanud välja lugeda isegi põgusat pahanemist. Mentzel viipas Edgari istuma, tema vastas istus erarõivastes võõras berliinlane, kelle olemuses reetis miski, et ta on just äsja siia Ostlandi kaugesse nurka jõudnud. Võib-olla tekkis mulje selle põhjal, kuidas mees kabinetti ja Edgarit uuris või kuidas ta oli ennast toolis istuma seadnud, justkui olnuks tal raske uskuda, et sellel Dienststelle välipostiaadressil võis leida isegi korralikku büroomööblit.
„Ammu pole näinud, Herr Fürst. Klaus Kurki oli äärmiselt meeldiv koht,” ütles Mentzel.
„Rõõm on täielikult minu poolel,” vastas Edgar.
„Asun kohe asja juurde. Meilt oodatakse selgitusi juudiküsimuses. Muidugimõista oleme kogunud juba küllaldaselt andmeid, aga teie, Herr Fürst, tunnete kohalikke olusid paremini. Mida te arvate, kui hästi teadvustavad baltlased siin juutide tekitatud ohte?”
Hetk oli piinlik, Edgar tundis, kuidas suu kuivab. Oli selge, et ta oli end kohtumiseks valesti ette valmistanud. Kuigi ta oli võtnud läbi hulgaliselt teemasid, mis oleksid võinud esile kerkida, polnud ta millekski selliseks valmis. Erariietuses mees ootas vastust, ta polnud ennast ikka veel tutvustanud. Edgaril oli tunne, et mees ei saa aru, miks peab raiskama oma aega pikataibuliste seletuste kuulamiseks, ja ta lootis, et tal avaneb võimalus oma mapp paberitega kiiresti üle anda. Mentzel uuris oma laitmatuid küüsi, temalt polnud abi loota.
„Kõigepealt peab ütlema, et ma pole Leedu või Läti olukorraga päris kursis,” suutis Edgar kobades öelda. „Eestlased on leedukatest ja lätlastest sootuks erinevad. Selles mõttes on nimetus „baltlased” pisut eksitav.”
„Tõesti? Eestlased on idabalti ja põhja rasside segu,” märkis võõras sakslane.
Mentzel katkestas teda. „Ehk olete märganud, et eestlased on ilmselgelt heledamad. Nii et põhjarass domineerib. Neljandik eestlastest kuulub puhtalt põhjarassi.”
„Ja siniseid silmi on rohkem, jaa-jah, me oleme seda positiivset asjaolu märganud,” möönis erariietuses mees. Vestluse katkestas veel üks ootamatult tuppa sisenenud
