style="font-size:15px;"> „Praegu ei saa seda enam teha. Tulge järgmisel neljapäeval uuesti.”
„Kutsuge Rosalie kohe tagasi!”
Ma lihtsalt pidin rohkem teada saama. Keegi rääkis, et küla vahel nähtud hulkurit, kes oli naistele hirmu peale ajanud. Seda hulkurijuttu ei uskunud ma üldse, nagu ka jutte vene sõjavangidest, kes taludes tööd tegid. Armi talus neid polnud, kui mu ema oleks venelasi näinud või nende keelt kuulnud, oleks ta peast segi läinud, kuigi ma püüdsin veenda, et mõne vangi võiks tööle võtta. Armi talul läks töökäsi vaja ja majaperemehel oli puujalg, minu abist ei piisanud. Aga vange valvati, sakslasi mitte.
„Noormees, kuulake nüüd mind. Seanss oli väga raske, hinged imevad Temast kogu vaimujõu välja, sest neil endal pole energiat. Sagedamini kui kord nädalas ei ole sellist seanssi võimalik pidada. Kas te siis ei näe, kui väsinud Ta on? Tulge kööki, ma teen teile ühe kuuma tassitäie.”
Proua Vaik keetis viljakohvi ja kallas klaasi puskari moodi haisvat viina. Teadsin, et ta aitas ilmale sohilapsi, sidus metsa läinutel haavu. Kui ma siit rohkem abi ei saa, olen täiesti nõutu.
„Ma maksan teile, kui te Rosalie tagasi kutsute. Ükskõik kui palju.”
„Raha pärast me vaimudega ei suhtle. Tulge järgmisel neljapäeval uuesti.”
„Ma ei saa enam siia tulla, mind nähti. Ma pean süüdlase üles leidma. Muidu ma rahu ei saa. Rosalie samuti.”
„Sel juhul peate süüdlase ise üles otsima.”
Proua Vaigu pilk oli järeleandmatu nagu pastlapaela sõlm. Jõllitasin hiirelõkse kööginurgas, laua all naksusid mu tööst parkunud käed. Kummutasin klaasitäie sellise raevuga kurku, et lõin hambad vastu klaasi serva. Valu tegi pea selgeks, kuid ei peletanud piinavat teadmist, et mina polnud enam Rosaliega ühenduses, aga need naised olid. Pealegi olin tegutsenud vastu Rosalie tahtmist. Ta ütles alati, et hingi polnud vaja siia maailma kutsuda, neil peab laskma omaette olla. Mul oli nüüd aga ükspuha. Olin hüljanud kiriku kombed, nendega polnud mul enam mingit pistmist. Aga ega kirik polnud Rosalietki enda rüppe võtnud.
Proua Vaik läks uurima nõudekapi jala juurde seatud lõksu, võttis hiire välja ja viskas solgiämbrisse.
„Kas teil hakkas kergem, kui saite teada, et Rosalie polegi rahu leidnud?” küsis ta.
„Ei hakanud.”
„Ja ometi tahtsite seda teada saada. Muidu poleks te ju siia tulnudki. Meie oleme ainult vahendajad. Me ei vastuta selle eest, mis tuleb pärast teadasaamist või mida see annab. Oma isa kohta ei tahtnud te midagi teada.”
Vahtisin proua Vaiku. Ta vaatas mulle otse silma ja vangutas aeglaselt pead.
„Rongis. Ta oli juba vana. See juhtus kohe pärast seda, kui ta Siberi rongi peale pandi. Aga te vist aimasite seda isegi.”
Ma ei öelnud sõnagi. Proua Vaigul oli õigus. Rosalie oli mõista andnud, et juunis tulid ema voodi alla hiired, aga ma ei tahtnud tema juttu kuulata. Proua Vaigu tütar Marta tuli kolistades sisse ja hakkas pliidi juures toimetama. Mulle polnud liigset kõrvapaari vaja, aga sel korral oli mul ükskõik.
„Teie pruut tuli koos oma sõbratariga seansile. Martal on see õhtu hästi meeles, seansil oli liiga palju inimesi, sest ootamatult tulid mingid sakslased, ja ega neid saanud ju minema saata,” ütles proua Vaik.
„Rosalie muretses teie isa ja tema sõbratar oma venna pärast, ta päris ka oma mehe kohta. Teie isa oli ainuke, kes ennast ilmutas,” jätkas Marta, lükkas rätiku peast ja ma ei suutnud tema kaastundlikku pilku taluda.
„Rosalie ei rääkinud sellest mulle midagi, talle ei meeldinud hingede väljakutsumine.”
„Ta tahtis teada. Aga siis, kui sai teada, otsustas, et lootus on hea asi, teie jaoks,” ütles proua Vaik.
Võtsin teise klaasitäie viina, purju ma ei jäänud. Hiir loksus ämbris. Plaan oli paigas, Juudit aitab mind.
Hakkasin saunas oma ülesandeks ettevalmistusi tegema, pakkisin kokku seljakoti, puhastasin ära oma Waltheri ning tegin südame eesootava ja juba juhtunu suhtes kõvaks. Rosalie pisikest kätt oma kuklal, seal, kuhu ta oli selle meie viimasel kohtumisel pannud, tundsin kogu aeg. Keegi polnud tema nime juba tükk aega suu sisse võtnud, teda ümbritsev vaikus oli muutunud kaalutuks. Mind nähes hakkasid inimesed kohe teokalt rääkima maast ja ilmast ning lilledest oma peenardel, jätmata lausete vahele ühtegi pausi, et ma ei saaks sinna ebameeldivaid sõnu lükkida. Kes need inimesed õieti olid? Kas juuniküüditamised olid teinud nad nõnda araks, et igaüks oli valmis vaikima, peaasi, et sakslased bolševikke eemal hoiavad? Kas Armid tundsid tõesti nii suurt rõõmu, et nende katuse alt ei viidud kedagi ära, et bolševike võrku jäid ainult minu isa ja Juuditi vend, kas nad tõesti tundsid nii suurt rõõmu, et olid valmis oma tütre elu hinnaga vaikima, ärgu vaid teutoonidest päästjad neid omapäi jätku ning neid tänamatuks pidagu? Äkki kartsid nad koguni seda, et ma võin sakslased närvi ajada, kui hakkan Simsoni talu osas järele pärima, et ka Juudit oli muutunud oma venna tõttu ebasobivaks miniaks, sest tema ema püüdis Johani maja tagasi saada, kas Edgar ostis sakslastega sekeldades emale Armi talus varjupaiga? Kui kaugele oldi Armi talus valmis minema? Ma ei tundnud neid enam ära. Isa kavatsesin ma leinata hiljem, ma austan tema mälestust, kui bolševike hävitustööga edasi tegelen, aga enne otsin üles need, kes olid vastutavad Rosalie saatuse eest. Käes oli tegutsemise, mitte enam ootamise aeg.
„Mida sa teha kavatsed? Ega sul midagi rumalat mõttes pole?”
Edgar ilmus lävele nagu õnnetusekuulutaja, tuul muutis ta mantlihõlmad mustadeks tiibadeks. Ma juba kahetsesin, et olin tädipojale öelnud, mida kuulsin teel sauna: naabri põnn oli näinud, kuidas sel ööl, kui Rosalie kaduma läks, tuli Armi talu poolt üks sakslane. Või vähemalt oli mehel seljas Saksa munder, hämaruse tõttu ei näinud poiss mehe nägu. Kas mees käis ainult Leonida rasvapurkide järel? Seda ma ei uskunud.
„Süüdlane kõnnib vabalt ringi ja sina mõtled ainult oma sahkermahkerile,” nähvasin.
„Küla peal räägitakse hulkurist. Jumal teab, kus see mees otsapidi juba on,” vastas Edgar.
„Sa tead ise ka, et see on täielik jamajutt.”
„Sa ajad ühe hullumeelse mehe teo sakslaste kaela. See teeb su pimedaks, sa käitud ise ka nagu hull.”
Edgari hääl kriuksus mu kõrvades. Ma pidin püsti tõusma, läksin ja lisasin pliidi alla puid, kolistasin pliidiuksega.
„Ja mis kasu sellest oleks siis olnud, kui Leonida oleks politseisse läinud? Ega see poleks Rosaliet tagasi toonud.”
Edgar kühveldas pudru taldrikule, kõigepealt parema ja seejärel vasaku käega. Sõnad hakkasid lusika viibutamise rütmis matsuma, nendes kugises põlastus, lauale tilkus pudruraasukesi.
„Mõtle nüüd, kui Leonida oleks läinud ja väitnud, et keegi tundmatu sakslane tegi midagi Rosaliega. Kust Leonida ja mamma siis lisa teeniksid, kui sõdurid hakkaksid talust eemale hoidma, ah, raha on ju hädasti tarvis. Ja muidugi hakkaksid nad eemale hoidma, kui talu alusetuid kuulujutte levitab.”
Oma sõnavõtu lõpetuseks surus Edgar huuled kokku, ta suu kaardus etteheitvalt.
„Vaata nüüd ennast. Ja vaata mind, Leonidat, mammat, meie tuttavaid. Meie elu läheb edasi, sa peaksid samuti edasi minema. Aja vähemalt habegi ära.”
Edgari
