ei hakkagi tõusuteed minema. Keskendumine omaenda taustaga seotud probleemidele oli teda pimestanud ja tekitanud arvamuse, et taskus krabisevast Ausweis’ist Eggert Fürsti nimele piisab täiesti. Vestluses vilksatasid Baltikumi rassilised iseärasused ja Reichsminister Rosenbergi teoste põhitähendused ja Edgar valmistus jutuajamisest osa võtma. Tal oli vähemalt olnud oidu taguda pähe Reichsminister’i teoste nimed, „Die Spur des Juden im Wandel der Zeiten” ja „Der Mythus des 20. Jahrhunderts”, ja just siis, kui ta hakkas kartma, et temalt küsitakse midagi nende sisu kohta, muutusid külalised Mentzelile ilmselgelt väsitavaks. Edgar varjas oma kergendust, keerulisemate rassiküsimustega poleks ta siiski hakkama saanud. Nüüd oli vaja vaid pea selge hoida. Järgmiseks kohtumiseks on ta paremini valmis, ta otsib üles Reichsminister’it tundnud inimesed, koolivennad, sugulased, naabrid Vana-Posti tänavalt, kolleegid Gustav Adolfi gümnaasiumist. Ta leiab kellegi, kes teab, milline inimene oli Alfred Rosenberg ja millised võisid olla tema kavatsused oma sünnimaa suhtes. Kui ta õpib mõtlema nii nagu Rosenberg, siis saab ta teada, milliseid andmeid sakslased temalt ootavad, millised on nende huvid. Ta aju ragistas juba palavikuliselt, lapates peasisest arhiivi, otsides sobivaid isikuid, ükskõik keda, kes tunneks või võiks tunda Saksamaalt pogrommide eest Eestisse põgenenud juute või Saksamaale evakueeritud, kuid pärast Nõukogude Liidu taganemist tagasi Eestisse paigutatud baltisakslasi. Neid polnud siin palju.
Mentzel astus ukse juurde, andes mõista, et visiit hakkab lõppema.
„Kas ma tohiksin teid veel tülitada, palun siia kabinetti,” viipas ta Edgarit endaga kaasa.
Koridoris Mentzel ohkas. „Herr Fürst, kas teil õnnestus hankida need andmed, mida teilt palusin? Olen väga teie nimekirja oodanud.”
Kergendus oli nii suur, et alles uksest sisse astudes märkas Edgar, et hoiab mappi vales käes, paremas. Mentzel ei paistnud Edgari segadust märkavat, ta keskendus saadud nimekirjadele. Edgar paotas huuli, et saada piisavalt hapnikku.
„Poliitiline politsei B4 on suurepärane ametipost, palju õnne, Herr Fürst. Väljaspool Tallinna läheb teiesuguseid mehi vaja, Hapsali Aussenstelle’s on palju tööd. Minge ja teatage endast kõigepealt Patareis, B4 Referentur’is, sealt saate täpsemad juhtnöörid.”
„Härra SS-Untersturmführer, kas ma võin küsida …” Edgar köhatas. „Millest selline au?”
„Silmapaistvamad bolševike rakukesed on juba likvideeritud, aga te teate ju isegi, kuivõrd vajalik on põhjalik desinfitseerimine, kui on tegu vastupidava kahjuriga. Teie aga tunnete kahjureid põhjalikult, Herr Fürst.”
Mentzel tegi rühika kannapöörde ja läks tagasi oma kabinetti, jättes Edgari sinnasamasse seisma. Edgar oli kõigest hoolimata hakkama saanud.
Patarei müüride vahele astudes tundis Edgar peapööritust – ta oli elus, erinevalt paljudest. Ta hakkab kohe õhtul juudiküsimusse süvenema. Meetrite paksused kiviseinad olid vaigistanud tuhandete hukatute karjeid, neist õhkas eilset ja tulevast surma, mis ei teinud vahet rahvastel, valitsejatel või sajanditel, kuid koridorides kajasid tema sammud, mis liikusid sihikindlalt elu suunas. B4 kontoris võeti ta hästi vastu, ta täitis ankeete Eggerti andmetega ja Eggerti käekirjaga, tuttavaid nägusid polnud näha, ta tundis, et on õiges kohas. Enne tööleasumist B4 Haapsalu osakonnas lubati tal veel mammat külastada. Tuli olla valmis pikkadeks päevadeks ja see sobis Edgarile imehästi. Ta ei teadnud veel, kuidas asja Rolandile selgitada. Hea oleks, kui tädipoja kampa saaks, juba sellepärast, et Rolandil oli sedavõrd usaldusväärne taust, ja sellepärast, et Rolandil oleks hea silma peal hoida, ja sellepärast, et alati oli parem silma peal hoida inimesel, kes oli sulle võimalikult lähedal. Peale selle ei maksnud kunagi minna võitlusse ilma seljataguseta. Roland oli vaikse, aga usaldusväärse loomuga ja sellepärast ei tundnudki Edgar muret, kas Roland suudaks ikka tema uue isiku enda teada jätta. Tädipoeg oleks ju võinud juba siis valesid küsimusi esitada, kui Edgar pärast Siseasjade Rahvakomissariaadist lahkumist tema juurde ilmus. Edgar tunnistas, et altkäemaksuga vahelejäämine oli amatöörlik, see tegi meelehärmi. Roland ei hakanud aga uudishimutsema, vaid võttis ta endaga Soome kaasa. Tal oli samasugune tüdinud nägu peas nagu siis, kui Edgar jäi Eesti piirivalves, kus nad ühel ajal sõjaväekohustust täitsid, piiriületuslubade müümisega vahele. Roland oli tema eest valetanud, seletades, kuidas neile oli öeldud, et load on tasulised, ja nii pääseski Edgar türmist. Juba see, et Edgar sõjaväest välja heideti, oli Rolandi meelest mammale piisavalt suur löök ja selles oli Rolandil muidugi õigus. Üldiselt olid Rolandi suhtes võetud riskid kasu toonud: ilma tädipojata, tolle soovitusteta ja Soometa poleks Edgar saanud endale usaldusväärset tausta ega sattunud kokku Mentzeliga. Rääkimata sellest, et Roland kuulas mamma sõna, Rosalie Rolandi sõna, Rolandi tulevane ämm oma tütre sõna ja mamma Edgari sõna, ning mamma oli tema uue nime kiiresti pähe õppinud, midagi küsimata. Mammale piisas sellest, kui ta vaatas Edgarile silma ja nägi, et tollel oli tõsi taga. Õnnetundeks piisas sellest, et poeg oli surmasuust elusana tagasi. Tal tuleb mammat lihtsalt veenda, et nüüd on kõik hästi ja et tal on töökoht. Eggert Fürstil läks hiilgavalt. Küll ta sellegi välja mõtleb, kuidas Roland kampa saada. Kui tädipoeg muidu kuulda ei võta, leiab mamma ise õiged sõnad, mamma võib ka oma tulevase miniaga rääkida. Pole kahtlustki, et mamma soovib ka Rolandile kindlat tulevikku.
Edgar seisis saunalävel ja ta suu vahutas. Kuulsin Rosalie nime, tädipoja käed vehkisid, aga ma ei mõistnud, miks ta mu kallimast rääkis. Lahtisest uksest puhus tuul sisse, mu särk laperdas, põrand tõmbus veest tumedaks.
„Kas sa kuulad ka? Saad sa aru, mida ma räägin?”
Edgari hääl kostis kaugustest. Klaaspurk kukkus laualt praksaki maha, selle sees olid varsakabjad. Tuul keerutas lilled seina äärde, hiirelõksu kõrvale. Jõllitasin lilli. Need olid Rosalie korjatud, alles äsja põimusid tema sõrmed minu omadega. Värisesin, justkui oleksin nööril kuivav tubakaleht, ja mul oli palav, justkui oleks mu süda topitud saunatünni. Pärast kuumahoogu hakkas külm südame ümbert kõhtu vajuma, ma ei tundnud enam oma jäsemeid. Edgari suu plärises edasi.
„Said sa aru, mis ma ütlesin? Ta maeti juba maha.”
„Kuule, Vorst, pane nüüd uks kinni.”
„Roland, sa pead praegu Leonidast ja mammast aru saama. Ta tuli vaikselt maha matta, kael oli jälgi täis.”
„Jää vakka, Vorst.”
Heitsin pilgu hiirelõksule. See oli tühi.
„Mis jälgedest sa räägid?” karjusin.
„Et kaela peal olid jäljed! Naiste meel on ju kõikuv, ega me ei tea, mis teda sellisele patuteole ajas.”
Asutasin end juba ruuna valjastama.
Vastust ma ei saanud, aga tõsi see oli: Rosaliet polnud. Ema ja Leonida kohtlesid mind nagu võhivõõrast, Leonida tegi pearätile tugeva sõlme peale, justkui tahaks näo nähtamatuks kokku tõmmata, ja jätkas roka segamist. Ma polnud siin oodatud. Ema paotas hääletult suud, just nagu oleks see tõrges uks. Püüdsin tirida välja vihjeid selle kohta, mis juhtus ja miks, kes käisid ja millal, rasva ja munade jahil olnud sõdurite nimesid. Ma ei uskunud tädipoja räpaseid vihjeid, ma ei uskunud, et Rosalie oleks endale käe külge pannud. Mu kõva hääle peale hakkas ema pilk hüplema, käskis mul ära minna. Tahtsin teda raputada, mu käed tõmblesid. Oleksingi juba löönud, aga mulle meenus isa. Ta oli võtnud endale perenaise, kes ei kõlvanud kuhugi, ja kandnud oma risti ilma kurtmise ja tülita. Ma olin oma isasse, sest armastus tegi mindki nõrgaks, ometi ei tahtnud ma, et isa tuleks tagasi majja, kus poeg oli tõstnud kätt oma ema vastu, mis siis, et armastuse nimel. Mu rusikas vajus alla.
