tuli sahvrist ja istus, et tõmmata jalast laudasaapaid, ühes oli vabadussõjast saadud puujalg. Aksel ei vaadanud minu poole, ei poetanud sõnagi. Kuidas suutsid need inimesed tegutseda, justkui poleks midagi juhtunud?
„Miks te ei lasknud mul teda näha? Mida te vaka all hoiate?”
„Polnud seal midagi näha. Me poleks temast uskunud, et ta sellise teoga hakkama saab,” ütles ema, lükates taskurätikut manseti alla. Tema silmad olid kuivad. „Roland, ole nüüd mõistlik. Räägi Edgariga.”
Tormasin läbi kogu maja, kambri lävel jäin pidama: nägin toolil Rosalie rätikut. Sööstsin välja. Armi talu rahvas oli muutunud mulle võõraks ja ma ei tahtnud neid enam kunagi näha.
Meeleheites ei tulnud mulle pähe muud, kui paluda abi Lydia Bartelsilt. Oleks olnud rumal tema seansi pärast linna minna, aga ma pidin saama Rosalielt mingi märgi, märgi selle kohta, kus ta praegu oli, märgi, mis aitaks mul leida süüdlast, kelle vastu ei paistnud mitte keegi huvi tundvat. Linna läksin jalgsi, mööda vanasid karjateid, metsaääri pidi, alati kui lähenes mootorratas või kui kuulsin hobuvankrite kolinat ja kapjade kobinat, hüppasin puude vahele. Läksin sakslaste staabiks muudetud mõisast kaarega mööda ja jõudsin pärale just siis, kui hämardus. Koerad muutusid oma õue piiril võõrast märgates kohe valvsaks, niisiis vältisin aiaäärseid ja kõndisin keset teed, kui kuulsin kedagi tulemas, tormasin põõsasse. Suutsin eristada telegraafiposte ja majade piirjooni, koduste toimetuste hääled kostsid köökidest tänavani, haamrilöögid ja kassi näugumine. Need hääled kuulusid inimestele, kellel oli oma kodu. Inimestele, kellel oli keegi, kellega koos õhtuti askeldada. Minult oli see kõik ära võetud. Tusk vingerdas ääri-veeri mu kehas nagu nurgast süüdatud paber, aga sellel tuli lasta olla.
Enne Lydia Bartelsi maja läksin surnuaiale. Leidsin õige koha, või selle, mis mu arvates pidi olema õige koht. Kõndisin ümber aia, komistades haudadele ja vältides riste. Kui üldse, siis just siin lootsin ma kuulda tema häält. Selles kirikus oleks pidanud toimuma meie laulatus, sellel altaril oleksin ma pidanud nägema oma pruudi loori, mis valmistas talle sellist rõõmu, et ta pihtis seda häbeliku naeratusega. Öötaevas oli tähti täis ja kui ma prahihunniku juurde jõudsin, hakkasin otsima kohta, kust oli hiljuti kaevatud. Leidsin selle kergesti üles, polnud ei risti ega lillekimpe, isegi koer oleks saanud maa rüpest parema paiga. Lõin rusikaga vastu kiviaeda, nii et sammalt pudenes, ja palvetasin põlvili, et mu kallim annaks endast märku, et mul poleks vaja minna Lydia Bartelsi juurde; annaks märku, et mu kallim on leidnud rahu; annaks märku, nii et võiksin tagasi minna. Ma ei teadnud, miks oli Rosalie välja läinud, kellega läinud, kes ta leidis ja kust kohast. Miks teda kirikuaeda ei maetud, miks kirikuõpetaja sellisel asjal sündida lasi, kas kirikuõpetaja oli ülepea kohal? Rosalie poleks endalt elu võtnud, kuigi just nii nad mõista andsid ja sellele osutas ka hauaplats. Aga see polnud ju nii, ei saanud olla. Mul oli häbi, et mind polnud kohal, et ma ei suutnud toimunut ära hoida. Kuidas me teineteisest nii kaugel olime, et ma polnud aimanud, et Rosalie oli hädas? Võimatu oli mõista, et see kõik leidis aset siis, kui ma magasin või tegin tuld, toimetasin igapäevaste asjade kallal. Kuidas su mõtted minuni ei ulatunud? Miks ma sind kaitsma ei tulnud? Ma pidin teada saama, mida olin teinud just sel hetkel, kui Rosalie selle maailma seljataha jättis. Kui teaksin, oskaksin sellest hetkest ehk mõne märgi leida.
Ei tulnud märki ega vastuseid – Rosalie ei andnud mulle armu. Sülitasin kirikutrepile ja koukisin taskust uuri välja. Kell hakkas lähenema keskööle, varsti algas hingede tund. Aeg oli minna Lydia Bartelsi juurde. Ma ei teadnud selle naise kohta muud, kui et seansse peeti neljapäeviti ja et surivoodis ema oli pärandanud talle Moosese seitsmenda raamatu. Leonida pani väga Lydia Bartelsi kirikuvastast tegevust pahaks, vanarahva trikid, aga Rosalie sõbrannad olid käinud naise juures oma kadunud või Siberisse viidud vanemate kohta pärimas. Nad käisid alati paarikaupa, kellelgi polnud julgust üksi minna. Mul polnud kedagi, keda kaasa paluda, nii et võisin vaimu valmis seada vaid issameie lugemisega, kuigi olin aru saanud, et Lydia Bartelsi majas polnud ristimärgid ja Jumala pildid lubatud. Peatänaval tõmbasin mütsi tihedamalt silmile. Metsas kasvanud habe oli ajamata, paistsin vana mehe moodi, ma ei uskunud, et keegi mind ära tunneb. Olin mõelnud, et peaks endale Saksa mundri hankima. Sideneiu teadis rääkida, et paar juuti oli nii teinud ja mõni isegi teenistusse astunud, sest see oli parim moodus ennast peita. Sideneiu oli hakanud oma sõnade peale naerma ja tema naerust tibas hirmu nagu veetilkasid triiki täis ämbrist. Teadsin, et ta räägib tegelikult ka oma peigmehest.
Lydia Bartelsi toas põles üksainus küünal. Laual oli taldrik, mille keskele oli tõmmatud joon. Taldriku alla oli seatud suur paber, mille peale oli kirjutatud „ei” ja „jah”. Paberi alt paistis libedavõitu riie. Lydia Bartels istus põrandal, pihud avali, silmad kinni. Välisukse avanud proua Vaik oli pärinud, keda ma tahan välja kutsuda. Võtsin mütsi peast, keerutasin seda servapidi pihus ja jõudsin vaevu alustada, kui proua mind katkestas:
„Mul pole vaja rohkem teada. Kui te just kulla pärast ei tulnud.”
„Ei tulnud.”
„Kuldmüntide vastu tunnevad paljud huvi, inimesed otsivad äraviidud sugulaste peidukohti, aga vaimusid selline asi ei huvita. Tarbetud väljakutsed väsitavad Teda,” noogutas proua Vaik pimeda kambri suunas. Korraga istusin koos teistega ühes toas ringis, mu jalad hakkasid ära surema, ärev ohkimine tegi õhu raskeks ja tuuleõhk pani kardina liikuma just siis, kui Lydia Bartels küsis, kas heledapäise mehe tütar on kohal. Vasakult kostis hirmunud ohe. Taldrik liigahtas. Ring hingas, südamed põksusid, nõrkenud lootused pekslesid ja mu ninna tõusis kirbe higilõhn, hirmul inimese hapu lehk. Taldrik liikus jaatava vastuse peale.
Naine vasakul hakkas nutma.
„Juba läinud. Siin on keegi teine… Rosalie? Rosalie, kas see oled sina?”
Taldrik liikus paberil, justkui ei teaks, mis suunas minna. See jäi „jah”-sõna peal seisma.
„Kas sul on hea olla, Rosalie?”
Taldrik liikus. Ei.
„Kas su elu lõppes vägivaldselt?”
Taldrik liikus. Jah, jah.
„Ega sa endaga midagi ei teinud?”
Taldrik liikus. Ei.
„Kas sa tead, kes sind piinas?”
Taldrik liikus. Jah.
„Kas sa tead, kus ta on?”
Taldrik püsis paigal.
„Rosalie, oled sa veel siin?”
Taldrik nihkus paigast, aga ei liikunud kummagi sõna peale.
Proua Vaik kummardas ja sosistas, et ma võin nüüd küsimuse esitada. Ma ei jõudnudki suud lahti teha, sest minust paremal tõusis keegi ärritunult püsti ja taganes värisedes ukse suunas, hakates issameiet korrutama. Lydia Bartelsi keha nõksatas.
„Ei!”
Karjatus tuli minu suust. „Rosalie, tule tagasi!”
Proua Vaik kargas püsti ja lükkas võbiseva olendi välja. Uks paukus, süttis lamp. Lydia Bartels oli silmad lahti teinud, ta tõmbas rätiku tihedamalt endale ümber ja tõusis vaid selleks, et toolile vajuda. Proua Vaik hakkas inimesi toast välja peletama. Ma olin endast nõnda väljas, et ei mõiganud hoolidagi sellest, et kõik ringis istujad mind vahtisid. Ühtede pilkudest paistis pettumus, sest seanss sai läbi enne, kui nende järjekord kätte jõudis, teiste pilgud andsid mõista, et pärast seda räägivad Rosaliest ka need, kes polnud teda tundnud. Jäin seltskonnast maha, toetusin vastu seina, millel ringlesid lambi varjud,
