polnud mingit kasu, Aksel oli ühe jalaga. Sadam köitis mind rohkem, sest Tallinn oli Rosaliele lähemal. Pääseksin samas Saksa armeest ja kui keegi tahaks lausa sadamast mehi väkke võtta, siis seisis mu dokumentides juba vale sünniaasta. Aga kui Edgar oli tõesti juba andnud politseile minu asjus lubadusi, teadsid sakslased mu tausta kohta küllaltki palju. Juhul kui Edgar ei tee mulle uusi, uue nimega dokumente, siis vaevalt lastaks mul sadamas pikalt töötada – ja kui ta teekski, siis kas ma saaksin olla kindel, et ta sellest fritsudele ette ei kanna? Kas ma saaksin olla kindel, et Edgar ei räägi neile mu kavatsusest sadamasse tööle minna?
Kui Juudit lõpuks maale jõudis, ei poetanud keegi ta mehe kohta sõnagi. Ämma käed klõbistasid kudumistöö kallal; sokk, laste sokk, muudkui kasvas ja mingil moel oli Juudit kindel, et seda ei kootud Rosalie ja Rolandi tulevasele pisiperele, ämm ju ümmardas alati kasupoega, mitte omaenda last. Roland olla leidnud ulualuse Leonida saunas ja käis vahetevahel talutöödel abiks. Rohkem asjast ei räägitud, kuigi Juudit ootas kogu aeg, et sellest kõneldaks edasi. Aga ei. Rosalie vaid mainis, et Roland püsib redus, ta ütles seda möödaminnes ja kuigi peigmees oli ühes tükis kodumaal tagasi, ei säranud Rosalie näol selline rõõm, nagu Juudit oli oletanud. Tundus imelik, et kui mujal räägiti kojutulijatest, siis siin ei öelnud keegi sõnagi. Muidu jätkus juttu küll. Kõigepealt kurdeti pikalt, kuidas kontrolörid, keda kutsuti ka huntideks, konfiskeerisid rongides oma tarbeks inimeste toidukraami, seejärel mõeldi, mida peaks Juudit tegema, kui kontroll talle tagasiteel peale satuks. Tänati jumalat, et Juuditi rong ei pidanud õhurünnaku tõttu peatuma, ja õhtu lõpuks keskenduti mõisale. Pärast seda, kui Hitler baltisakslased Saksamaale kutsus, oli häärber tühjaks jäänud, nüüd oli seal aga sakslaste staap ja terrassile mõisa peaukse kohal oli keegi seadnud tuvidele püünise, sakslased vist sõid tuvisid ja see ajas naisi naerma. Seejärel tassiti mõisahoonesse vannid, sakslased olid puhas rahvas ja nende ohvitserid sõbralikud – mõisasse jäänud aednikud ja pesuköögi naised rääkisid, et pesupesijate lastele anti karamellkomme ja vahis oli ainult üks sõdur korraga. Alati kui Juuditi pilk Annat või Leonidat tabas, ajasid naised oma suunurgad kähku üles. Miski oli viltu. Juudit oli oodanud, et ämmamamma närvid on katkemiseni pingul, sest tolle mees ja lemmikpoiss olid jumal teab kus, või et talt nõutakse, et jääks ta maale nende juurde, aga ämma ei paistnud sugugi häirivat, et minia elas ihuüksi Tallinnas, mõnikord ta isegi naeratas kannalaka kallal klõbistades omaette. Rolandi pääsemine polnud piisav põhjus, et nõnda heas tujus olla. Äkki see, et Armid olid saanud oma maadelt minema bolševike toodud asunikud? Aga seal polnud millegi üle rõõmustada, kõik oli nii halvas seisukorras, et ilma abikäteta ei jõudnud nad maatöid tehtud.
Enne kui nad said omavahel rääkima hakata, oli Rosalie juba magama jäänud, kuigi nad olid alati pärast tule kustutamist juttu puhunud. Järgmisel hommikul hakkas Juudit kahtlustama, et Rosalie oli lihtsalt magamist teeselnud: hommikul meenutas ta naeratus nöörile sirgu tõmmatud lina ja jutupuhumiseks polnud mahti. Pärast päevaseid toimetamisi lipsas ämma suust justkui kogemata sõna „blokaad”.
„Räägitakse, et piiramisrõngas müüakse vett ainult pool liitrit päevas, kahe rubla eest, iga päev sureb seal kümme tuhat inimest. Hobused on juba ära söödud; aga kes teab, kas piirajatel on paremad olud?”
Leonida palus Juuditit appi soola tampima ja Juudit haaras haamrist, sool murenes. Ämma suunurgas tundus miski virvendavat ja see polnud mitte kurbus, mis seal virvendas, kuigi blokaad poleks pidanud andma naeratamiseks mingit põhjust. Äkki hakkas ämm peast nõdraks jääma või siis ei teadnud, kuidas suhtuda Juuditi kuivadesse silmadesse. Kui mõelda sellele, et tema mees võis olla linna piirajate seas, siis oleks ta äkki pidanud nutma puhkema? Kas ta oleks pidanud etendama leinavat või lootvat naist? Ema oli kuulnud, et keegi olla justkui näinud tema meest Leningradi alla saadetute hulgas, aga kes neid kuulujutte teada võis. Ämm sellist asja ei maininud, kuuldus rõhus raskelt Juuditi rinda. Ta tahtis ära minna, tagasi Tallinna. Leonida ja ämma varglikud pilgud nokkisid tema nägu, näol oli valus. Rosaliega oli võimatu kahevahel rääkida; ämm ja Leonida askeldasid pidevalt ringi, pistsid pea ukse vahelt sisse just siis, kui Juuditile tundus, et nad on otsapidi laudas, kargasid perra, kui Juudit püüdis koos Rosaliega minna kanadele rokka viima. Tundus, et Rosalie ei pööranud sellele mingit tähelepanu, ta aina toimetas või näppis laudavammust kulunud kohast, kust tema lemmiklehm pidevalt keelega üle tõmbas, vältis Juuditi pilku ja kadus laternat haarates lauta, kui ämm naksas Juuditit otse: alustas süütult ja selgitas, et talle teeb muret, kas Juuditil õnnestub ikka Tallinnas searasvapurkidele ostjaid leida, maal polnud see muidugi raske. Sakslased kõndisid talust tallu ja korrutasid: ein Eier, eine Butter, ein Eier, eine Butter. Korrutasid nõnda meeleheitlikult, et ämmal hakkas kohe kohutavalt kahju.
„Lapsed surevad seal nälga, paljudel meestel on lapsed. Kui sul endal kord lapsed kleidisabas kakerdavad, saad sellest aru, praegu veel mitte.”
Ämma silmad jõllitasid minia vöökohta. Juudit tõstis käed pihale ja surus pilgu nõudekappi, mille riiulil ootasid rivis sõdurite tühjad konservikarbid; omaenda moona ei tohtinud nad saata, muud küll. Miski vilksatas põranda ääres ja Juudit nägi, kuidas üks hiir ja selle järel kohe teine tema reisikoti taha jooksid. Ta surus käed tugevamini vastu kõhtu, ämm aga kurtis edasi, tõmmates lahti kummutisahtleid, mis olid täis sõdurite šokolaadiportsjoneid. Leonida viis neid koos sooja supiga, mis pandi villase rätikuga kaetud viieliitrisesse piimamannergusse, kooli katusele ehitatud õhutõrje platvormil lõdisevatele valvuritele. Pärast Scho-ka-kolat ei tikkunud uni enam valvureile silma.
„Neil sõdurpoistel pole midagi vastu anda, pisut idamarkasid ehk. Küll mina hakkama saan, aga need lapsed!”
Kui Juuditil poleks olnud hädasti kaupa vaja, oleks ta viivitamatult lahkunud. Kõik, mida ämm ütles, tundus osutavat Juuditi tarbetusele. Ta otsustas mitte välja teha, siia tagasi ta enam ei tule, aga millega ta siis kaupleb? Ta pidi leidma mõne muu elatusallika, stenograafia ja saksa keele oskustest praegu ei piisa, liiga palju oli neid tüdrukuid, kelle sõrmed valitsesid masinakirja temast paremini, liiga palju neidusid, kes otsisid tööd, ning ega linnas puskarit ei keedeta. Kui Juudit pidi Johani majast lahkuma, oli ta jätnud sinna kõik oma mehe asjad ja sellest oli kahju. Mehe hiljuti hangitud kalosse ja talvemantlit polnud mõtet enam taga nutta. Ema oli öelnud, et nõuab Johani maja neile tagasi, tulgu ta ainult Tallinna. Nüüd polnud majaga enam niigi midagi peale hakata, punaste hävitustöö majas oli olnud korralik ja keegi ei teadnud, kuhu oli Johan maja paberid peitnud. Midagi tuli igatahes välja mõelda. Midagi muud kui rasvapurgid ja puskar. Midagi muud, sest siia ta enam tagasi ei tule ja paljalt sakslaste abipakkide peal ta vastu ei pea. Juudit hoidis ikka veel käsi rinnal risti, justkui sunniksid ämma vihjetest rasked pilgud, mis olid suunatud ta pihale, teda oma kõhtu kaitsma, kuigi selleks polnud mingit põhjust. Aga mis siis, kui mees koju tuleb? Juudit oli kindel, et too kutsuks oma armsa mamma sama katuse alla, hoidma pilku peal nii temal kui ka sellel, millist frikadellisuppi ta teeb. Linnas saab seda ju kas või iga nädal valmistada.
Salvamistest tekkinud ebamugav õhkkond kadus alles siis, kui Aksel tuli tapanoa järele ja viskas oma töökindad pliidi kohale kuivama. Üle köögi levis märja villa lõhn, lambileek liikus. Eelmisel päeval pandi siga kuuri rippuma ja Aksel oli terve öö selle juures maganud, üks silm varaste pärast lahti. Rosalie tuli laudast tagasi ja kui nad läksid liha tooma, haaras Juudit Rosalie käest ja hoidis sellest tugevalt kinni.
„Kas siin on midagi juhtunud, mida mina ei tea?” küsis Juudit. „Te olete kõik nii imelikud.”
Rosalie tahtis kätt lahti tõmmata, Juudit ei lasknud. Nad seisid kahekesi õuel, Leonida oli läinud juba uurima, kui suuri tükke ta sea küljest tahtis. Kuurist kostis hääl, mis surus ennast nende vahele. Juuditi pragunenud suunurkades pitsitas.
„Midagi pole juhtunud,” ütles Rosalie. „Ainult see, et Roland on tagasi. Paha tunne on, et mina saan teda näha, aga sinu mees on ikka veel rindel. Nii ei ole
