align="center">15
KRIMINAALKOMISSAR Joona Linna viibib tillukeses paljaste betoonseinte ja põrandaga ruumis. Ta on põlvili, samal ajal kui kaitsevärvi mundris mees teda musta Sig Saueri püstoliga pähe sihib. Ust valvab teine mees, kes on Joonale suunanud Belgia päritolu automaatkarabiini.
Seina ääres põrandal seisab kokakoolapudel. Valgust annab mõlkis kattega laelamp.
Mobiiltelefon sumiseb. Enne kui püstoliga mees kõne vastu võtab, räägib ta Joonale, et too pea langetaks.
Teine mees paneb sõrme päästikule ja astub sammu ette.
Püstoliga mees räägib mobiiltelefoniga ja kuulab, kuid ei lase Joonat samal ajal silmist. Tema saabaste all krigiseb kruus. Ta noogutab, ütleb veel midagi ja kuulab jälle.
Natukese aja pärast automaadiga mees ohkab ja istub ukse äärde toolile.
Joona põlvitab hästi vaikselt. Tal on jalas dressipüksid ja seljas valge, higist märg T-särk. Varrukad on käsivarrelihaste ümber pingul. Ta kergitab veidi pead. Silmad on hallid nagu poleeritud graniit.
Püstoliga mees räägib ägedalt telefoniga, lõpetab kõne, tundub, nagu mõtleks paar sekundit, astub siis neli kiiret sammu ette ja surub püstolisuu vastu Joona laupa.
“Nüüd saan ma teist jagu,” ütleb Joona hästi sõbralikult.
“Mida?”
“Ma pidin ootama,” selgitab Joona. “Kuni tekib füüsilise kontakti võimalus.”
“Mulle anti just käsk sind maha lasta.”
“Jah, olukord on üsna pingeline, sest ma pean püstoli näolt ära saama ja seda soovitatavalt viie sekundi jooksul kasutama.”
“Kuidas?” küsib mees ukse juurest.
“Et üllatus õnnestuks, ei tohi ma tema liigutuste peale reageerida,” selgitab Joona. “Sellepärast lasin tal minu juurde tulla, peatuda ja täpselt kaks korda sisse-välja hingata. Tähendab, ma ootan teise väljahingamise lõpuni, enne kui …”
“Miks?” küsib püstoliga mees.
“Ma ootan paar sajandikku, sest sul peaaegu puudub võimalus reageerida, ilma et sa sisse hingaks.”
“Aga miks just teise väljahingamise ajal?”
“Sest see on ootamatult vara ja täpselt keset maailma kõige tavalisemat lugemist: üks-kaks-kolm …”
“Arusaadav,” naeratab mees ja nähtavale ilmub tema pruun esihammas.
“Kõigepealt liigub ainult minu vasak käsi,” selgitab Joona lakke kinnitatud turvakaamera poole. “Käsi läheb ühe liigutusega minu näost püstolitoru juurde. Ma pean kinni haarama, üles väänama ja jalule saama, tema keha minul kilbiks ees. Üheainsa liigutusega. Minu käed peavad eelistama relva, aga samal ajal pean ma silmas pidama automaatkarabiiniga meest. Sest tema muutub peamiseks ohuks niipea, kui püstol minu kontrolli all on. Löön küünarnukiga kiiresti ta lõua ja kaela pihta nii mitu korda, kui vaja on, et püstoli üle kontroll enda kätte saada, lasen kolm lasku, keeran ringi ja tulistan veel kolm korda.”
Mehed alustavad uuesti. Situatsioon kordub. Püstoliga mees saab telefonist käsud kätte, kahtleb, astub kiiresti Joona juurde ja surub püstolisuu Joona lauba vastu. Mees hingab teist korda välja ja hakkab just sisse hingama, et midagi öelda, kui Joona vasaku käega püstolitorust haarab.
Ehkki kõik oli teada, toimub see erakordselt üllatuslikult ja kiiresti.
Joona lööb relva kõrvale, väänab sama liigutuse käigus lae poole ja hüppab püsti. Ta imiteerib küünarnukiga nelja kiiret lööki mehe lõua poole, saab püstoli kätte ja laseb teisele mehele rindu.
Seintelt plaksatavad vastu õpperelvast tulistatud kolm lasku.
Esimene vastane tuigub veel taha, kui Joona ringi keerab ja teda rindu tulistab.
Mees kukub vastu seina.
Joona läheb ukse juurde, haarab automaadi, eemaldab lisasalve ja lahkub ruumist.
16
UKS LAJATAB VASTU betoonseina ja põrkab tagasi. Joona läheb salve vahetades kõrvalruumi. Kaheksa inimest pööravad pilgud ekraanilt tema poole.
“Esimese lasuni läks kuus ja pool sekundit,” ütleb üks.
“Liiga palju,” vastab Joona.
“Aga Markus oleks püstolist kiiremini lahti lasknud, kui küünarnukk oleks päriselt tabanud,” arvab pikk kiilaks aetud peaga mees.
“Jah, sealt sa oleks aega kokku hoidnud,” naeratab naisülemus.
Juba paistab ekraanilt stseeni kordus. Joona pingul õlalihased, ette suunatud pehmed liigutused, silma ja sihiku jooned päästikule vajutamise hetkel.
“Kuradi äge ikka,” ütleb rühma juht ja surub peopesadega hoogsalt lauale.
“Mendi kohta,” lõpetab Joona.
Nad naeravad, nõjatuvad taha ja rühma juht sügab punastades ninaotsa.
Joona Linnale ulatatakse klaas mineraalvett. Ta ei tea veel, et varsti lööb tuletormina lõkkele see, mida ta kardab. Veel ei aima ta bensiinimere poole hõljuvat tillukest sädet.
Joona Linna õpetab kiirreageerimisrühmale Karlsborgi kindluses lähivõitlust. Instruktorina ei ole ta väljaõpet saanud, aga käsitletavates võitlusmeetodites on temal arvatavasti kõige enam praktilisi teadmisi kogu Rootsis, sellepärast ta siin juhendab. Kaheksateistkümneaastasena teenis Joona just Karlsborgis aega dessantlangevarjurina ja pärast baasõpet värvati ta uude eriüksusse, mis täitis operatiivülesandeid, mida ei saanud enda peale võtta tava- või relvaüksused.
Kaitseväest läks Joona politseiakadeemiasse õppima juba ammu, aga ikka juhtub, et ta näeb unes oma dessantväelase elu. Ta on tagasi transpordilennukis, kuuleb kõrvulukustavat müra ja vaatab hüdraulilisest luugist välja. Kaugel all libiseb halli ristina üle kahvatu vee lennuki vari. Unenäos jookseb ta mööda rampi alla ja hüppab külma õhku, kuuleb, kuidas tuul langevarjunöörides vilistab, tunneb, kuidas rakmed jõnksatavad ja keha ette kukub, kui langevari lahti läheb. Vesi läheneb kohutava kiirusega. Kaugel all hüpleb lainetel vahtu pritsides must kummipaat.
Madalmaades sai Joona väljaõppe lähivõitluses, kus kasutatakse nuge, tääke ja püstoleid. Teda treeniti ära kasutama vahelduvat keskkonda ja tarvitama uuenduslikke löögiviise. Need moodustavad erivormi heebreakeelse nimega Krav Maga lähivõitluse tehnikate süsteemist.
“Tähendab, selle olukorraga alustame ja siis teeme seda päeva jooksul muudkui keerulisemaks,” ütleb Joona.
“Kas tulistame kahte isikut ühe kuuliga?” naeratab kiilaks aetud peaga pikk mees.
“See pole võimalik,” vastab Joona.
“Meie oleme kuulnud, et sina said sellega hakkama,” väidab naine uudishimulikult.
“Ei-ei,” naeratab Joona ja tõmbab sõrmedega läbi säbruliste blondide juuste.
Põuetaskus
