valutada, kui ta mööda nagisevat tammepuust treppi üles magamistuppa läheb. Trepiotsal ta peatub, ohkab ja läheb tagasi alla. Hoolitsevalt tõstab ta Veronica diivanile, katab pleediga, korjab põrandalt naise lugemisprillid ja asetab lauale.
Reidar Frost on kuuekümne kahe aastane, kolme rahvusvahelise bestselleri, niinimetatud Sanctumi triloogia autor.
Kaheksa aastat tagasi kolis ta Tyresö majast Norrtälje lähedale ostetud Råcksta mõisa. Kakssada hektarit metsa, põllumaad, tallid ja väga ilus koppel, kus ta mõnikord oma viit hobust treenib. Kolmteist aastat tagasi jäi Reidar üksi viisil, mis ei tohiks tabada kedagi. Tema poeg ja tütar kadusid jäljetult ühel õhtul, kui nad sõbraga kohtumiseks kodust välja lipsasid. Mikaeli ja Felicia jalgrattad leiti Badholmeni lähedalt jalgrajalt. Peale ühe rootsi keelt soome aktsendiga rääkiva politseikomissari arvasid kõik, et lapsed mängisid rannale liiga lähedal ja uppusid Ersta lahte.
Surnukehad jäidki leidmata, aga politsei lõpetas otsingud. Reidari abikaasa Roseanna ei kannatanud meest ega omaenese leina enam välja. Ta kolis ajutiselt õe juurde, andis sisse lahutuse ja sõitis ühisvara jagamisest saadud rahaga välismaale. Vaid paar kuud pärast lahutust leiti ta ühest Pariisi hotellist vannis. Ta oli teinud enesetapu. Põrandal lebas Felicia joonistus emadepäevaks.
Lapsed on surnuks tunnistatud. Nende nimed seisavad hauakivil, mida Reidar külastab harva. Surmatunnistuste jõustumise päeval kutsus Reidar sõbrad oma koju peole ja sellest ajast peale on ta seda elus hoidnud nagu tuld.
Reidar Frost on veendunud, et joob end surnuks, kuid samal ajal teab ta, et võtaks endalt elu, kui ta üksi jäetakse.
12
LÄBI ÖISE TALVEMAASTIKU kihutab kaubarong. Traxxi vedur veab järel ligi kolmesaja meetri pikkust vagunirodu.
Kabiinis istub vedurijuht Erik Johansson. Ta käsi puhkab kontrollkangil. Masinaruumist ja relssidelt kostev mürin on rütmiline ja monotoonne.
Esilaternate valgusest moodustub tunnel, kust paiskub vastu lund. Ülejäänu on pimedus.
Vårstat ümbritsevast suurest kurvist väljudes tõstab Erik Johansson jälle kiirust.
Ta mõtleb, et lumetolmu on nii palju ja hiljemalt Hallsbergis tuleb aeglusti kontrolliks peatus teha.
Kaugel eemal udu sees hüppavad raudteetammilt alla kaks hirve ja jooksevad valgele põllule. Maagilise pehmusega liiguvad nad läbi lume ja kaovad öösse.
Pikale Igelsta sillale lähenedes mõtleb Erik, kuidas Sissela temaga mõnikord sõidule kaasa tuli. Nad suudlesid igas tunnelis ja igal sillal. Nüüdsel ajal ei taha naine vahele jätta ühtegi joogatundi.
Erik pidurdab ettevaatlikult, möödub Hallist ja libiseb kõrgele sillale. Tuleb selline tunne, nagu ta lendaks. Laternate valguses keerleb ja pöörleb lumi, mis jätab mulje, justkui oleks maa ja taevas kohad vahetanud.
Vedur on jõudnud silla keskele, kõrgele Hallsfjärdeni jäise pinna kohale, kui vedurijuht Erik Johansson märkab udu sees rappuvat varju. Rööbastel on inimene. Erik laseb kõvasti signaali ja näeb, kuidas kuju teeb suure sammu, vastasrajale.
Rong tormab väga kiiresti. Poole sekundi jooksul on mees vedurilaternate valgussõõris. Ta pilgutab silmi. Surnud näoga noor mees. Riided kõhnal kehal rappuvad, siis on ta kadunud.
Erik ei adu, et ta pressis pidurit ja et veerem aeglustab kiirust. Kostab metalset kõminat ja kraapimist ja ta ei tea, kas ta on noorele mehele otsa sõitnud.
Ta väriseb, tunneb, kuidas adrenaliin läbi keha sööstab, ja helistab hädaabitelefonile.
“Ma olen vedurijuht ja sõitsin just praegu Igelsta sillal mööda ühest inimesest … ta oli keset rööpaid, aga ma ei usu, et ma talle otsa sõitsin …”
“Kas keegi on vigastatud?” küsib häirekeskuse operaator.
“Ma ei usu, et ma talle otsa sõitsin, ma nägin teda ainult paar sekundit.”
“Kus te teda täpselt nägite?”
“Keset Igelsta silda.”
“Rööbastel?”
“Siin muud ei ole kui rööpad, see on raudteesild …”
“Kas ta seisis paigal või läks mingis suunas?”
“Ma ei tea.”
“Mu kolleeg teavitab just Södertälje politseid ja kiirabi. Rongiliiklus tuleb peatada.”
13
PÄÄSTEKESKUS SAADAB pika silla mõlemasse otsa kohe politseipatrulli. Vaid üheksa minutit hiljem keerab esimene töötava vilkuriga politseimasin Nyköpingsvägenilt Sydgatani kõrvale kitsale kruusateele. Tee viib järsult alla. Rada on puhastamata ning lahtine lumi paiskub kapotile ja esiaknale.
Politseinikud jätavad auto sillapea juurde, süütavad taskulambid ja astuvad rööbastele. Raudteel ei ole kerge liikuda. Kaugel all kiirteel kihutavad autod. Neli raudteerööbast kiirguvad üheks kokku, sirutuvad kõrgele üle Björkuddeni tööstuspargi ja jäätunud lahe.
Eemal peatub esimene politseinik ja näitab midagi. Selgelt on näha, et keegi on sammunud parempoolsete rööbaste vahel. Taskulampide rahutus valguses paistavad kaduma hakkavad jäljed ja üksikud vereplekid.
Üle kahe kilomeetri eemal lahe ääres jõuab ka silla teise otsa politseiauto.
Rataste all kõmatab, kui konstaabel Jasim Muhamed üles raudtee kõrvale keerab. Jasim Muhamedi kolleeg Fredrik Mosskin on saanud just raadioühenduse sillal oleva patrulliga.
Tuul ulub mikrofonis ja häält on raske eristada, aga on aru saada, et nad on sillale jõudnud äsja.
Auto peatub ja tulede valgus langeb kõrgele kaljuseinale. Fredrik lõpetab side ja vahib tühjal pilgul enese ette.
“Mis toimub?” küsib Jasim.
“Paistab, et ta tuli siiapoole.”
“Mis nad vere kohta ütlesid? Oli seal palju verd?”
“Ma ei kuulnud.”
“Lähme vaatame,” otsustab Jasim ja avab autoukse.
Lume all lookas kuuseokstel veikleb sinine valgus.
“Kiirabi tuleb,” ütleb Fredrik.
Lumi on pehme ja Jasim vajub põlvini sisse. Ta tõmbab vöö küljest taskulambi ja valgustab rööpapaare. Raudteetammi juures Fredrik komistab, aga ronib edasi.
“Millisel loomal on selja peal veel üks perseauk?” küsib Jasim.
“Ma ei tea,” pomiseb Fredrik.
Õhus lendab nii palju lund, et kolleegide taskulampide kuma nad teisel pool silda ei näe.
“Politseihobusel,” vastab Jasim.
“No mida kuradit …”
“Ämm rääkis mu lastele,” naeratab Jasim ja astub sillale.
Jälgi ei ole. Kas on mees siis ikka veel sillal või
