on nii kiired, et võimatu on eristada teisi helisid.
Korraga sirutab ta käe, tabab sõrmeotstega voodiribide vahele torgatud asja, surub end veel kaugemale ja saab eseme kätte.
Jurek on valmistanud mingist metallaluse tükist lühikese, väga vaheda teraga noa.
“Tule nüüd,” hüüab peaarst läbi luugi.
Anders proovib voodi alt pääseda, ta surub end väljapoole ja kriimustab põske.
Miski peatab teda, ta ei saa minema, kittel on kinni ja lahti seda enam ei tõmba.
Talle tundub, et Jureki poolt kostab liikumist.
Võib-olla on see ainult ettekujutus.
Anders tirib kõigest jõust. Kitli õmblused ragisevad, aga ei rebene. Anders mõistab, et peab end voodi alla tagasi suruma, et riie lahti päästa.
“Mida sa teed?” hüüab Roland Brolin närvilise häälega.
Väike luuk koliseb ja lukk pannakse jälle kinni.
Anders näeb, et kitli tasku on jäänud lahtise liistu otsa. Ta vabastab kiiresti tasku, hoiab hinge kinni ja pressib end väljapoole. Teda täidab kasvav paanika. Ta marrastab kõhtu ja põlvi, saab ühe käega voodiservast kinni ja tõmbab end välja.
Hingeldades pöörab ta end ringi ja tõuseb vaevaliselt püsti, nuga käes.
Jurek lamab küljeli, üks silm on unes lahti ja vahib teda pimedalt.
Anders astub ruttu ukse juurde, vaatab läbi turvaklaasi peaarsti närvilistesse silmadesse ja proovib naeratada, kuid häälest kostab pinge, kui ta ütleb:
“Ava uks.”
Roland Brolin avab hoopis luugi:
“Kõigepealt anna nuga.”
Anders vaatab peaarsti küsivalt ja ulatab siis noa.
“Kas sa leidsid midagi muud ka?” uurib Roland Brolin.
“Ei,” vastab Anders ja heidab veel kord pilgu Jurekile.
“Kirja.”
“Muud ei olnud midagi.”
Jurek hakkab põrandal end liigutama ja köhib nõrgalt.
“Vaata taskutesse,” käsib peaarst närvilise naeratusega.
“Miks?”
“Sest see on läbiotsimine.”
Anders pöördub ja läheb ettevaatlikult Jurek Walteri juurde. Mehe silmad on jälle täiesti kinni, aga kortsus näol pärlendab nüüd higi.
Anders kummardub vastumeelselt ja katsub üht taskut. Õlgade ümber on pluusi teksakangas rohkem pingul ja Jurek mõmiseb vaikselt.
Pükste tagataskus on plastkamm. Värisedes jätkab Anders kitsaste taskute läbiotsimist.
Ninaotsast tilgub higi. Ta peab tugevalt silmi pilgutama.
Jureki suur kämmal tõmbub paar korda rusikasse.
Taskutes ei ole midagi.
Anders keerab pilgu turvaklaasi poole ja raputab pead. Pole näha, kas Brolin seisab ukse taga. Isolatsiooniruumi laelambid helgivad klaasil nagu hall päike.
Nüüd peab ta välja saama.
Liiga palju on aega läinud.
Anders tõuseb püsti ja ruttab ukse juurde. Uksetagune on tühi. Anders lükkab näo klaasile lähemale, aga ei näe midagi.
Jurek Walter hingab kiiresti nagu laps, keda kimbutab luupainaja.
Anders taob uksele. Tema rusikad lajatavad paksule metallile peaaegu hääletult. Ta taob jälle. Midagi ei kosta, midagi ei juhtu. Seinale kerkivat varju märgates koputab ta abielusõrmusega vastu turvaklaasi.
Üle selja jookseb kätele külmavärin. Ta pöörab ringi, süda kloppimas ja adrenaliinitase kehas tõusmas. Ta näeb, kuidas Jurek Walter ajab end aeglaselt istuma. Mehe nägu on lõtv ja hele pilk jõllitab otse ette. Suust immitseb ikka veel verd ja huuled on silmatorkavalt punased.
4
ANDERS TAOB RASKELE metalluksele ja hüüab, aga peaarst ei tee lahti. Patsiendi poole pöördudes kõmab Andersi peas pulss. Jurek Walter istub endiselt põrandal, pilgutab paar korda tema poole silmi ja hakkab end siis püsti ajama.
“See on vale,” ütleb Jurek nii, et lõuale pritsib verd. “Nad ütlevad, et ma olen koletis, aga mina olen ainult inimene …”
Ta ei suuda tõusta, vaid vajub hingeldades tagasi põrandale.
“Inimene,” pomiseb ta.
Väsinud liigutusega lükkab Jurek käe pluusi alla, tõmbab välja kokkumurtud paberi ja viskab Andersile.
“Kiri, mida ta tahtis,” ütleb ta. “Seitse aastat olen ma palunud kokkusaamist juriidilise nõustajaga. Asi pole selles, et ma loodaks välja saada. Mina olen see, kes ma olen, aga ma olen ikkagi ka inimene …”
Jurekit silmist laskmata kummardub Anders ja sirutab käe paberi järele. Kortsuline mees üritab jälle püsti tõusta, nõjatub kätele, kõigub natuke, kuni tal õnnestub üks jalg põrandale toetada.
Anders võtab paberi, taganeb ja kuuleb lõpuks ometi lukuauku lükatava võtme kriginat. Ta pöörab ümber, vahib läbi turvaklaasi välja ja tunneb, kuidas jalad all värisevad.
“Sa poleks pidanud mulle üledoosi andma,” pomiseb Jurek.
Anders ei pööra ümber, kuid ta teab, et Jurek Walter seisab ja vaatab teda.
Ukse turvaklaas on nagu kild krobelist jääd. Pole näha, kes teisel pool võtit keerab.
“Tee lahti, tee lahti,” sosistab Anders ja kuuleb selja taga hingetõmbeid.
Uks libiseb valla ja Anders koperdab välja. Ta kukub otse vastu koridori betoonseina ja kuuleb, kuidas uks raskelt kinni kolksatab ning luku jäik mehhanism võtme keeramisele raginal vastab.
Hingeldades toetub ta vastu jahedat seina, keerab ringi ja näeb, et päästja ei olnud mitte peaarst, vaid too rõngastatud põskedega noor naine.
“Ma ei saa aru, mis juhtus,” ütleb naine. “Rolandil vist katus sõitis seekord, sest muidu on ta turvalisuse koha pealt erakordselt täpne.”
“Ma räägin temaga.”
“Võib-olla jäi haigeks … Minu meelest on tal diabeet.”
Anders kuivatab niisked peopesad kitlisse ja vaatab uuesti naisele otsa.
“Aitäh, et sa lahti tegid,” tänab ta.
“Sinu heaks mida iganes,” naljatab naine.
Anders üritab oma muretut poisilikku naeratust ette manada, aga naise järel väljudes tema jalad värisevad.
