enam kui 50 meetri laiune tänav, hilisem Pennsylvania avenüü. Nood kaks olid loomulikult tähtsaimad ehitised riigi pealinnas, mis sai oma nime esimese presidendi George Washingtoni järgi.
L’Enfanti suurejooneline linnaplaan tekitas aga tohutult vaidlusi ja suurt pahameelt oma valdustest kümne küünega kinni hoidvate suurmaaomanike seas. Üks neist, piirkonna jõukaim mees lord Duddington oli just hakanud endale uut mõisahoonet ehitama. Kahjuks jäi see L’Enfanti plaanidele jalgu ja arhitekt käskis maaomanikul ehitise maha lõhkuda. Viimane keeldus ja L’Enfant laskis ise lordi poolelioleva hoone maatasa teha.
President Washington oli seni kaebustest hoolimata arhitektil tegutseda lasknud, kuid nüüd oli ka tema mõõt täis. Uhke prantslane, kes oli noorele riigile suurejoonelise pealinna planeerinud, keeldus oma töö eest isegi pakutavat raha vastu võtmast. L’Enfant suri 1825. aastal vaesuses ja murtud mehena. 84 aastat hiljem maeti tema põrm austusavalduste saatel väikeselt Marylandi surnuaialt ümber Arlingtoni kalmistule.
Ellips, täht ja püramiid
Ameerika Ühendriikide jaoks muljetavaldavalt suursuguse pealinna planeerinud arhitekt L’Enfant ei esitanudki oma Kapitooliumi plaani, vaid teatas, et see on olemas tema peas. Komisjonile sellest ei piisanud ja 1792. aastal kuulutati välja hoone projektide konkurss. Ükski laekunud 17 projektist komisjoni ei vaimustanud, kuid oktoobris jõudis hilinemisega kohale veel üks projekt. Selle autoriks oli doktor William Thornton, kes oli Šotimaal arstiks õppinud ja elas nüüd oma sünnipaigas, Briti Lääne-India saarestikus, paigas, mille nimi oli Tortola.
Thorntoni plaan kujutas enesest kolmest osast koosnevat hiigelhoonet. Madala kupliga kroonitud keskosa ning kaks ristkülikukujulist tiiba, üks Senati, teine Esindajatekoja jaoks. Komisjon jäi rahule, president Washington ütles, et plaan on suurejooneline, lihtne ja otstarbekas, ning juulis 1793 kinnitatigi ametlikult Thorntoni loodud Washingtoni Kapitooliumi projekt.
On teada, et Potomaci jõe lähedal oleva Jenkinsi künka ja seda ümbritsevate alade omanik oli aastast 1663 keegi Francis Pope. Tema pani künkale nimeks Rooma ja kutsus kõige lähemat jõeharu Tiberiks. Paljud uurijad on väitnud, et teinekord uueks Roomaks kutsutud Washingtoni Kapitooliumi planeerisid ning ehitasid suures osas vabamüürlaste salaühingu liikmed. George Washington ise kuulus vabamüürlaste ühingusse juba 1752. aastast ja oli Alexandria loožis lausa loožimeister.
Septembris 1793 toimus Washingtonis pidulik Kapitooliumi nurgakivi paigaldamise tseremoonia ja president, vabamüürlane George Washington, viis selle läbi vennaskonna traditsioonide kohaselt. Ta kandis vabamüürlaste sümbolitega ehitud lambanahkset põlle, mille oli talle kinkinud Prantsuse kindral Lafayette.
Kuidas see sündis?
Kapitooliumi plaanid olid valmis, nurgakivi pandud, kuid arhitektidega oli probleeme. Pole ka ime, sest ehitis oli ju tohutu suur ja keeruline. Vajalik liivakivi tuli mööda jõge pargastel kivimurrust kohale tuua, töömehed pidid oma kodudest lahkuma ja Kapitooliumi künka lähedal uue ajutise elukoha saama. Raha selle määratu hoone püstitamiseks oli teadagi vähe.
George Washington ei jõudnudki Kapitooliumi valmimist ära oodata.
Juba president Thomas Jeffersoni ajal, 1804, kutsuti ehitustöid juhtima Benjamin Henry Latrobe, esimene Inglismaalt Ameerikasse tööle saabunud professionaalne arhitekt ja insener. Ta muutis veidi Thorntoni lõunatiiva plaane, et ruumid oleksid suuremad ja õhurikkamad ning püüdis ka ehitustöid pisut lihtsustada.
Lõunatiib sai valmis 1811, kuid selleks ajaks vajas põhjatiib juba parandamist. Ehituse rahastamist vähendati tollal kõvasti, nimelt ähvardas noort riiki taas üks kokkupõrge Suurbritanniaga, sest viimane ei tahtnud ikka veel oma kunagise asumaa iseseisvumisega nõus olla.
1812. aastal alanud sõda jättis Kapitooliumist järele – Latrobe’i tsiteerides – suurepärased varemed. Üksnes äkiline äikesetorm päästis põleva hoone täielikust hävingust. Latrobe jätkas 1815. aastal tööd Kapitooliumi künkal. Ta parandas, uuendas ja leidis ka uusi materjale, näiteks Potomaci jõe ülemjooksul avastatud marmori. Et ehitustööd muudkui venisid, polnud tema süü. Raha oli vähe ja ju sai arhitektil sellest kõigest lõpuks isu täis ning ta loobus oma tööst Kapitooliumi künkal. Ehitus oli aga ikka veel pooleli.
Latrobe’i järeltulijaks sai 1818. aastal tuntud Bostoni arhitekt Charles Bulfinch. Aasta pärast võisid Ülemkohtu, Senati ja Esindajatekoja liikmed oma uude majja sisse kolida. Siis võttis Bulfinch ette hoone keskosa, millel troonivat vaskkattega puukuplit tublisti tõsteti.
Kapitooliumihoone nägi juba päris suurejooneline välja, kuid parandusi tuli ikka teha, sest aeg läks kiiremini edasi, kui ehitus järele jõudis. Veevärk, gaasivalgus – kõik tuli paika panna. 1850. aastaks olid aga asjad nii kaugel, et senaatorid ja rahvaesindajad, keda uutest osariikidest üha juurde tuli, ei tahtnud hoonesse enam hästi ära mahtuda.
Jälle tuli konkurss välja kuulutada, seekord parimale Kapitooliumi suurendamise plaanile. Saabunud projektide seast valis tollane president Millard Fillmore välja Philadelphia arhitekti Thomas Ustick Walteri oma. Järgmised 14 aastat juhtis Walter hoone laiendamist. Et liivakivi, mida varem ehitamisel kasutatud oli, polnud enam kaugeltki heas seisus, otsustas Walter hoone välisseinad marmoriga katta.
Töö edenes. Esindajatekoda kolis oma uutesse ruumidesse 1857. aasta lõpul, Senat jaanuaris 1859. Aga kahe aasta pärast jäi kõik jälle pooleli, sest oli alanud kapitalistlike põhjaosariikide ja orjanduslike lõunaosariikide vaheline kodusõda. Kapitoolium muutus ajutiselt sõjaväelaagriks, haiglaks ja pagaritöökojaks. Kui see raske aeg möödas oli, võis uuesti riigi tähtsaima hoone peale mõtlema hakata.
Uued tiibehitised muutsid Kapitooliumihoone ligi kaks korda pikemaks ning oli selge, et praegune kuppel oli selle jaoks juba madal ja mannetu. Walter projekteeris uue, tulekindla malmkupli. Kupli ümarat alust, hiigelrotundi, tuli tugevasti suurendada, et see raske malmkonstruktsiooni all kokku ei vajuks. Jõudis kohale ka kupli tippu mõeldud Vabadusekuju kipsmudel, mille skulptor Thomas Crawford oma Roomas asuvas ateljees valmis oli teinud.
Vabadusekuju on sõjakiivris voldilises rüüs naine, kelle üht õlga katab raske indiaanistiilis keep. Kuju paremas käes on tuppe pandud mõõk, vasakus loorberipärg ja Ühendriikide vapp. Ta vaatab itta, tõusva päikese poole. Kuju tuli üle kuue meetri kõrgune, kõrgem kui oodati, ja Walter pidi vastavalt sellele taas kord Kapitooliumihoone kuplit ümber tegema.
Aastal 1863 tõsteti kuju aupaukude saatel hiigelkupli tippu. Aastaks 1868 oli Kapitooliumi ehitamine väliselt lõpetatud, mis muidugi ei tähendanud, et tohutu hoone valmis oleks olnud. Aeg läks edasi, kõik arenes ja muutus. 1874. aastal pandi Kapitooliumihoones tööle esimene lift. Järgmisel kümnendil hakkas gaasivalgust asendama elekter.
Kapitooliumi põhja-, lääne- ja lõunakülgedele ehitati marmorterrassid, mis lisasid hoonele sadakond uut ruumi ja muutsid selle väliselt veelgi suurejoonelisemaks. Hulk ümberehitusi ja rekonstrueerimistöid on tehtud 20. sajandil ning küllap jätkub see ka 21. sajandil, sest aeg sunnib aeg-ajalt ikka midagi muutma.
Milline see on?
Arhitektuuriajalugu ütleb, et USA Kapitooliumihoone neoklassitsistlik arhitektuur jäljendab antiikse Rooma hiilgust, mille demokraatlikud ideaalid inspireerisid Ameerika rajajaid uue vabariigi seaduste ja kultuuri loomisel. Ja et Kapitoolium Washingtonis, hoone, kus ligi kaks sajandit on töötanud Ühendriikide Kongress, on monument kümnetele arhitektidele ja tõenäoliselt kümnetele tuhandetele ehitajatele.
See tohutu hele hoone seisab künkal, kogu kompleksi keskel. Kompleksi moodustavad kuus Kongressi administratiivhoonet ja kolm Kongressi raamatukoguhoonet. Kapitooliumi marmorpaleel, mis on 19. sajandi neoklassitsistliku
