tornidesse, mis süttisid ja kokku kukkusid. Võib öelda, et Manhattani siluett muutus äkki ja ootamatult. Siluett siluetiks, tegelikult on kõigis neis kõrgustesse pürgivates kivistes ja klaasjates tornides lugematute aknaridade taga inimesed.
New York
Vabadussammas
Tuletagem meelde – aastal 1783 sõlmiti Pariisis rahuleping, millega Inglismaa tunnustas oma Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvust. Mõned ajaloolased on veendunud, et ilma prantslasteta poleks Ameerika iseseisvaks saanudki, sest iseseisvussõjas saatsid prantslased ameeriklastele relvi, laevu ja raha, lisaks teenis Ameerika koloniaalarmees ka märkimisväärne arv prantslasi. Markii de Lafayette, tulevase presidendi George Washingtoni hea sõber, oli Ameerika armees kõrge ohvitser.
Kahe riigi vahel tekkinud austuse ja sõpruse liitu on tähistama jäänud sõna otseses mõttes suur sümbol.
Intellektuaalide õhtusöök
Pisut vähem kui sadakond aastat pärast Ühendriikide iseseisvumist elas keiser Napoleon III aegne Prantsusmaa läbi oma tormilise ajaloo järjekordset kriisi. Uus keiser oli prantslastele nii südamelähedase vabaduse-võrdsuse-vendluse idee oma rõhuva režiimiga alla surunud ja riigis oli küllalt palju neid, kes sellega sugugi rahul ei olnud. Ühel ilusal 1865. aasta õhtul kogunes rühm noori intellektuaale edumeelse juristi ja õpetlase Edouard Rene Lefebvre de Laboulaye juurde õhtusöögile. Laboulaye oli ka liberaalse poliitilise grupi juht ning see grupp pidas Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni oma unelmates elava Prantsuse Vabariigi põhiseaduse eeskujuks.
Õhtusöögil imetleti kõike, mida Ameerika lühikese ajaga saavutanud oli – demokraatlikku valitsust, kodusõja lõpetamist ja orjuse ametlikku kaotamist. Kõneldi ameeriklaste ja prantslaste ajaloolistest sidemetest ja mõlema rahva jaoks tähtsast vabaduse ideest. Laboulaye läks oma vaimustuses isegi nii kaugele, et teatas – Prantsusmaa ja USA olevat otsekui kaks õde. Ja kas poleks tore, kui prantslased kingiksid ameeriklastele nende riigi iseseisvuse sajanda aastapäeva puhuks suure monumendi, mis jääks läbi aegade meenutama iseseisvuse olemust ja seda, et ka prantslased inimliku vabaduse ideed kalliks peavad.
Koosviibimisel oli ka 31-aastane andeks skulptor Frederic-Auguste Bartholdi, kellele võõrustaja ettepanek sügavale hinge läks.
Bartholdi sündis 1834. aastal Colmaris jõukas keskklassi peres. Tema isa suri juba paar aastat pärast poja sündi ja poiss jäi karmi ja enesekindla ema Charlotte’i kasvatada. Päris paljud arvasid, et tema oligi Vabadussamba modell, aga skulptori tõeline inspiratsiooniallikas on saladuseks jäänud ja seda huvitavam.
Esimese märkimisväärse tellimustöö sai noor skulptor juba 18-aastasena, see oli Colmari linna aukodaniku kindral Jean Rappi monument. Ja kohe selgus, et Bartholdi armastab suuri asju. Rohkem kui nelja meetri kõrgune monument näitas, et noorukist on kujunemas silmapaistev skulptor.
Mine ja vaata seda maad
Umbes sajandi keskel võttis Frederic-Auguste Bartholdi ette reisi Egiptusse. Kunstiajalugu väidab, et reisil nähtud püramiidide ja sfinkside hiigelmõõtmed ning müstiline majesteetlikkus vapustasid ja vaimustasid teda.
Sealsamas Egiptuses kohtas Bartholdi üht teist prantslast, kelle unistused olid sama kolossaalsed kui ta enese omad. Sellest kohtumisest arenes eluaegne sõprus. Vürst Ferdinand Marie de Lessepsil oli tõepoolest suur unistus – ehitada kõrbe kanal Punasest merest Vahemereni. Selline mõte ajas kohalikku rahvast noil aegadel lihtsalt naerma, kuid Bartholdi oli Lessepsi idee grandioossusest võlutud ja vaimustuses. Tema kujutlustes kerkis kanalisuhu gigantne tuletorn, mis oleks kaks korda suurem kui sfinks ja sarnaneks Rooma vabadusejumalannaga.
Aastal 1867, kui Suessi kanal valmis hakkas saama, olid valmis ka Bartholdi tuletorni kavandid. Torniks oleks tema monumenti küll pisut vale nimetada, tegemist oli mõjuvalt suure, lahedas antiikses rüüs naise kujuga. Valgust kiirgas nii selle peaehtest kui ka dramaatiliselt taeva poole tõstetud tõrvikust. Bartholdi pani oma tööle nimeks „Progress. Egiptus toob Aasiale valgust“. Kuid see projekt ei saanud kunagi valmis ja on teada, et aastaid hiljem eitas skulptor kategooriliselt mingit sidet oma „Progressi” ja Vabadussamba kuju vahel.
Aastal 1870 algas Prantsuse-Preisi sõda ja Bartholdist sai Prantsuse armee major oma kodulinnas Colmaris. Kui sakslased kogu Alsace’i piirkonna vallutasid ning sealsete linnade, ka Colmari elanikud Saksa kodanikeks kuulutasid, sai sõna „vabadus“ Bartholdi jaoks uue tähenduse. Sõjast toibuvas Kolmandas Prantsuse Vabariigis üritati mõndagi Ameerika Ühendriikide demokraatiast üle võtta ja Laboulaye veenis Bartholdit Ameerikasse sõitma. Bartholdi meenutuste kohaselt oli ta öelnud: „Mine ja vaata seda maad. Räägi seal meie sõpradele monumendist, üheskoos rajatud sümbolist, mis jääks meenutama Prantsusmaa ja Ameerika sõprust.“
Laev Pereire asus Le Havre’ist üle ookeani New Yorgi poole teele juunis 1871. Bartholdil olid kaasas Laboulaye kirjad mõningatele mõjukatele isikutele Ühendriikides. Ta leidis oma monumendile koha veel enne, kui laev New Yorgi sadamas randunud oli. Skulptor on kirjeldanud, kui imeline pilt New Yorki saabuja pilgule avaneb. Et kauni hommiku pärlmutrises kiirguses paljastuvad Brooklyni ja Manhattani tohutud mõõtmed ning lippudega ehitud laevamastid paistavad jõgedel nii kaugele, kui silm vaatama ulatub. Ja et just New Yorgi sadam on kõige õigem koht tema monumendi jaoks, sest siin heidavad inimesed majesteetlikule uuele maailmale esimese pilgu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
