ja räpaseid tänavaid, enneaegselt vananenud tuimade nägudega inimesi, maju, mille purukslöödud ja lapitud aknad olid tuhmid kui joobnu silmad. Ta nägi sigade horde, kellest olid saanud New Yorgi tänavapühkijad, sest nad hävitasid tohutul hulgal ustest välja ja akendest alla visatud toidujäätmeid.
Kuid aastad läksid ja linna moraali eest hakkasid hoolitsema misjonärid ning metodistid. Lõpuks, aastal 1894 asus tööle tubli sanitaarinspektor kolonel Waring, kes pani slummide tänavatel tööle luudadega mehed.
Five Points oli ka see Manhattani piirkond, kus tegutsesid 19. sajandi keskpaiku päris metsikud iiri kambad – Dead Rabbits ja Forty Thieves – Surnud Küülikud ja 40 Varast. Nemad ei saanud omavahel kohe kuidagi läbi, nii et tänavalahingud olid üpris tavalised.
Pilvekraapijate sünd
20. sajandi eelõhtuks oli New York kõvasti kasvanud. Manhattani saarest enam ei piisanud, linn laienes mandrile ning üle jõe tuli sildu ehitada. Manhattanil enesel polnud kusagile laieneda, see linnaosa sai kasvada vaid kõrgusse ja tänu tehnika kiirele arengule ja uutele avastustele sai see ka võimalikuks.
Üha tekkivad ja kiiresti arenevad tööstuskorporatsioonid tahtsid oma peakortereid ikka kesklinna börsi ja teiste omalaadsete kompaniide lähedale rajada. Veel mugavam oli, kui koostöös tegutsevad kompaniid lausa ühte ja samasse hoonesse oleksid mahtunud. Manhattani saar polnud nii suur, et hulka suuri hooneid maapinnale ära mahutada, pealegi oli maa lõpmata kallis. Seetõttu tuli majad kõrgeks ja üha kõrgemaks ehitada.
Insenerid ja arhitektid olid avastanud, kuidas kõrghoonete ehitamisel koormusi ja rõhke vähendada ning õigesti jaotada. Ameerika arhitekt William Le Baron Jenney leidis võimaluse ehitustel terasraamistikku kasutada ning lift, milleta kõrghoonetes hakkama ei saa, oli ka juba leiutatud.
Oli aasta 1888, kui esimene metallsõrestikul ehitis Manhattanile kerkis – ja vaid kuue meetri laiusele maalapile. Rahvas hakkaski seda otsemaid torniks kutsuma, Tower Building, sest hoone oli kõrgem kui ükski ehitis Manhattanil – 48 meetrit ja 11 korrust. Arhitekt Bradford Lee Gilbert olevat kaks viimast korrust enda jaoks reserveerinud, et inimesed nii kõrgel elamist ohtlikuks ei peaks.
Kahjuks on see hoone lammutatud, nagu ka Joseph Pulitzeri ajalehe New York World hoone, mis oma 94 meetriga oli 1890. aastal kõige kõrgem New Yorgis.
Sellised olid siis Manhattani esimesed pilvelõhkujad ehk pilvekraapijad – skyscraper. See sõna pärineb meremeeste slängist ja tähendab laeva kõige kõrgemat masti.
Pilvelõhkujate mets
Mida kõrgem, seda uhkem, leidsid uute majade omanikud. Ja kui üks kompanii või korporatsioon ehitas endale näiteks 12-korruselise maja, püüdis teine vähemalt 14-korruselist rajada. Nii see hull kõrguste tagaajamine algas.
Möödunud sajandi algaastatel olid Manhattani pilvelõhkujad ikka veel varasemate aegade arhitektuuristiilidest mõjutatud, seetõttu võib kõnelda ligi 100 meetri kõrgustest graniidist ja tellistest uusrenessansi stiilis pilvelõhkujatest, ehitud fassaadide, kitsaste kaarakende ning sammastega.
Aastatel 1903–1905 ehitati kuulus Times Tower, aja torn Times Square’il. Ajalehe New York Times tornil oli 25 korrust ning 110,5 meetrit kõrgust. Ajaleht kolis ametlikult oma uude hoonesse 31. detsembril 1904, seda tähistas uusaastatulevärk ning sellest peale võtab suur hulk New Yorgi elanikke uut aastat vastu ikka Times Square’il. Aastal 1928 süttis Times Toweri hoonel kuulus liikuv elektriline kiri, et teatada presidendivalimiste tulemusi. Kiri jookseb ümber kogu hoone ja selle 120 meetri pikkuse liikuva tulikirja jaoks pandi algselt paika 14 800 elektrilampi.
Aastatel 1925–1945 hakkasid pilvelõhkujad omaenese stiili välja arendama.
152 meetri kõrgust New Yorgi telefonikompanii hoonet peetakse esimeseks art déco-stiilis pilvelõhkujaks. 32-korruselise tellistest hoone lõpetab lühike tugev astmeline torn, mida ehivad skulptuurid ja ornamendid. Sissekäiku kaunistavad kellad – Belli kompanii sümbol. 1925. aastal kerkis Manhattanile maailma esimene pilvelõhkujast hotell – Ritz, rikaste ja ilusate meelelahutuskoht, kuhu tuldi miljoneid kulutama.
Soojas telliskivitoonis 41-korruseline torn tõuseb astmeliste terrassidena ülespoole, kuni 166,5 meetri kõrguseni, et seal obeliskidega ääristatud katusega lõppeda.
Ritzis elamine näitas rahakoti raskust ja oli prestiiži küsimus. Ja nii hiilgavaid numbritube polnud küll mitte kusagil mujal.
1920. ja 1930. aastatel rajati Manhattanile veel hulgaliselt kompaniihooneid, hotelle, pankasid ja kõik need tõusid ikka kõrgemale pilvede poole, tavaliselt astmetena, mistõttu neid ka astmelisteks püramiidideks on kutsutud. Selle ajastu pilvelõhkujate kõige uhkemateks näideteks loetakse Rockefelleri keskuse, Chrysler Buildingi ja Empire State Buildingi hooneid. Kahest viimasest hiljem pikemalt. Mis Rockefelleri keskusse puutub, siis idee rajada tohutu kultuuri- ja ärikeskus suure väljakuga keskel tekkis 1920. aastatel plaanist leida uus koht Metropolitan Opera jaoks. Kogu plaani teostamiseks oli kõigepealt vaja suurt lahmakat maad. Selle annetajaks oli Rockefellerite miljonäripere liige John Davison Rockefeller Junior. 1928. aastal valminud projektis olid lisaks ooperimajale veel 37-korruseline hotell, tornmajad kontorite jaoks ja 35-korruseline elumaja.
Oktoobris 1929 lõi välk suure pangakrahhi näol Ameerika majandusse määratu augu ja Metropolitan Opera loobus. Härra Rockefeller jäi oma suure ja väga kalli maatükiga üksi ja otsustas kogu keskuse omaenese rahaga püsti panna. Aga ta pidi selleks laenu võtma ja kahjuga isiklikke aktsiaid müüma, tema enda miljonitest ei piisanud. Kuid ehitis kerkis. Rasketest aegadest hoolimata nõudis Rockefeller kõiges tipp-topp kvaliteeti ning lubas kogu kompleksile lahkelt oma nime.
Aastaks 1940 olid valmis kõik Rockefeller Centeri 14 hoonet. See eriline depressiooniaja triumf oli otsekui väike omaette linn oma maa-aluste ristmike, jalakäijate tänavate, parkimisalade, kaupluste ja restoranidega. Isegi Šveitsis sündinud ja Prantsusmaa kodakondsuse võtnud mõjukas arhitekt Le Corbusier kiitis Rockefelleri keskuse harmoonilist kooskõla ja läbimõeldud detaile.
Anonüümsed klaasristkülikud
Raamatus „Kui katedraalid olid valged“ kirjutas Le Corbusier oma reisist Ühendriikidesse ning julgustas sealseid arhitekte pilvelõhkujate ehitamist jätkama, kuid tema meelest võiksid need pisut teistsugused välja näha. Milleks kõik need püramiidid, õhuruumi võiks paremini ära kasutada, kogu hoone võiks olla vaid lihtne tahvel või plaat alt üles välja, fassaad võiks klaasist olla, mitte tellistest või kivist.
Omaenese stiilinäite pani Le Corbusier Manhattanil ka püsti – ta tegutses konsultandina Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peahoone põhiplaani koostamisel. 39 korrust, 154 meetrit kõrgusse, fassaad üleni klaasist. Alates 1950. aastatest ehitati New Yorgis Manhattanil ning teistes maailma suurlinnades hiigelkõrgeid klaaskardinaga kaetud anonüümseid ristkülikuid.
1980. aastatel hakati nende karpide välisilmet taas pisut huvitavamaks muutma. Üht-teist vanadest stiilidest ja materjalidest tuli tagasi, kuid läbi kogu pilvelõhkujate ajastu on kõige tähtsam olnud ikkagi hoone omaniku prestiiži demonstreerimine.
Transpordiga tegelev ühisettevõte Port Authority of New York and New Jersey pidi küll eriti prestiižikas olema – see kompanii oli Maailma Kaubanduskeskuse valdaja. Keskuse põhiosa, kuulsad kaksiktornid, plaaniti algselt vaid 80–90 korruse kõrguseks, kuid Port Authority juhtkond nõudis, et tornid oleksid hoopis kõrgemad, kõige kõrgemad kogu maailmas. Nii nad tõusidki – 410 ja 408 meetri kõrgusele.
Ehitustööd algasid augustis 1966 ja 1973. aasta aprillis olid kaksiktornid valmis. Manhattani saare panoraam oli muutunud vägevamaks
