Haridus oli tema meelest kõige õigem ja otsesem tee eduka ja tsiviliseeritud riigi poole liikumisel ja ta otsustas avada ülikooli, kus õpetataks selliseid uusi aineid, mida teised ülikoolid ei paku. Oluline punkt oli see, et seda uut ülikooli ei mõjutaks kirik. Ja muidugi asus ta kohe ka ise uue ülikoolihoone projekte tegema. See pidi kerkima siiasamasse Charlottesville’i, tema Monticello lähedale, ikka Palladiost mõjutatud lihtsas ja võimsas neoklassitsistlikus stiilis, mis peegeldaks muistse Ateena demokraatia ja vabariikliku Rooma vaimu.
Jeffersoni projekteeritud õppelinnakus, mida ta ise akadeemiliseks külaks kutsus, kujutavad eraldiseisvad õppehooned enesest väga väärikaid paviljone, igas neist on klassid ning teaduskonna õppejõudude elu- ja tööruumid. Paviljone ühendavad pikad avatud sammaste read, sammaste taga asuvad üliõpilaste eluruumid.
Sammaskäikudega ühendatud paviljonid ümbritsevad kahest küljest nelinurkset muruplatsi, mis tõuseb madalate astmeliste terrassidena üpris suure ja väärika, klassitsistlikus stiilis peahoone poole. See on väga kaunis tellistest rotund, Rooma panteoni efektne, poole väiksem versioon. Ümara kuppelkatusega hoone esiküljel paikneb vägev sammaseeskoda, kuus korintose sammast fassaadil, neli kummalgi küljel. Ja sammaste kohal klassitsistliku templi kolmnurkne katuseviil.
Uue Virginia ülikooli ehitusprojekt oli 19. sajandi algul Ühendriikides päris tõenäoliselt kõige suurem, märkimisväärsem ja erilisem ettevõtmine. Selle peahoones seisis tähtsaimal kohal teadmiste kants, raamatukogu, kuigi tavaliselt troonis sellel kohal kirik. Jeffersoni originaalplaanides ei leidunud kohta ka ülikoolilinnaku kabelile. Kirik ja haridus pidid arhitekti meelest eraldi seisma.
Ülikooli asuti rajama 1819., keskset vägevat rotundi 1822. aastal. Hoone ehitati punakaspruunidest tellistest, aknaraamid, uksed, sambad, otsaviil ja ehisdetailid olid taas lumivalged. Kaks kõrget korrust. Peahoone sammaseeskoja juurde viib lai ja kõrge trepp ning kahel pool hiigelrotundi, trepi kõrval, eenduvad samasugustest punakaspruunidest tellistest pikad, madalad, vaid rotundi aluseni tõusvad tiibhooned. Nende lamedat katust piirav valge balustraad sobib hästi suurte kaarakende lumivalgete raamidega. Ülikoolilinnaku klassitsistlik, auväärne süda.
Rotund polnud veel päriselt lõpetatud, kui vabadussõjas kontinentaalarmee kindralina tegutsenud markii de Lafayette ja James Madison istusid koos Thomas Jeffersoniga Virginia ülikooli sisseõnnistamise banketil suure kupli aluses majesteelikus ja avaras ruumis. Lafayette tõstis klaasi Jeffersoni terviseks, nimetades teda Virginia ülikooli isaks. Jefferson oli sügavalt liigutatud ning tegi korralduse need sõnad oma hauakivile graveerida.
Virginia ülikool oli esimene kõrgem õppeasutus USA-s, kus astronoomiat õpetati. Thomas Jeffersoni unistuseks olnud kujundada kuppelsaali lagi öise tähistaevana, et üliõpilastel oleks lihtsam astronoomiaga tutvust teha. Ta hakkas ka juba vastavaid mehhanisme konstrueerima ja kogu idee oleks väga tõenäoliselt lõppenud Ühendriikide esimese planetaariumi rajamisega, kuid arhitektist president ei jõudnud oma suurt projekti, Virginia ülikooli peahoonet, valmis kujul näha. Ta lahkus siit ilmast kummalisel kombel täpselt 50 aastat pärast seda, kui tema enese koostatud Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon vastu oli võetud – 4. juulil 1826. Riigi kolmas president maeti talle nii armsasse Monticellosse, mille ta oma testamendis riigile oli pärandanud, et sinna rajataks kool mereväeohvitseride orvuks jäänud lastele. Epitaafi oma hauakivile kirjutas Jefferson ise valmis ja see kõlas järgmiselt: „Siia on maetud Thomas Jefferson, Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni ning Virginia usuvabaduse seaduse looja, Virginia ülikooli isa.“
Täpselt nii on mälestusplaadil ka kirjas.
New York
Manhattan
Hiigelsuur tuikav linnadžungel New York City laiub rohkem kui 800 ruutkilomeetril ning koosneb viiest suurest osast – Manhattan, Brooklyn, Queens, Staten Island ja Bronx. Linna süda on teadagi Manhattan, taevasse tõusev pilvelõhkujatega saar Hudsoni jõe ja East Riveri vahel. Omaette maailm 57 ruutkilomeetril. Woody Alleni närviline armastus. Lou Reedi üksindus. Nende kahe vahele mahub miljoneid tundeid ja tundevarjundeid, mis ühele linnale osaks võivad saada – kuni vihkamiseni välja. Ükskõikseks ei jäta see paik mitte kedagi. Nende jaoks, kes seda ise näinud ei ole, on filmid, raamatud ja kuuldused mingi pildi loonud. See on hea, sest oleks vist päris võimatu hakata siin seletama, mis paik see Manhattan õieti on. Kuidas ta kaugele teisele poole ookeani tekkis ja kujunes, seda saame uurida küll.
Aja lint
Aasta 1524. Prantsusmaa kuninga Francois I teenistuses olev, Firenzest pärit Giovanni da Verrazzano jõudis oma laeval praeguse New Yorgi sadamasse.
1609. aastal otsis Hollandi Ida-India Kompanii teenistuses olev Inglise maadeavastaja Henry Hudson oma laeval Poolkuu mööda Põhjajõge – North River, praegune Hudsoni jõgi – sõites pääsu ookeanile, kuid jõgi muudkui ahenes ja Hudson purjetas tagasi. Ta uuris kohalikku piirkonda ning nimetas selle oma tööandja auks Uueks Hollandiks.
1624. aastal saabusid Hollandi laevad ning meremeeste pealik Peter Minuit ostis 1626. aastal Manhattani saare seal elavatelt väikese canarsie hõimu indiaanlastelt pärlite, joovastavate jookide ja oletatavasti vaid 60 kuldna eest ära. Tänapäeva vääringus tähendaks see umbes 24 dollarit. Manhattanile asuti rajama New Amsterdami.
1643. aastal elas uues koloonias juba ligi 500 inimest, kes kõnelesid 18 erinevat keelt.
1664. aastal jõudis kohale hulk Inglismaa laevu ning kirjutatud on, et Uus-Amsterdami kindralkuberner Peter Stuyvesant loovutas asunduse ilma lahinguta inglastele. Viimased andsid paigale Inglismaa kuninga venna Yorki hertsogi, hilisema kuninga James II auks uue nime. New York oli sündinud.
Aja jooksul muutusid Briti asumaad Põhja-Ameerikas rikkamaks ja nende rahvastik kasvas. Briti valitsus polnud aga hoopiski huvitatud sellest, et siin ka tööstus ja kaubandus areneksid, see tohutu koloonia pidi nende meelest jääma vaid emamaa tooraineallikaks. Niisiis saabus kaugest kuningriigist hulk käske ja keelde. Kuid nüüd end juba ameeriklasteks pidavad uusasukate järglased leidsid, et ka neil on õigus areneda ja vabaks saada.
Asi läks tõsiseks 1773. aasta detsembris, kui toimus nn Boston tea-party – Bostoni teejoomine. See ei kujutanud enesest aga hoopiski üht kena kella-viie-teed Inglise moodi, vaid Bostoni sadamas tühjendati laevadelt merre kogu Briti Ida-India Kompanii toodud teelaadung. See oli protestiks Briti parlamendi kehtestatud tee kohta käiva tollimaksu vastu. Ameeriklased polnud seda maksu heaks kiitnud ja keeldusid seda maksmast. Protestid Briti valitsuse tegevuse vastu viisid lõpuks Ameerika iseseisvussõjani aastatel 1775–1783. 1776 võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon ja 1783 sõlmiti Pariisis rahuleping, milles Briti impeerium oma Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvust tunnustas.
Aastatel 1785–1790 oli New York tolle iseseisva Ameerika pealinn ja tollal mahtus kogu linn veel kenasti Manhattani saarele.
Karm ja patune paik
Aastal 1790 elas New Yorgis umbes 31 000 inimest. Kogu koloniaalaja jooksul oli Alam-Manhattanil asuv Collecti nime all tuntud tiik linnarahvale joogivett andnud, kuid pikapeale olid ümbrusse rajatud tapamajade ja parkimistöökodade jäätmed ning prügi tiigivee kõlbmatuks muutnud ja linnaisad otsustasid veekogu täita. Siinsele piirkonnale, mis kandis nime Five Points, olid sellel sammul lausa hukatuslikud tagajärjed. Tiigipõhi hakkas vajuma ning koos sellega ka kõik piirkonda ehitatud hooned.
Five Pointsis elasid peaasjalikult iiri ja saksa immigrandid, kuid oli ka juute, itaallasi, hiinlasi ja teisi rahvusi, kes kõik kokku moodustasid suure etnilise segaduse. Siin olid odavad üürikorterid, tänavaid täitsid prügi ja toidujäätmed, valitsesid kuritegevus, prostitutsioon, hasartmängud, alkoholism ja haigused. Ülerahvastatud karm patune paik, kus kümned tuhanded inimesed viletsusega võideldes end elus
