gejatele, kes küsisid … ja küsisid … ja küsisid … ja küsisid sedaTÄNUSÕNAD
Suur tänu
Anne Messittele tema juhatuse, hea huumori ja minusse uskumise eest. Ma jään talle alatiseks tänu võlgu mulle pühendatud aja ja ta lõpmatute pingutuste eest mu tekstipuntra lahtiharutamisel.
Tony Chiricole ja Russell Perreault’le, kes minu eest hoolitsesid, ning suurepärasele toimetusele ja disainimeeskonnale, kes aitas sellel raamatul ilmuda: Amy Brosey, Lydia Buechler, Katherine Hourigan, Andy Hughes, Claudia Martinez ja Megan Wilson.
Niall Leonardile armastuse, toetuse ja juhatuse ning selle eest, et ta on ainus mees, kes suudab mind tõeliselt naerma ajada.
Valerie Hoskinsile, mu agendile, ilma kelleta töötaksin ma ikka veel teles. Tänan sind kõige eest.
Kathleen Blandinole, Ruth Clampettile ja Belinda Willisele eellugemise eest.
Lost Girls – teie hinnalise sõpruse ja teraapia eest.
Bynker Babes – teie teravmeelsuse, tarkuse, toetuse ja sõpruse eest.
FP daamidele amerikanismidega aitamise eest.
Peter Bransonile lahenduskeskse lühiteraapia selgitamise eest.
Brian Brunettile seoses helikopteriga lendamisega.
Professor Dawn Carusile Ühendriikide kõrgharidussüsteemi selgitamise eest.
Professor Chris Collinsile minu harimise eest mullastikuteaduses.
Doktor Raina Sluderile vaimse tervise alase nõustamise eest.
Ma tänan oma lapsi. Ma armastan teid rohkem, kui suudan sõnadega öelda. Te toote minu ja teiste inimeste ellu suurt rõõmu. Te olete ilusad, vaimukad, targad, kaastundlikud noored mehed, ja ma olen teie üle väga uhke.
ESMASPÄEV, 9. MAI 2011
Mul on kolm autot. Need sõidavad kiiresti üle põranda. Väga kiiresti. Üks on punane. Üks on roheline. Üks on kollane. Mulle meeldib roheline. See on kõige parem. Emmele meeldivad need ka. Mulle meeldib, kui emme mängib autode ja minuga. Talle meeldib kõige rohkem punane. Täna istub ta kušetil ja vaatab seina. Roheline auto lendab põrandavaibale. Selle järel punane. Siis kollane. Prauhti! Aga emme ei näe. Ma teen seda jälle. Prauhti! Aga emme ei näe. Ma suunan rohelise auto ta jalgade juurde. Aga roheline auto läheb tugitooli alla. Ma ei saa seda kätte. Mu käsi ei ulata. Emme ei näe. Ma tahan oma rohelist autot. Aga emme istub ikka kušetil ja vaatab seina. Emme. Mu auto. Ta ei kuule mind. Emme. Ma tõmban teda käest, aga ta heidab pikali ja sulgeb silmad. Mitte praegu, Tõuk. Mitte praegu, ütleb ta. Mu roheline auto jääb kušeti alla. See on alati kušeti all. Ma näen seda. Aga kätte ei saa. Mu roheline auto on karvane. See on hallide karvade ja mustusega kaetud. Ma tahan seda tagasi. Aga ma ei saa kätte. Ma ei saa seda kunagi kätte. Mu roheline auto on kadunud. Kadunud. Ja ma ei saa enam kunagi sellega mängida.
Avan silmad ja mu unenägu kaob varahommikusse valgusesse. Mis kuradi värk see nüüd oli? Ma püüan taanduvatest unenäotükkidest kinni haarata, aga ei saa ühtki enam kätte.
Jätan selle asja sinnapaika nagu suuremal osal hommikutest, ronin voodist välja ja otsin garderoobist vast pestud dressipüksid. Väljas lubab tinahall taevas vihma ja mul pole tuju jooksma minnes märjaks saada. Ma lähen üles oma võimlasse, lülitan sisse teleri, mis näitab hommikusi äriuudiseid, ja astun trenažöörile.
Mõtlen eelseisvale päevale. Mul on kogu aeg koosolekud, aga ma saan hiljem kontoris kokku oma personaaltreeneriga – Bastille on alati teretulnud väljakutse.
Võib-olla peaksin Elenale helistama?
Jah. Võib-olla. Me võime minna sel nädalal õhtust sööma.
Ma panen trenažööri seisma, lähen hingeldades duši alla ning alustan järjekordset monotoonset päeva.
„HOMME,” POMISEN MA, saates minema Claude Bastille, kes seisab mu kabineti uksel.
„Sel nädalal on golf, Grey.” Bastille muigab üleolevalt, teades, et ta võit golfimängus on kindel.
Ma põrnitsen teda, kui ta ringi pöörab ja lahkub. Ta lahkumissõnad hõõruvad soola mu haavadele, sest vaatamata mu kangelaslikele jõupingutustele meie tänasel treeningul sai personaaltreener minust jagu. Bastille on ainus inimene, kes minust jagu saab, ja nüüd tahab ta seda golfiväljakul ka veel. Ma vihkan golfi, aga et väljakul aetakse äri, pean ta õppetunnid välja kannatama… ja ehkki ma üldse ei taha seda tunnistada, parandab Bastille’ga mängimine tõepoolest mu oskusi.
Kui vaatan aknast Seattle’i panoraami, imbub minusse tuttav tüdimus. Mu meeleolu on sama loid ja hall nagu ilm. Mu päevad sulavad kokku, ilma et üksteisest eristuksid, ja mul on vaja mingit ergutust. Ma olen kogu nädalavahetuse tööd teinud ja praegu, olles jätkuvalt oma kabineti eraldatuses, tunnen rahutust. Mul ei tohiks pärast mitut jõukatsumist Bastille’ga sellist tunnet olla. Aga on.
Ma kortsutan kulmu. Pean tunnistama, et ainus asi, mis on viimasel ajal minus huvi äratanud, oli otsus saata kaks kaubalennukit Sudaani. See tuletab mulle meelde – Ros peab andma arvud ja logistika. Mis kuradi pärast ta sellega hiljaks jääb? Ma kontrollin oma ajakava ja võtan telefoni.
Kurat. Ma pean välja kannatama visa preili Kavanagh’ intervjuu ülikoolilehele. Mis pagana pärast ma sellega nõus olin? Ma jälestan intervjuusid – mõttetud küsimused halvasti informeeritud kadedatelt inimestelt, kes püüavad mu isiklikku ellu tungida. Ja ta on üliõpilane. Telefon heliseb.
„Jah,” nähvan ma Andreale, nagu oleks tema süüdi. Igal juhul tuleb see intervjuu lühike.
„Preili Anastasia Steele on kohal, härra Grey.”
„Steele? Ma ootasin Katherine Kavanagh’d.”
„Siin on preili Anastasia Steele, sir.”
Ma vihkan ootamatusi. „Juhata ta sisse.”
Nii, nii… Preili Kavanagh’l polnud võimalik tulla. Ma tunnen ta isa Eamonit, Kavanagh’ meediakontserni omanikku. Me oleme koos äriasju ajanud ja ta tundub olevat terase mõistusega arukas inimene. See intervjuu on teene talle – ma kavatsen selle hiljem temalt sisse nõuda, siis, kui mulle sobib. Ja ma pean tunnistama, et olin kergelt uudishimulik, milline tütar tal on, tahtsin näha, kui kaugele käbi on kännust kukkunud.
Mingi segadus ukse juures paneb mind püsti tõusma – pikkade kastanikarva juuste, kahvatute käte ja pruunide saabaste pööris sukeldub pea ees mu kabinetti. Surudes maha loomupärase põlguse sellise kohmakuse vastu, kiirustan tüdruku juurde, kes on maandunud neljakäpukile põrandale. Ma võtan ta kõhnadest õlgadest kinni ja aitan ta jalule.
Selge, piinlikkust tundev pilk kohtub minu omaga ja ma olen üllatunud. Need silmad on äärmiselt ebatavalist värvi, kahvatusinised ja siirad, ning ühel hirmsal hetkel mõtlen, et need näevad minust läbi ja ma olen… paljastatud. See mõte tekitab paanikat ja ma heidan selle otsekohe kõrvale.
Tüdrukul on väike kena nägu, mis praegu läheb süütut heleroosat värvi. Ma mõtlen korraks, kas kogu ta nahk on selline – veatu – ja milline see välja näeks pisut roosa ja soojana kergest kepihoobist.
Neetud.
Katkestan oma üleannetud mõtted
