kulme, ent mu ilme on ükskõikne. Anastasia. Ilus nimi. Mulle meeldib, kuidas see mu keelel tundub.
„Palun vabandust. See on … ee … siin kirjas.” Jälle lükkab ta juuksed kõrva taha. Kindlasti harjumus, kui ta närvis on.
Kas need polegi ta enda küsimused? Ma küsin seda temalt ja ta kahvatub. Kurat, ta on oma tagasihoidlikul viisil tõesti veetlev.
„Ee … ei. Kate – preili Kavanagh – koostas küsimused.”
„Kas te olete üliõpilaslehes kolleegid?”
„Ei. Ta on mu toakaaslane.”
Siis pole imestada, et ta on sellises segaduses. Ma hõõrun lõuga, pidades aru, kas peaks panema ta nüüd tõeliselt täbarasse olukorda.
„Kas te pakkusite end seda intervjuud tegema?” küsin ma ja saan kingituseks ta alandliku pilgu: ta on mu reaktsiooni pärast pabinas. Mulle meeldib, et mõjun talle niimoodi.
„Ta palus minul seda teha. Ta on haige.” Ta hääl on vaikne.
„See seletab paljutki.”
Uksele koputatakse ja Andrea astub sisse.
„Härra Grey, palun vabandust, et ma segan, aga teie järgmine kohtumine on kahe minuti pärast.”
„Me pole veel lõpetanud, Andrea. Palun jäta mu järgmine kohtumine ära.”
Andrea vahib mulle otsa, olles segaduses. Ma põrnitsen teda. Välja! Kohe! Mul on siin väikese preili Steele’iga tegemist.
„Hästi, härra Grey,” võtab ta end ruttu kokku, pöörab kannal ringi ja lahkub.
Ma pööran jälle oma tähelepanu sellele huvitavale ja närviajavale olevusele mu diivanil. „Kuhu me jäime, preili Steele?”
„Palun ärge laske mul end segada.”
Oi ei, kullake. Nüüd on minu kord. Ma tahan teada, kas selle kena näokese taga on peidus mõni saladus.
„Ma tahan teie kohta ka midagi teada saada. Minu meelest oleks see õiglane.” Ma nõjatun tooli seljatoele ja surun sõrmed vastu huuli, ta silmad vilksavad mu suule ja ta neelatab. Oi jaa – tavaline efekt. Ja väga meeldiv on teada, et ta pole mu sarmi suhtes täiesti immuunne.
„Minu kohta pole eriti midagi teada saada,” sõnab ta punastades.
Ma hirmutan teda. „Millised on teie plaanid pärast lõpetamist?”
„Ma pole teinud mingeid plaane, härra Grey. Ma pean oma lõpueksamitega ühele poole saama.”
„Meil on siin suurepärane praktikaprogramm.”
Mis sundis mind seda ütlema? See on reeglite vastu, Grey. Ära kepi kunagi oma töötajaid … Aga sa ju ei kepi seda tüdrukut.
Ta tundub olevat üllatunud ja ta hambad on jälle alahuulel. Miks on see nii erutav?
„Ahah. Ma pean seda meeles,” vastab ta. „Ehkki ma pole kindel, et ma siia sobiks.”
„Miks te nii arvate?” Mis mu firmal viga on?
„See on ju ilmselge, kas pole?”
„Minule mitte.” Ma olen ta vastusest hämmeldunud. Ta sirutab käe diktofoni poole ja on jälle segaduses … Pagan, ta hakkab minema. Mõttes vaatan läbi oma pärastlõunase ajakava – seal pole midagi, mis ei võiks oodata. „Kas te tahaksite, et ma teile maja näitaksin?”
„Ma olen kindel, et teil on väga palju muudki tegemist, härra Grey, ja mul on pikk sõit ees.”
„Te sõidate tagasi Vancouverisse?” Ma vaatan aknast välja. See on üks kuradi pikk sõit, ja vihma sajab. Ta ei tohiks sellise ilmaga sõita, aga ma ei saa teda keelata. See mõte ärritab mind. „Noh, sõitke siis ettevaatlikult.” Mu toon on rangem kui kavatsesin. Ta kohmerdab diktofoniga. Ta tahab mu kabinetist minema saada ja oma üllatuseks mina ei taha, et ta läheb.
„Kas te saite kõik, mis vaja?” küsin ma silmanähtava sooviga ta sealolekut pikendada.
„Jah, sir,” vastab ta vaikselt. Ta vastus lööb mul jalad alt – see, kuidas need sõnad kõlavad, tulles ta ilusast suust – ja korraks kujutlen ma seda suud endale kuuletumas.
„Tänan teid intervjuu eest, härra Grey.”
„Pole tänu väärt,” vastan ma siiralt – sest juba mõnda aega pole ma olnud kellestki nii huvitatud. See on rahutukstegev mõte. Ta seisab seal ja ma sirutan käe välja, soovides väga teda puudutada.
„Peatse kohtumiseni, preili Steele.” Mu hääl kõlab madalalt, kui ta oma käe mu pihku pistab. Jah, ma tahan seda tüdrukut oma mängutoas piitsutada ja keppida. Et ta on kinni seotud ja tahab … vajab mind, usaldab mind. Ma neelatan.
Seda ei juhtu, Grey.
„Härra Grey.” Ta noogutab ja tõmbab käe kiiresti ära, liiga kiiresti.
Ma ei saa tal niimoodi minna lasta. On selge, et ta tahab meeleheitlikult lahkuda. See mõjub ärritavalt, aga mulle tuleb üks mõte ja ma avan kabinetiukse.
„Lihtsalt kindluse mõttes, et saaksite kenasti mindud, preili Steele.”
Ta surub huuled kõvasti kokku. „Väga tähelepanelik teist, härra Grey,” nähvab ta.
Preili Steele nähvab vastu! Ma muigan ta selja taga, kui ta väljub, ja lähen talle järele. Nii Andrea kui Olivia tõstavad vapustatud pilgu. Jaa, jaa. Ma saadan praegu selle tüdruku uksest välja.
„Kas teil oli mantel?” küsin ma.
„Jakk.”
Vaatan Oliviale teraval pilgul otsa ja otsekohe hüppab ta püsti, toob tumesinise jaki ja annab selle oma tavalise lollaka naeratusega mulle. Jeesus, kui tüütu see Olivia on – vahib mind kogu aeg, suu ammuli.
Hmm. See jakk on kantud ja odav. Preili Anastasia Steele peaks paremini riides käima. Ma hoian seda tema jaoks üleval ja kui selle üle ta kõhnade õlgade libistan, puudutan nahka ta kaelal. Ta tardub selle peale ja kahvatub.
Jah! Ma avaldan talle mõju. See teadmine on väga meeldiv. Me kõnnime lifti juurde, ma vajutan nuppu ja tema seisab niheledes mu kõrval.
Oh, ma võin teha nii, et sa ei nihele, kullake.
Uksed avanevad ja ta kiirustab sisse ning pöördub mulle otsa vaatama. Ta on rohkem kui võluv. Ma läheks isegi nii kaugele, et nimetaksin teda ilusaks.
„Anastasia,” ütlen ma hüvastijätuks.
„Christian,” vastab ta vaikselt. Ja liftiuksed sulguvad, jättes mu nime meie vahele õhku rippuma, ning see kõlab kummaliselt ja võõralt, aga pagana seksikalt.
Ma pean selle tüdruku kohta rohkem teada saama.
„Andrea,” käratan ma kabinetti jõudes. „Anna mulle kohe Welch toru otsa.”
Laua taga istudes
