Mu veri tarretub. See on ürgne reaktsioon.
Võta oma kuradi käpad ta küljest ära.
Ma pigistan käed rusikasse ja tunnen pisut kergendust, kui ta mehe kallistusele ei vasta.
Nad hakkavad midagi sosinal rääkima. Võib-olla on Welchil valeandmed. Võib-olla on see kutt ta poiss-sõber. Ta tundub olevat sobivas vanuses ega suuda pöörata preili Steele’ilt oma ahneid väikesi silmi. Ta hoiab Anat korraks endast kaugemal, silmitsedes teda uurivalt, ja paneb siis käe talle ümber õlgade. See tundub olevat juhuslik liigutus, aga ma tean, et ta jätab muljet, nagu kuuluks naine talle, ja käsib mul tagasi tõmbuda. Anal on ilmselt piinlik ja ta tammub jalalt jalale.
Raisk. Ma peaksin minema hakkama. Ma olin liiga optimistlik. Ta on selle kutiga koos. Seejärel ütleb ta midagi mehele ja liigub ta käeulatusest eemale, puudutades ta käsivart, mitte kätt, ja jätab ta õlgu kehitades sinnapaika. Selge, et nad pole lähedased.
Tore.
„Ee … Paul, see on Christian Grey. Härra Grey, see on Paul Clayton. Tema vend on selle koha omanik.” Ta saadab mulle kummalise pilgu, mida ma ei mõista, ja jätkab: „Ma olen tundnud Pauli sellest ajast saadik, kui ma siin töötan, ehkki me ei näe teineteist eriti tihti. Ta tuli tagasi Princetonist, kus ta õpib ärijuhtimist.” Ta muudkui räägib, andes mulle pika selgituse ja öeldes, et nad pole koos. Ülemuse vend, mitte poiss-sõber. Ma tunnen kergendust, aga et nii suurt, on ootamatu, ja see paneb mu kulmu kortsutama. See naine on mulle tõepoolest naha vahele pugenud.
„Härra Clayton.” Mu toon on meelega ametlik.
„Härra Grey.” Mehe käepigistus on pehme just nagu ta juuksedki. Tõbras. „Oodake – mitte see Christian Grey? Grey Enterprises Holdings?”
Jah, mina see olen, jobu.
Hetkega näen, kuidas ta omandiiha muutub alandlikkuseks.
„Ohoo – kas ma võiksin teile midagi tuua?”
„Anastasia ajas selle juba korda, härra Clayton. Ta on olnud väga abivalmis.” Nüüd lase jalga.
„Tore,” ütleb mees vaimustunult ja aupaklikult valgete hammaste särades. „Hiljem näeme, Ana.”
„Kindla peale, Paul,” sõnab ta ja ma jälgin, kuidas Paul poe tagumisse otsa kaob.
„Veel midagi, härra Grey?”
„Ainult need asjad,” pomisen ma. Kurat küll, mul pole enam aega ja ma ei tea ikka veel, kas näen teda homme. Ma pean teadma, kas on üldse mingit võimalust, et ta kaaluks seda, mis mul mõttes mõlgub. Kuidas ma saaksin seda temalt küsida? Kas ma olen valmis võtma endale alistuja, kes mitte midagi ei tea? Tal läheb vaja põhitreeningut. Ma panen silmad kinni ja kujutlen huvitavaid võimalusi, mis see annab … sinnamaani jõudmine on pool lõbust. Kas ta üldse nõustuks sellega? Või olen ma kõigest valesti aru saanud?
Ta sammub tagasi leti juurde ja lööb summad kassaaparaati, pilk nimekirjal.
Vaata mulle otsa, pagan võtaks! Ma tahan ta nägu näha ja ära arvata, mida ta mõtleb.
Lõpuks tõstab ta pilgu. „See teeb nelikümmend kolm dollarit, palun.”
Kas see on kõik?
„Kas te kotti soovite?” küsib ta, kui annan talle krediitkaardi.
„Palun, Anastasia.” Ta nimi – ilus nimi ilusale tüdrukule – voolab sujuvalt üle mu huulte.
Ta pakib ostud kokku. Ongi kõik. Ma pean minema.
„Te helistate mulle, kui tahate mind fotoseansile?”
Ta noogutab, andes mulle krediitkaardi tagasi.
„Hästi. Homseni, võib-olla.” Ma ei saa niimoodi lahkuda. Ma pean talle teada andma, et olen huvitatud. „Oh – ja Anastasia, mul on hea meel, et preili Kavanagh ei saanud teha seda intervjuud.” Ta tundub olevat üllatunud ja meelitatud.
See on tore.
Ma viskan koti üle õla ja väljun poest.
Jah, ehkki ma tean väga hästi, et see on vale, tahan ma teda. Nüüd pean ootama … ootama, kurat küll … jälle. Kasutades tahtejõudu, mille üle Elena oleks uhke, hoian pilgu otse ees, võtan mobiiltelefoni taskust välja ning istun rendiautosse. Ma ei vaata meelega tagasi. Ma ei vaata. Ma ei vaata. Mu silmad liiguvad tahavaatepeeglile, kust näen kaupluseust, aga poeesine on tühi. Ta ei vaata mulle järele.
See on pettumus.
Ma vajutan kiirvalimisklahvil 1 ja Taylor vastab enne, kui telefon jõuab heliseda.
„Härra Grey,” ütleb ta.
„Pane Heathmanis tuba kinni; ma jään nädalavahetuseks Portlandi, ja palun too mulle SUV, arvuti ja paberid, mis selle all on, ning paar komplekti vahetusrõivaid.”
„Jah, sir. Ja Charlie Tango?”
„Las Joe viib lennuväljale.”
„Tehtud, sir. Ma jõuan teie juurde umbes kolme ja poole tunni pärast.”
Ma panen toru ära ja käivitan mootori. Niisiis on mul Portlandis mõni tund aega, kuni saan näha, kas see tüdruk on minust huvitatud. Mida ma peaksin tegema? Ma arvan, et natuke jala käima. Ehk suudan käimisega selle kummalise nälja oma organismist välja ajada.
VIIS TUNDI ON möödas, aga hurmavalt preili Steele’ilt pole ühtki kõnet. Mida kuradit ma üldse mõtlesin? Ma vaatan Heathmani hotelli sviidist alla tänavale. Ma vihkan ootamist, olen alati vihanud. Ilm, mis on nüüd pilvine, pidas vastu seni, kuni sain tehtud tiiru Forest Parkis, aga see ei peletanud kuidagi mu rahutust. Ma olen Ana peale pahane, et ta pole helistanud, aga eriti pahane olen ma enda peale. Mina olen praegu see loll. Milline ajaraiskamine on olnud selle naise tagaajamine. Millal olen ma kunagi mingit naist taga ajanud?
Grey, võta end kokku.
Ohates kontrollin ma jälle oma telefoni, lootes, et pole lihtsalt ta kõnet märganud, aga seal pole midagi. Vähemalt on Taylor mu asjadega kohale ilmunud. Mul on Barney raport diagrammidega ja ma saan rahus tööd teha.
Rahus? Mul pole olnud mingit rahu sellest ajast saadik, kui preili Steele mu kabinetti kukkus.
KUI PILGU TÕSTAN, on hämarus katnud mu sviidi hallide varjudega. Väljavaade olla öösel jälle üksi viib mind masendusse. Kuni mõtisklen, mida teha, vibreerib mu telefon laua poleeritud pinnal ja tundmatu, ent samas tuttav Washingtoni piirkonna koodiga number ilmub ekraanile. Äkki hakkab mu süda peksma, nagu oleksin kümme kilomeetrit maha jooksnud.
Kas see on tema?
Ma vastan.
„Ee … härra Grey? Siin Anastasia Steele.”
Mu nägu läheb muigele. Nii, nii. Hingetu, närvis, vaikselt rääkiv preili Steele. Mu õhtu muutub paremaks.
„Preili Steele. Kui kena.” Ma kuulen ta katkendlikku hingetõmmet, mis liigub otse mu niuetesse.
Suurepärane. Ma mõjun talle. Nagu tema
