et Pariis on ilus,” ütleb ta unistaval ilmel.
„Väga kaunis. Kas sa oled seal käinud?”
„Ma pole kunagi USA mandriosast kaugemale saanud.” Ta hääles on tunda kahetsust. Ma võin ta sinna viia.
„Kas sa tahaksid minna?”
Enne Cabo, nüüd Pariis? Ole nüüd, Grey.
„Pariisi? Muidugi. Aga tegelikult tahaks ma Inglismaal käia.”
Ta nägu lööb elevusest särama. Preili Steele tahab reisida. Aga miks Inglismaa? Ma küsin seda temalt.
„See on Shakespeare’i, Austeni, õdede Brontëde, Thomas Hardy kodu. Ma tahaksin näha neid kohti, mis inspireerisid neid inimesi selliseid suurepäraseid raamatuid kirjutama.“ Ilmselge, et ta neid armastab.
Raamatuid.
Ta rääkis sellest eile Claytonis. See tähendab, et ma võistlen Darcy, Rochesteri ja Angel Claire’iga: võimatult romantiliste kangelastega. Siin ongi tõend, mida vajasin. Ta on lootusetu romantik nagu ta ema – ja seega see asi ei toimi. Tagatipuks vaatab ta kella. Ta on lõpetanud.
Ma ei saanud hakkama.
„Ma parem hakkan minema. Mul on vaja õppida.”
Ma pakun, et saadan ta tagasi ta sõbra auto juurde, mis tähendab, et peaksin jalgsi hotelli minema ja tee peal asja selgitama.
Aga kas ma peaksin seda tegema?
„Aitäh tee eest, härra Grey,” ütleb ta.
„Ole lahke, Anastasia. Mul oli väga meeldiv.” Seda öeldes ma mõistan, et viimased kakskümmend minutit olid … nauditavad. Ma naeratan talle võimalikult säravalt, mis peaks ta kindlasti relvituks tegema, ja ulatan talle käe. „Tule,” ütlen ma. Ta võtab mu käe vastu ja me kõnnime Heathmani tagasi, tundes, et ta käsi mu peos on väga nõustuva moega.
Võib-olla saaks sellest ikkagi asja.
„Kas sa kannad alati teksaseid?” küsin ma.
„Enamasti,” ütleb ta ja nüüd on juba kaks joont, mis räägivad tema vastu: lootusetu romantik, kes kannab ainult teksaseid … mulle meeldib, kui mu naised seelikuid kannavad. Mulle meeldib, kui on võimalik neile ligi pääseda.
„Kas teil kallim on?” küsib ta asja ees, teist taga, ja see on kolmas joon. Mina mingi pesapunumisega ei tegele. Ta tahab armulugu, aga mina ei saa seda talle pakkuda.
„Ei, Anastasia. Kallimad pole minu rida.”
Ana kortsutab kulmu, pöörab äkki ringi ja komistab ning astub sõiduteele.
„Kurat, Ana!” hüüan ma, tõmmates ta enda vastu, et ta ei kukuks selle idioodist jalgratturi ette, kes valel pool tänavat mööda vuhiseb. Äkki on ta mu käte vahel, hoiab kinni mu käsivartest ja vaatab mulle otsa. Ta silmades on ehmatus ja esimest koda märkan ma ta iiriste ümber tumedamat sinist ringi; need on kaunid, sellest kaugusest veelgi kaunimad. Ta pupillid suurenevad ja ma tean, et võiksin ta pilku uppuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Ta hingab sügavalt sisse.
„Kas sinuga on kõik korras?” Mu hääl kõlab võõrana ja kusagilt kaugelt ning ma tunnen, et ta puudutab mind, aga ma ei hooli sellest. Mu sõrmed silitavad ta põske. Ta nahk on pehme ja sile ning kui ma pöidlaga üle ta alahuule tõmban, jääb mul hing kinni. Ta keha on minu vastu surutud ning ma tajun ta rindu ja kuumust läbi oma särgi, ning see on erutav. Tal on värske, meeldiv lõhn, mis tuletab mulle meelde mu vanaisa õunaaeda. Ma sulgen silmad ja hingan seda sisse. Söövitan selle lõhna endale mällu. Kui ma silmad avan, vaatab ta mulle ikka veel otsa, paludes, anudes mind, silmad mu suul.
Kurat. Ta tahab, et ma teda suudleks.
Ja ma tahan seda. Ainult korraks. Ta huuled on paokil, valmis, ootel. Ta suu oli mu pöidla all nii lahke.
Ei. Ei. Ei. Ära tee seda, Grey.
Ta pole sinu jaoks õige tüdruk.
Ta tahab romantikat, aga sina ei tegele sellise värgiga.
Ma sulgen silmad, et end välja lülitada ja ahvatlusega võidelda, ning kui ma need uuesti avan, on otsus tehtud. „Anastasia,” sosistan ma. „Sa peaksid end minust eemale hoidma. Ma pole sinu jaoks õige mees.”
Ta kulmude vahele tekib väike v-täht ja ma arvan, et ta on lakanud hingamast.
„Hinga, Anastasia, hinga.” Ma pean tal minna laskma, enne kui teen midagi rumalat, aga olen üllatunud, kui vastumeelne see mulle on. Ma tahan teda veel hetkeks oma käte vahel hoida. „Seisa nüüd ise, ma lasen sul minna.” Ma astun sammu tagasi ja ta laseb minust lahti, ehkki kummalisel kombel ei tunne ma mingit kergendust. Ma libistan käed ta õlgadele, et vaadata, kas ta suudab püsti seista. Ta näole ilmub piinlikkus. Ta on mu järsust äraütlemisest haavunud.
Põrgu. Ma ei tahtnud sulle haiget teha.
„Ma saan aru,” ütleb ta ning ta ametlikus toonis on pettumus. Ta hoiab distantsi, aga ei vabasta end mu kätest. „Tänan,” lisab ta.
„Mille eest?”
„Päästmise eest.”
Ja ma tahan talle öelda, et päästan ta mu enda eest … et see on õilis žest, aga just see, mida ta kuulda ei taha. „See idioot sõitis vales suunas. Mul on hea meel, et ma siin olin. Mul tulevad judinad peale, kui mõtlen, mis oleks võinud sinuga juhtuda.” Nüüd olen mina see, kes lobiseb, ja ma ei suuda ikkagi lasta tal minna. Ma pakun, et istun koos temaga hotellis, teades, et see laseks mul pikendada koos temaga olemist, ja alles siis lasen ma ta lahti.
Ta raputab pead, selg tikksirge, ja paneb käed nagu kaitseks enda ümber. Hetk hiljem tormab ta üle tänava ja ma pean kiirustama, et temaga sammu pidada.
Kui me hotelli juurde jõuame, pöördub ta veel kord minu poole ja on end kokku võtnud. „Aitäh tee ja fotoseansi eest.” Ta vaatab mind ükskõiksel ilmel ja kahetsus lööb mu sisimas lõkkele.
„Anastasia … ma …” Ma ei tea, mida öelda peale selle, et mul on kahju.
„Mida, Christian?” nähvab ta.
Ohoo. Ta on minu peale vihane ja valab kogu oma põlguse mu nime igasse silpi. See on midagi uut. Ja ta lahkub. Ja ma ei taha, et ta läheks. „Edu eksamitel.”
Ta silmad välgatavad haavumisest ja nördimusest. „Tänan,” pomiseb ta, hääles põlgus. „Hüvasti, härra Grey.” Ta pöörab ringi ja kõnnib mööda tänavat maa-aluse garaaži suunas. Ma jälgin, kuidas ta läheb, lootes, et ta vaatab tagasi, aga ta ei tee seda. Ta kaob majja sisse, jättes endast maha kahetsuse, mälestuse ta kaunitest sinistest silmadest ja sügisese õunaaia lõhna.
NELJAPÄEV, 19. MAI 2011
Ei! Mu karje kajab magamistoa seintelt vastu ja äratab mind õudusunenäost. Ma olen higist läbimärg ning tunnen sõõrmeis liisunud õlle, sigarettide ja vaesuse lõhna ning pidevat hirmu joobnu vägivalla ees. Ma tõusen istuli ja võtan pea käte vahele, püüdes rahustada oma kiirenenud südamelööke ja katkendlikku hingamist. Nii on see olnud viimased neli ööd. Ma vaatan kella – see näitab kolm.
Mul
