sekkuma –, siis anna mulle teada.”
„Niisiis on järgmine teema see, kuhu me uue tehase asutame. Sa tead, et Detroitis on tohutud maksusoodustused. Ma saadan sulle kokkuvõtte.”
„Ma tean. Aga jumal küll, kas see peab Detroitis olema?”
„Ma ei tea, mis sul selle koha vastu on. See vastab meie nõudmistele.”
„Hästi, las Bill otsib võimalikud krundid välja. Ja otsime veel, ehk mõni teine omavalitsus pakub paremaid tingimusi.”
„Bill juba saatis Ruthi Detroiti kinnisvaraametiga kohtuma, ja nad on väga vastutulelikud, aga ma ütlen Billile, et vaadaku veel viimast korda üle.”
Mu telefon sumiseb.
„Jah,” mõmisen ma Andreale – ta teab, et ma ei salli, kui mind koosolekul segatakse.
„Mul on Welch toru otsas.”
Mu kell näitab pool kaksteist. See käis küll kähku. „Anna ta mulle.”
Näitan Rosile, et ta jääks sinna.
„Härra Grey?”
„Welch. Mis uudist?”
„Preili Steele’i viimane eksam on homme, kahekümnendal mail.”
Kurat. Mul pole enam aega.
„Suurepärane. See oli kõik, mis ma teada tahtsin.” Ma panen toru ära.
„Ros, oota veel üks hetk.”
Ma võtan toru. Andrea vastab otsekohe.
„Andrea, mul on vaja kaarti, kuhu ma saan järgmise tunni jooksul sõnumi kirjutada,” ütlen ma ja panen toru ära. „Nii, Ros, kuhu me jäime?”
KELL 12.30 VUHISEB Olivia mu kabinetti, lõuna kaasas. Ta on pikk, nõtke, ilusa näoga tüdruk. Kahjuks vahib ta mind alati igatseval pilgul. Tal on käes kandik, millel on midagi söödavat, nagu ma loodan. Pärast tegusat hommikut on mul hundiisu. Ta väriseb, pannes kandiku minu ette lauale.
Tuunikalasalat. Hästi. Seekord pole ta midagi kihva keeranud.
Samuti asetab ta mu lauale kolm erinevat valget kaarti, kõik eri suuruses, koos ümbrikega.
„Suurepärane,” pomisen ma. Mine nüüd minema. Ta sibab uksest välja.
Võtan suutäie tuunikala, et nälga vaigistada, ja sirutan siis käe sulepea järele. Ma olen tsitaadi välja valinud. Hoiatuse. Ma tegin õige valiku, kui tema juurest minema läksin. Mitte kõik mehed pole romantilised kangelased. Ma rõhutan seda. Ta saab aru.
Miks sa mind ei hoiatanud? Peened daamid teavad, mille eest nad end hoidma peavad, sest nad loevad romaane, kus niisugustest tempudest räägitakse … 1
Ma panen kaardi ümbrikusse ja kirjutan sellele Ana aadressi, mis on sööbinud mu mällu Welchi taustauuringust. Ma võtan Andreaga ühendust.
„Jah, härra Grey.”
„Kas sa saaksid korraks siia tulla?”
„Jah, sir.”
Ta on hetke pärast mu uksel. „Härra Grey?”
„Võta need, paki ära ja saada Anastasia Steele’ile, tüdrukule, kes mind eelmisel nädalal intervjueeris. Siin on ta aadress.”
„Otsekohe, härra Grey.”
„Need peavad kõige hiljem homme kohale jõudma.”
„Jah, sir. On see kõik?”
„Ei. Otsi neile asendus.”
„Neile raamatutele?”
„Jah. Esmaväljaannetele. Las Olivia tegeleb sellega.”
„Mis raamatud need on?”
„D’Urbeville’ide Tess.”
„Jah, sir.” Ta kingib mulle naeratuse, mida juhtub harva, ja lahkub kabinetist.
Miks ta naeratab?
Ta ei naerata kunagi. Ma heidan selle mõtte kõrvale ja arutlen, kas see võib olla viimane kord, mil ma neid raamatuid näen, ja südamepõhjas loodan, et mitte.
REEDE, 20. MAI 2011
Ma magasin esimest korda hästi viimase viie päeva jooksul. Võib-olla seetõttu, et tegin lõpu nagu lootsin, kui saatsin Anastasiale need raamatud. Habet ajades vahib tõbras peeglis mind rahulike hallide silmadega.
Sa oled valelik.
Kurat.
Hästi. Hästi. Ma loodan, et ta helistab. Tal on mu number olemas.
Proua Jones tõstab pilgu, kui ma kööki lähen.
„Tere hommikust, härra Grey.”
„Hommikust, Gail.”
„Mida te hommikusöögiks tahaksite?”
„Ma söön omletti. Tänan.” Ma istun köögileti taga, kuni ta mulle süüa valmistab, ja lehitsen läbi Wall Street Journal’i ja New York Times’i, seejärel Seattle Times’i. Ma olen ajalehtedesse süvenenud, kui telefon sumiseb.
See on Elliot. Mida paganat mu suur vend tahab?
„Elliot?”
„Vennas. Ma pean Seattle’ist nädalavahetuseks ära saama. See tibi lihtsalt ahistab mu vänta ja ma pean ära minema.”
„Su vänta?”
„Jah. Sa teaksid, kui see sul oleks.”
Ma ei tee ta tögamisest väljagi, ja seejärel tabab mind üks mõte. „Kuidas oleks, kui läheks Portlandi ümbrusesse matkama. Me võime minna täna õhtupoolikul. Jääme sinna. Tuleme pühapäeval tagasi.”
„Kõlab hästi. Koperdajaga või tahad autoga minna?”
„See on helikopter, Elliot, ja lähme autoga, mina juhin. Tule lõuna paiku kontorisse ja siis hakkame kohe minema.”
„Tänan, vennas. Jään sulle võlgu.” Elliot paneb toru ära.
Elliotil on alati olnud enda ohjeldamisega probleeme. Sama käib naiste kohta, kellega ta suhtleb: kes see õnnetu tüdruk ka iganes on, ta on lihtsalt veel üks Ellioti pikas, pikas juhusuhete reas.
„Härra Grey. Mida te nädalavahetusel süüa tahaksite?”
„Tehke lihtsalt midagi kerget ja jätke külmkappi. Ma võin laupäeval tagasi olla.”
Või ka mitte.
Ta ei vaadanud tagasi, Grey.
Ma
Thomas Hardy, “D’Urberville’ide Tess”, tõlkinud Helga Kross, Tallinn, 1979
