õlale, et ta ei kukuks. Mulle meeldib see – et ma teda puudutan. Ta on nagu palsam mu tormisele, tumedale hingele.
Hmm… kui romantiline, Grey.
Ta joob lõpuni, võtan ta käest klaasi ning asetan letile.
Hästi. Ta tahab oma niinimetatud sõbraga rääkida. Ma silmitsen tantsupõrandat ja mulle ei meeldi mõte, et kõik need kehad puutuvad mu vastu, kui endale nende hulgas teed teeme.
Teen südame kõvaks, haaran tal käest kinni ning viin tantsupõrandale. Ta kõhkleb, aga kui ta oma sõbraga rääkida tahab, siis on see ainus võimalus; ta peab minuga tantsima. Kui Elliot hoogu satub, pole võimalik teda peatada; nii palju siis vaiksest õhtust.
Ma tõmban ta oma käte vahele.
Sellega saan ma hakkama. Kui ma tean, et ta mind puudutab, siis on kõik korras. Ma tulen toime, eriti kui mul pintsak seljas on. Ma laveerin meid läbi rahvahulga sinna, kus Elliot ja Kate tantsivad, pöörates endale teiste tähelepanu.
Ikka veel tantsides pöördub Elliot minu suunas ja mõõdab meid pilguga, mis ütleb, et ta ei usu oma silmi.
„Ma viin Ana koju. Ütle Kate’ile,” karjun ma talle kõrva.
Ta noogutab ja tõmbab Kavanagh’ tagasi oma käte vahele.
Tore. Ma viiksin preili Purjus Raamatukoi koju, aga ta on mingil põhjusel selle vastu. Ta vaatab murelikult Kavanagh’d. Kui oleme tantsupõrandalt ära läinud, vaatab ta veel kord tagasi Kate’i poole, seejärel mulle otsa, kõikudes ja olles hämmeldunud.
„Kurat…” Mingi ime läbi püüan ta kinni, kui ta keset baari minestab. Mul on kiusatus ta üle õla visata, aga seda pandaks liialt tähele, niisiis võtan ta jälle sülle, surudes teda oma rinna vastu, ja viin välja auto juurde.
„Oh taevas,” pomisen ma taskust võtmeid otsides ja samal ajal teda süles hoides. Hämmastaval kombel õnnestub mul ta esiistmele panna ja turvarihm kinnitada.
„Ana.” Ma raputan teda natuke, sest ta on murettekitavalt vaikne. „Ana!”
Ta pomiseb midagi arusaamatut ja ma saan aru, et ta on teadvusel. Ma tean, et peaksin ta koju viima, aga Vancouverisse on pikk sõit ja ma ei tea, kas tal võib ehk jälle halb hakata. Mulle ei meeldiks, kui mu Audi okse järgi haiseks. Hais, mis ta riietest praegu tuleb, on juba märgatav.
Ma suundun Heathmani poole, öeldes endale, et teen seda tema pärast.
Jajah, räägi seda endale, Grey.
TA MAGAB MU süles, kui liftiga garaažist üles sõidame. Ma pean tal teksased ja kingad jalast ära võtma. Oksehais täidab ruumi. Ma peaks ta vanni panema, aga see oleks ta privaatsuse piiri ületamine.
Ja see praegu pole?
Oma sviidis viskan ta koti diivanile ning viin ta siis magamistuppa ja panen voodile. Ta pomiseb midagi veel, aga üles ei ärka.
Ma võtan tal kiiresti kingad ja sokid jalast ja panen need hotelli plastkotti, mis on mõeldud musta pesu jaoks. Seejärel tõmban ta teksapükste luku lahti ja võtan tal püksid jalast ära ning kontrollin taskud üle, enne kui need samuti pesukotti topin. Ta kukub voodile tagasi ja lamab seal nagu meritäht, paljad käed-jalad laiali. Hetkeks kujutlen ma neid jalgu oma vöökoha ümber, randmed seotud mu püha Andrease risti külge. Ta põlvel on vaevumärgatav sinikas ja ma mõtlen, kas see võib olla kukkumisest mu kabinetti.
Tal on sellest ajast saadik märk küljes… nagu minagi.
Ma panen ta istuma ja ta avab silmad.
„Tere, Ana,” sosistan ma, võttes aeglaselt tal jaki seljast, ilma et ta kuidagi sellele kaasa aitaks.
„Grey. Huuled,” pomiseb ta.
„Jah, kullake.” Ma aitan tal uuesti selili heita. Ta paneb silmad jälle kinni ja keerab külili, aga seekord tõmbab kägarasse, nähes välja väike ja haavatav. Ma panen talle teki peale ja suudlen ta juukseid. Nüüd, kui ta mustad rõivad on seljast ära võetud, on jälle ta lõhn välja ilmunud. Õunad, sügis, värske, meeldiv… Ana. Ta huuled on paokil, ripsmed nagu lehvik kahvatutel põskedel, ja ta nahk näib veatu. Ma luban endale veel ühe puudutuse, silitades nimetissõrmega ta põske.
„Head und,” pomisen ma ja suundun seejärel elutuppa, et teha nimekiri pessu antud riietest. Valmis, panen ma selle solvava sisuga koti sviidi ukse taha, et see ära viidaks ja pesu puhtaks pestaks.
Enne kui hakkan oma meile vaatama, saadan Welchile sõnumi, milles palun tal kontrollida, kas Jose Rodriguez on politseis arvel. Ma olen uudishimulik. Ma tahan teada, kas ta jahib purjus noori naisi. Seejärel tegelen preili Steele’i rõivasteprobleemiga: ma saadan Taylorile kiire meili.
Kellelt: Christian Grey
Teema: Preili Anastasia Steele
Kuupäev: 20.05 2011 23:46
Kellele: J B Taylor
Tere hommikust, palun leia preili Steele’ile järgmised asjad ja lase need mu tavalisse tuppa toimetada enne 10.00.
Teksased: Sinised, denim, suurus 4
Pluus: Sinine. Ilus. Suurus 4
Converse’i jalatsid: Mustad, suurus 7
Sokid: Suurus 7
Pesu: Aluspesu – suurus S. Rinnahoidja – 34C.
Tänan.
Christian Grey
Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc.
Kui see on tehtud, saadan Elliotile sõnumi.
Ana on koos minuga.
Kui sa veel Kate’iga koos oled, siis ütle talle.
Ta vastab.
Ma turtsatan ta vastuse peale.
On küll, Elliot. Väga on vaja.
Avan oma töömeilide kausta ja hakkan lugema.
LAUPÄEV, 21. MAI 2011
Peaaegu kaks tundi hiljem heidan ma voodisse. Kell on 1.45. Ana magab sügavalt ja pole end liigutanud. Ma võtan riidest lahti, tõmban pidžaamapüksid jalga ja panen T-särgi selga ning ronin ta kõrvale. Ta on oimetu; pole tõenäoline, et ta hakkab ringi rabelema ja mind puudutab. Ma kõhklen hetke, kui pimedus minus paisub, aga ei tõuse pinnale ja see on seetõttu, et vaatan, kuidas ta rind tõuseb ja langeb ning hingan sellega sünkroonis. Sisse. Välja. Sisse. Välja. Sisse. Välja. Ma jälgin teda sekundeid, minuteid, tunde, ma ei tea, kui kaua. Ja senikaua kui ta magab, uurin ta armsat nägu iga viimase kui ilusa tollini. Ta tumedad ripsmed värelevad, ta huuled on kergelt paokil ja ma näen natuke ta valgeid hambaid. Ta pomiseb midagi, mis pole arusaadav, ja limpsab huuli. See on erutav, väga erutav. Lõpuks suigun ma sügavasse unenägudeta unne.
ON VAIKNE, KUI ma silmad avan, ja hetkeks ma ei tea, kus olen. Oh jah. Ma
